Eesti vägi keset New Yorki
13. november 2013
Postimees
Madli-Liis Parts

USA turnee on käsil korraga kahel Eesti tippkollektiivil.

Pühapäeval valitses maailma ühes mainekamas kontserdisaalis, New Yorgi Lincolni keskuse Avery Fisher Hallis juubeldav õhkkond – Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia kammerkoor, kellest kumbki viibib praegu USA turneel, andsid Neeme Järvi juhatusel ühiskontserdi, mida saatis publiku siiras vaimustusetulv.

Juba kontserdi esimene pool lõppes publiku nõutud lisapalaga, mis kohalike sõnul olevat väga erandlik.

Kui ERSO direktor Kadri Tali ütles, et soovib eesti muusikutele kontserdi eel vaid üht – et nad oleksid laval nemad ise ja tõstaksid üksteist muusikas nii kõrgele kui suudavad –, siis tema soov ka täitus. Sündis ime, mida tajusid võrdselt nii muusikud kui ka publik. «Erakordne», «vaimustav», «lummav» ja teisedki ülivõrdes kiidusõnad levisid kahinana kuulajate hulgas pärast iga teose lõppu.

Juba kontserdisaali avamisest peale 1962. aastal on Avery Fisher Hall olnud üks prestiižikamaid esinemispaiku USAs ning üksnes selle saali nimi töötab seal esinenud kollektiivi puhul kui visiitkaart.

Manhattani südames, Keskpargist vaid jalutuskäigu kaugusel asuvas kontserdisaalis istudes tekkis kummaliselt kodune tunne, sest märgatava osa moodustasid kohalikud eestlased, kes olid kontserdile saabunud kaugemaltki kui New Yorgist.

Pühapäevaks oli ERSO tuur jõudnud üheksanda kontserdini, kammerkoor aga alles alustas oma kahenädalast ringreisi.

New Yorgi filharmoonikute 2738-kohalises kodusaalis kõlas sama kava, millega septembri lõpus anti Estonia kontserdisaalis viimane kontsert enne Ameerika-tuurile siirdumist: Veljo Tormise «Avamäng nr 2», Arvo Pärdi «In principio» (New Yorgi esiettekanne) ja «Da pacem Domine», W. A. Mozarti «Ave verum corpus» ja Jean Sibeliuse 5. sümfoonia.

Kontserdi esimeses pooles korrati Mozarti «Ave verum corpust» ja teises pooles esitati lisaloona Sibeliuse «Andante festivo».

Kontsert kuulus New Yorgi maineka festivali White

Light kavasse ja Lincolni keskuse elitaarsesse kontserdisarja «Symphonic Masters», kus

ERSO ja Eesti Filharmoonia kammerkoori nimi on kõrvuti näiteks Londoni Sümfooniaorkestri ja Los Angelese filharmoonikutega.

«Sellises seltskonnas tuleb üksnes rõõmu tunda oma tööst ja mõelda, kuidas saaks veel paremini teha. Selge on, et elame täiesti kordumatul ajal, meil on võimalus töötada maestro Neeme Järviga, olla eestlane selles suures riigis,» rääkis ERSO direktor Kadri Tali.

Tema sõnul viibisid saalis ka nimekate muusikaagentuuride esindajad, olgu siis Londonist Harrison-Parrottist või Columbia Artists’ist. «Siin on inimesed, kes on kursis sellega, kuidas eestlastel läheb.»

Kuulajate seas viibis ka Läti helilooja Peteris Vasks, kel jagus kontserdile vaid kiidusõnu ja kes kinnitas, et on uhke Eesti muusikute saavutuse üle.

Neeme Järvile jäi New Yorgi kontsert selle tuuri viimaseks, kuna juba nädala lõpus ootavad teda ees uued ettevõtmised John F. Kennedy keskuses Washingtonis.

Ka kontsert ise oli Järvile mitmeski mõttes eriline, kuna just Avery Fisher Hallis algas tema rahvusvaheline dirigenditee pärast emigreerumist USAsse 1980. aastal. Toona juhatas ta New Yorgi filharmoonikuid.

«Mul on uhke tunne, et oleme just Eesti orkestriga tulnud siia keset New Yorki esinema. Mulle meeldib, et orkester näeb Ameerikat. Ehkki ERSO on siin juba teist korda, on see muusikutele väärtuslik kogemus. Ameerikas on väga head saalid, erinevates saalides mängimine rikastab ka muusikut ennast,» tunnistas Järvi. Ta kinnitas ka, et meie orkester kuulub maailmaklassi.

Järvi sõnul muudab selle kontserdi kõike näinud ja kuulnud kohalikule publikule eriliseks see, et Arvo Pärdi muusika kõlab just eesti muusikute esituses, kellele Pärdi loomingu tutvustamine on südameasi.

Publikuga suheldes oli tore kuulda, et meie heliloojaid teatakse ja nende muusikat tuntakse sügavuti.

Püha Vladimiri õigeuskliku teoloogilise seminari liturgilise muusika abiprofessor ja 2014. aastal Arvo Pärdi muusikat USAs tutvustava projekti eestvedaja Nicholas Reeves: «Kuulsin Veljo Tormisest esmakordselt ühelt New Yorgi dirigendilt, kes tutvustas teda kui ühte olulisemat heliloojat koorimuusika ajaloos. Ameerika klassikalise muusika huvilised tunnevad Tormise muusikat rohkem, kui võiksite arvata. Ka täna õhtul esitatud Tormise teoses oli nii palju kirge ja variatsioone, harmooniat ja rütme, et tekitas tunde, nagu oleksin olnud dramaatilise stseeni sees. Selles oli selgelt esindatud ka rahvamuusika olemus. Suurepärane avamäng!»

Arvo Pärdi muusikat tuntakse tema sõnul veel rohkem ja see on paljudele suunanäitajaks. Näiteks möödunud aastal kõlas White Lighti festivalil «Aadama itk» ja saal oli välja müüdud. «Pärdi mõju ameerika muusikutele on hindamatu sõltumata žanrist, milles tegutsetakse. Tema muusika on saanud tuttavaks ka mängufilmide vahendusel. Pärdi muusikas on palju resonantsi, see pakub midagi unikaalset ja sügavat, mille kuulaja tunneb kohe ära.»

Eesti muusikute Ameerika-tuuri õnnestumisel on oluline osa ka kohalikul partneril, agentuuril Opus3, kellega löödi käed kahe aasta eest. Nende professionaalset, «paar sammu plaanidest ees»-tegutsemist ja ajastust kiidavad muusikud, aga seda võis kogeda ka Avery Fisher Hallis.

Eesti Filharmoonia kammerkoorile on USA-tuur juba üheteistkümnes. Sel korral viibitakse ookeani taga 23. novembrini. Koori juhatab Da­niel Reuss. Ette on valmistatud kaks kava, millest üks koosneb vaid eesti koorimuusikast, teises on lisaks Johannes Brahmsi ja Alfred Schnittke teosed ning Minnesota raadio tellitud uudisteos, mille autor on Ameerika helilooja Edie Hill.

ERSO-l seisab USAs Floridas ja Georgias ees veel kuus kontserti. Neist viit juhatab orkestri endine peadirigent Nikolai Aleksejev, Fort Lauderdale’is aga Anu Tali, kes alustas edukalt esimest hooaega Sarasota sümfooniaorkestri peadirigendina. Solistina teeb kaasa 2011. aasta Tšaikovski-nimelise konkursi võitja tšellist Narek Hahnazarjan.

ERSO Ameerika tuur pälvib palju kiitust
13. november 2013
Eesti Päevaleht
Mart Niineste

28. oktoobril alustas ERSO oma 15 esinemisega USA turneed. Mida neist seal arvatakse?
Arvatakse hästi ja üks põhjuseid on, nagu kirjutab New Yorgi kultuuriajakiri The New Criterion, kahtlemata Neeme Järvi isik: patriarhdirigendi sotsiaalne kapital laieneb kogu orkestrile, kes end tema juhatusel laval selle vääriliselt üleval peab.

ERSO New Yorgi Lincoln Centeris koos Eesti filharmoonia kammerkooriga pühapäeval täissaalile antud üheksanda tuurikontserdi kohta kirjutab ajakiri New York Classical Rewiev: „Mäng ja laul kõlasid suurepäraselt. Salvestused ei näita õigesti, kui paeluvalt Eesti orkester kõlab. Klaari tooniga keelpillid, tähelepanuväärselt nasaalsed puupuhkpillid ja tiheda kõlaga vaskpillid ühinevad fraseerimise ja artikulatsiooniga, milles on tasakaalus jõud ja meeldivalt vanamoeliste juurtega eriline kõlavalitsemine, mis on nüüdismuusikale kohane.”

Ainulaadne dünaamika

Peale selle pälvis New Yorgi kriitikute kiidusõnu koor. „See on üks parimaid, mis olemas. Nende tooni puhtus on ületamatu ja jätab ruumi isikupärastele häältele, nende dünaamika on võimas ja ainulaadne ning kohalolek tajutav nii sosistades kui ka karjudes.”

Kiitvalt kirjutatakse ka esitatud teostest. „Järgnes veel üks lühem Pärdi teos, „Da pacem Domine” 2004. aastast. See on ilus ja võimas teos ning öeldes võimas, mõtlen ma sissepoole võimsat. Kohe pärast seda dirigeeris Järvi Mozarti „Ave verum corpust” ja näis, nagu oleks keegi tuled põlema pannud. Pean silmas, et Pärdi teos on D-minooris ja tumedakõlaline, Mozarti oma D-mažooris ja helgekõlaline. Kui Järvi ja orkester lõpetasid, kõlas pikk ja vali aplaus ning esitusele tuli lisapala. Rahvas läks hulluks nagu rokk-kontserdil,” kirjutab The New Criticon.

Estonian Master, Through Lens of Compatriots
November 11, 2013
New York Times
Steve Smith

Arvo Pärt Works in Lincoln Center White Light Festival

If any artist is emblematic of the spirit manifest in Lincoln Center’sWhite Light Festival, it might be Arvo Pärt. An Estonian composer based in Berlin for much of his career, Mr. Pärt achieved wide renown in the mid-1980s through a series of recordings on the German label ECM. His rise to prominence was also abetted by the conductor Neeme Järvi, a countryman whose continued advocacy was evident in a festival concert by the Estonian National Symphony Orchestra and the Estonian Philharmonic Chamber Choir at Avery Fisher Hall on Sunday evening.

The secret to Mr. Pärt’s success is not so hard to fathom. His mature works propose an alternative to astringent modernism and pattern-based minimalism alike, offering instead simplicity and piety fused in a manner easily likened to luminosity. Much of his music conveys tenets of Christian faith, but in a manner that invites contemplation and expresses conviction rather than proselytizing.

Small wonder that Lincoln Center has adopted a statement by Mr. Pärt as a motto for the festival, which is devoted to artistic expressions of notions of interior life: spirituality, for lack of a more exact term. “I could compare my music to white light, which contains all colors,” Mr. Pärt is quoted in the program as saying. “Only a prism can divide the colors and make them appear; this prism could be the spirit of the listener.”

That said, “In Principio,” the earlier and larger of two works by Mr. Pärt included in a program titled “Word Made Flesh,” extends well beyond asceticism. Hammering repetitions in the first of five movements echo choral dramatists throughout the ages, from Mozart and Beethoven to Orff and Philip Glass.

“Erat Lux Vera,” the work’s long, gripping middle movement, speaks more clearly in Mr. Pärt’s idiom. But “Quotquot Autem Acceperunt Sum” is lugubrious and anguished, and the concluding “Et Verbum Caro Factum Est” is closer to Mr. Glass’s stasis than to Mr. Pärt’s distinctive shimmer. Mr. Järvi elicited fine work from his musicians here and in the somber “Da Pacem Domine,” with only a slight edge of precision missing in some ensemble attacks.

An account of Mozart’s “Ave Verum Corpus” was subdued and gauzy, as if inhabited by Mr. Pärt’s spirit. Repeated immediately as a reprise, the same piece sounded more forthright and upbeat. Two instrumental works framed the program: Veljo Tormis’s Overture No. 2, a bracing curtain-raiser redolent of Sibelius and the Estonian Eduard Tubin; and Sibelius’s Symphony No. 5, with all the slippery transitions and boisterous climaxes authoritatively handled. Another Sibelius, “Andante Festivo,” provided a blithe encore.

White Nights at White Light
November 11, 2013
Superconductor
Paul J. Pelkonen

The Estonian National Symphonic Orchestra at Lincoln Center.

Estonian conductor Neeme Järvi is of the old school, and not just because the conductor is now 76. On Sunday evening, he brought the Estonian National Symphonic Orchestra and the Estonian Philharmonic Chamber Choir to the White Light Festival at Lincoln Center. Their purpose: a program of Sibelius, Tormis, Mozart and Arvo Pärt at Avery Fisher Hall. Billed as The Word Made Flesh, this concert was part of this year's White Light Festival.

The concert opened with Veljo Tormis' stormy Overture No. 2, one of a handful of orchestral works from this Estonian composer. Mr. Järvi immediately demonstrated the value of this piece, bookended by stormy, passionate outer sections that recall the fierce charge of Shostakovich at his very best. The central passage of the overture was more lyrical, with opportunities for the ERSO woodwind players to demonstrate their quality before the first theme returned to bring the work rampaging home.

Arvo Pärt's name might still be familiar to White Light attendees who may have never heard his music. It was a quotation from Mr. Pärt that inspired festival director Jane Moss to start programming Lincoln Center's fall season with an eye toward common threads of music, art, dance, and spirituality. And given his importance to the musical development of his native Estonia, it was particularly fitting to have Mr. Järvi conducting the New York premiere of the composer's In principio a choral setting of excerpts from the Gospel according to John.

In principio was in five sections, with the chorus intoning the Latin text over a steady rhythmic pulse from the orchstra. As each section developed, the sound swelled and engulfed the listener with slab-like chords of instruments and voices, emphasizing the solemnity of the Biblical subject. Mr. Järvi expertly balanced chorus and orchestra to maximum effect, creating a powerful statement of faith--not just in God but in the power of Arvo Pärt's music to communicate and heal.

Two short works ended the first half: Mr. Pärt's equally static and moving peace prayer Da pacem Domine and Mozart's Ave verum corpus, a short motet for chorus from the last year of the composer's life. Following this work, Mr. Järvi put his hand to his ear to draw the appropriate level of applause from the Sunday afternoon audience. He then returned to the podium and conducted the three-minute Mozart work a second time (at a slightly faster tempo) with the same perfect blend of voices and sacred meaning.

The chorus was absent for the second half of the program, which consisted of Sibelius' beloved if unconventionally structured Fifth Symphony. Mr. Järvi conducted these three movements with an ear for the rustic sounds of Finnish folk music, bringing a burly vigor to passages for woodwinds and strings and allowing the majestic brass parts to make their own statement. The complex architecture of the first movement seemed to develop organically, as did the mighty climax of trumpets and horns that caps the central slow movement.

This unconventional, but effective approach to the Fifth continued in the famous finale, anchored around a tolling bell-like theme in the double basses, horns and flutes. Mr. Järvi drew the melancholy answering cello line out with a subtle baton movement, breaking hearts with just a flick of his fingers. The movement's central fugato for strings was played pianissimo, with the complex harmonies taking place like whispered conversation before the welcome return of the big final theme. The six final chords of the Fifth were not the end of the evening, as Mr. Järvi obliged the now-enthusiastic audience with a brisk, energetic performance of Sibelius' Valse triste.

Järvi, Estonians bring a pure Northern beauty to White Light Festival
November 11, 2013
New York Classical Review
George Grella

What makes music beautiful? Is there anything fundamental and consistent to that beauty?

It’s a practical as much as a philosophical question. The quality these days is a commodity, manufactured through the watery reverb of Windham Hill records, Andrea Bocelli’s by-the-numbers pathos, the occasional craze for Gregorian chant. That music is honestly beautiful to many, making it senseless and unseemly to say that the Sunday afternoon concert from the Estonian Philharmonic Chamber Choir and Estonian National Symphony Orchestra, conducted by Neeme Järvi, was also beautiful. But it was, uncommonly so.

The concert, titled “Word Made Flesh,” was part of Lincoln Center’s White Light Festival, with the vague concept of “focus[ing] on how experiences illuminate the self and expand our sense of community,” and a theme this year of exploring time. Those criteria encompass all music, and Järvi’s contribution was a wide-ranging but tightly connected program of pieces by Veljo Tormis, Arvo Pärt, Mozart and Sibelius.

Opening with Tormis’ Overture No. 2, concluding with Sibelius’ Symphony No. 5, with three liturgical vocal works in the middle – In principio and the a cappella Da pacem Domine from Pärt and Mozart’s Ave verum corpus – the concert might have been a huge, hybrid Mahler symphony, or a story of spiritual transformation. Tormis’ intensely dramatic overture, like Verdi refracted through Stravinsky’s rhythmic structures, set ripples in motion that reached resolution in the satisfying final chords of the Sibelius symphony.

The concert also could be heard as an engrossing exploration of the philosophical question, but without the simplistic answer of something soothing. It was a display of how composers fit ideas together and set them in motion with words and sounds. It was the beauty of the abstract cohering into a luminous whole, like a gossamer diamond.

Pärt is a shining example of this. His music is rigorous, at times ascetic, and clarifies the senses with an exacting sense of proportion and the old-fashioned view that a major chord, or simply the tonic, is more affecting when set in relief against an invigorating dissonance.

His two works in this concert are extroverted, especially In principio, heard in its New York premiere. The work sets verses from the Gospel Of John that describe the divine origins of the universe. Da Pacem Domine is a prayer for succor. The former piece captures the profundity of its subject and has a gravity that holds it back from grandiosity. Järvi focused on the music’s horizontal motion, keeping the expression hypnotically subdued.

His emphasis on the angularity of the accompaniment in the fourth movement, “Quotquot Autem Acceperunt Sum,” seemed out of place in this context. Da Paceme Domine returned the spell. It was both grounded and otherworldly, the vocal chords floating above the hint of the bass line.

The Pärt works made an exquisite musical and emotional segue to Ave verum corpus. Mozart’s composition and the playing were the highest form of musical beauty, individual parts flowing and coming together in quiet rapture, balancing dissonance with cadences and dazzling harmonic rhythm. Järvi encouraged extra applause for the choir, then responded with a reprise of the piece, slightly faster and more relaxed than the initial playing. Each time he held onto the last chord, clearly feeling the wistful regret that such great music would inevitably disappear into the ether.

The playing and singing were tremendous. Recordings don’t do justice to how fascinating the Estonian orchestra’s sound is. Silvery strings, remarkably nasal woodwinds and tight-bore brass integrate with phrasing and articulation that epitomize the equipoise of power and control to make a unique sound that has truly old-world roots and is apposite for contemporary music.

The choir is one of the best there is. They have an unsurpassed tonal purity that allows room for characterful individual voices. Their ability to project and enunciate at low dynamics is unique and powerful; they have as much presence whispering as shouting.

Symphony No. 5 was heard just this past week in the same hall, a muscular and thrilling performance with the New York Philharmonic under Esa-Pekka Salonen. This was appreciably different and equally as fine. Sibelius’ piece can seem idiosyncratically structured and shaped; like a Bruckner symphony it moves from one dramatic gesture to another, layers multiple pulses, and eschews the Germanic tradition of development. But beneath the sound, the composer creates a superior structure with a minimum of materials, laying them one top of and after each other.

Järvi crafted a translucent sound that revealed this clockwork, and the special qualities of the orchestra rewarded him. Each string line was clear, each melody and comment from the woodwinds and brass full of color and character.

Where Salonen emphasized the dance in the “Andante mosso” second movement, Järvi showed how the different pulses worked independently to form a ravishing whole. His long view was superb, exemplified by a slightly subdued expression of the resonant, climactic theme when it makes an early appearance in the final movement. His interpretive idea was to let Sibelius speak for himself, and allow the listener to hear how a great composition works. It was beautiful, as was the encore, Sibelius’ Andante festivo.

Estonian symphony moves mountains of sound
November 5, 2013
Los Angeles Times
Mark Swed

Estonian is a language dominated by overlong phonetic sounds. Double letters and umlauts are common. The Estonian name of the Estonian National Symphony Orchestra, which appeared at the Soka Performing Arts Center in Aliso Viejo on Sunday afternoon, is Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. It was led by its artistic director and principal conductor, Neeme Järvi. The first piece was by Arvo Pärt. These are not names meant to trip off the tongue but to be allowed to resonate generously in the vocal cavity.

That also describes the remarkably cavernous quality of the ERSO's sound. It is an orchestra that seems absolutely rooted to the Earth. In Pärt's "Cantus in Memory of Benjamin Britten" for string orchestra and one bell, that bell stirs the air. The strings create swirling resonances that get louder and lower and slower. After five or six minutes the motion stops as if the ground has swallowed the strings and all that is left is the bell, dying away.

The effect in Soka's acoustically resonant space, designed by Yasuhisa Toyota (also Walt Disney Concert Hall's acoustician), was breathtaking. This is an orchestra boasting a majority of eager (and stylishly attractive) young players. The 76-year-old Järvi, on the other hand, is an old Estonian lion, and the Pärt performance, short as it was, was a solemn observance of stopping time and sinking into the ground on which we stand, a ceremony in observance of the mystical force of gravity.

Järvi, who has headed the Detroit Symphony and Sweden's Gothenburg Symphony, is known for not specializing but instead enjoying a huge repertory. He has made more than 500 recordings, and if you recognize all the composers you could get rich playing musicological "Jeopardy!" were there such a thing. He once said in an interview that he has thousands of CDs around his house, and they are not organized. When he wants to hear something, he picks one up at random and allows himself to be surprised.

Nevertheless, Järvi has shown a strong affinity for Dvorák and Sibelius, and his recordings of their symphonies are notable for their straightforward honesty. Those were also the composers featured at Soka. The young Armenian Gold Medalist in the 2011 Tchaikovsky Competition, Narek Hakhnazaryan, was the soloist in Dvorák's Cello Concerto. After intermission, the orchestra turned to Sibelius' Fifth Symphony.

What has changed over the years with Järvi is the increased heaviness to his interpretations. He gave a lumbering weight to the opening of the Dvorák that would have been oppressive if it weren't so impressive. When the lyrical second theme came in, the effect was that of a sunrise gradually changing the atmosphere.

Hakhnazaryan had what few other cellists can boast: the power to stand up to such a wall of dark, overpowering Estonian sound. Dressed in a body-hugging white shirt and slim slacks, he seemed to fit right in with the other cosmopolitan-looking young people on stage as he ferociously attacked the concerto.

Even his grandly shaped lyrical phrases had the quality of mowing down anything in his way. His tone is as gorgeously sure as it is huge. His encore was a strummed, folk-like obscurity: "Chonguri" by Sulkhan Tsintsadze, a Georgian composer. Hakhnazaryan is clearly on his way to a big career.

The Sibelius that followed was all granitic grandeur. It so happened that Esa-Pekka Salonen conducted the same symphony with the Los Angeles Philharmonic in Disney Hall a week earlier. And if that is not enough of a coincidence, the concerto then was Salonen's for violin, written for and played by Leila Josefowicz, whose first husband was Krystian Järvi, Neeme Järvi's son.

The Sibelius performances were radically different. Salonen conveyed monumentality by bringing out the inner life in the score and through propulsive rhythmic activity. Järvi conveyed monumentality by moving mountains with great effort. Masses of sound rubbed against each other like tectonic plates striving for an earthquake.

Details weren't entirely lost. The oboes stood out for their tangy timber, which may be an acquired taste. But this is an orchestra best in the lower instruments. The basses have a beguiling magnificence. The horns supplied golden opulence.

The sharply delineated chords at the end were not, as in Salonen's hands, startlingly unpredictable. They were long and certain, the symphonic equivalent of hammers driving stakes into the ground or Pärt's pealing bells.

Nor was even that enough resonance for these Estonians. When Järvi acknowledged the audience's bravos, he jokingly conducted those too.

Colossal and Intimate: Estonian National Symphony Orchestra at Stanford’s Bing Hall
November 3, 2013
Peninsula Reviews
Gary Lemco

While it may be dangerous or overly sentimental to resort to superlatives, the appearance Saturday, November 2 at Bing Concert Hall, Stanford University, by the Estonian National Symphony Orchestra under Neeme Järvi, proved that a musical colossus remains thoroughly capable of producing the most intimate effects, especially when every movement, every physical tic and gesture of the master conductor can be read and translated into gorgeous sound.

By the time Järvi, concluded his second Sibelius encore, the ardent lament Andante Festivo (1922; rev. 1938), scored for strings and tympani, the Bing audience no longer knew whether to clap, cheer, or sit still in awed silence. The wild acclimation following the Sibelius Fifth Symphony had already incited the first orchestral encore, the popular Valse Triste, in which Järvi, barely had to move to elicit the most glorious nuances and graduated textures from his strings. The opening piece, too, featured the brilliantly homogenous playing of the Estonian string choir, Arvo Pärt’s Cantus in memoriam Benjamin Britten (1977), a lovely (and relatively brief) elegy for strings and bell that shifts and modulates in extremely small intervals, meant as a tribute to Benjamin Britten, in whose music Pärt found “unusual purity.” This funeral cortège might have nodded to the Liszt R.W.—Venezia, that composer’s homage to the late Richard Wagner. Each of the successive selections seemed to resonate with yet another section – or blends of orchestral choirs – of Järvi’s, finely honed ensemble.

The featured soloist for the plum of the first half, Dvorak’s enduring Cello Concerto in B Minor, Op. 104 (1895), Narek Hakhnazaryan, the 2011 recipient of the Gold Medal at the XIV International Tchaikovsky Competition made an immediate sensation. Setting a tempo that did not dawdle but also broadened with Dvorak’s welter of melodies, Järvi, elicited splendid fanfares from his winds and horns, then set a pedal tone for Hakhnazaryan’s warm entry. A long love-affair proceeded, with the soloist often playing directly in rapt dialogue to Järvi’s, open embrace, while a voluptuousAllegro emerged, swelled, and then at the major key change in the development, cleared out to allow the solo a most heartfelt expression of anguish – the piece is a kind of requiem for Dvorak’s great love, Josefina, Countess Counic – whose only consolation came from the principal flute of the orchestra. The second movementAdagio confirmed the youthful Hakhnazaryan’s cello tone as a source of sweet cream, intoning Dvorak’s own song Lasst mich allein (Leave Me Alone), Op. 82, No. 1 as the main source of melodic melancholy. This elegiac song returned in the Finale, combined with Dvorak’s uncanny ability to create a synoptic overview, a kind of musical equivalent of “And so, my children. . .” that lends an atmosphere of Paradise Lost to a remarkable panoply of enchanted melodies.

But before anyone had stopped his applause, soloist Hakhnazaryan performed an encore, a frantic, often guttural rendition of Lamentatio (1998) by Italian composer-cellist Giovanni Sollima (b. 1962). Chanting in his own voice while playing the most alternately strident and anguished of riffs, Hakhnazaryan sounded like a Celtic priest or Armenian bard, invoking a series of restless spirits who expressed themselves throughglissandi, arco and pizzicato bowings, ponticello and harmonics, and any number of contorted effects, the whole absolutely mesmerizing. Even the orchestra musicians seemed to have stopped breathing while the young virtuoso made an impression of artistic subtlety not to be forgotten.

With the Sibelius Fifth Symphony (1914-1919) Neeme Järvi, cemented his own credentials upon a convinced audience. Conceived as a huge, stratified arch, the E-flat Symphony grew organically from an opening horn motif, ushering in the Estonian’s resplendent brass section. After any number of metric permutations and graded dynamics, the first movement sped up frenetically, only to come to a dead halt on the proverbial dime. The solemn tempo of the Andante assumed a golden hue as led by the majestic Järvi,, who used the barest gestures to unleash potent utterances in pizzicato strings and staccato flutes that evolved into coloristic variations. Sibelius himself once described this music as “God’s mosaic,” and certainly Järvi’s, studied rendition of the third section’s melding into the last movement combined the rustling of “whirling wings” with a “swan song” whose final peroration opens the Kingdom of Heaven. With those final hammer blows that end the work, the Bing Hall audience rose in unanimous admiration of a master ensemble led by a Titan.

Kristalliseerunud heliloomingu väärtused publiku ette
13. september 2013
Sirp
Toomas Velmet

ERSO hooaja avakontsert „100 aastat”: Eesti Riiklik sümfooniaorkester, solistid Sigrid Kuulmann (viiul), Heli Veskus (sopran), Juuli Lill (metsosopran), Oliver Kuusik (tenor), Mart Madiste (tenor), Rauno Elp (bariton) ja Pavlo Balakin (bass), kaastegevad RO Estonia ooperikoor (koormeister Hirvo Surva), RO poistekoor (H. Surva, Maarja Soone, Andres Lemba), Estonia Seltsi segakoor (Heli Jürgenson, KsenjaÂÂ Grabova), Rahvusmeeskoor (Andrus Siimon), dirigent Neeme Järvi. 7. IX Estonia kontserdisaalis.

Sada aastat Estonia kontserdisaali. Algas ERSO 87. hooaeg ja ette kanti eesti muusika klassikat aastaist 1900–1961. Selline on lühikokkuvõte ERSO pidulikust kontserdist, millega seda kõike eelmisel laupäeval märgiti.

Laval suur sümfooniaorkester, puldis peadirigent Neeme Järvi, kes esmakordselt samas staatuses oli ERSO ees just 50 (!) aastat tagasi, ning saalis need, kes seal pidid olema ja kes sinna mahtusid. Kava oli ilmselgelt päevakohane ja mõnigi teos nagu Rudolf Tobiase „Eks teie tea”, „Sanctus” (oratooriumist „Joonase lähetamine”) ja Artur Kapi „Päikesele” kavast, mis kõlas ka sada aastat tagasi. Neile lisandus valik meie väärtuslikust klassikast, mis piduliku kontserdi kohta andis väga hea kompositsiooni ning toonitan – tekitas paljudele saalisviibijatele ka meeldiva ohhoo-efekti, sest ega me ju argikontserdil neid teoseid ei kuule. Ja enam kui kindlalt kuuluvad sellesse vähe kuuldud valikusse Eduard Tubina Viiulikontsert nr 1 D-duur ETW 19 ja sama autori Süit balletist „Kratt” ETW 111A. Viiulikontserdi Andante sostenuto on vaata et poeetilisim lehekülg eesti instrumentaalmuusikas ja viiulikunstnik Sigrid Kuulmannil väga meisterlikult esitatud. Esimese teosena kontserdi kavas kutsus see esile meie publiku ülima tunnustuse, s.t müdiseva jalgaplausi. Kui on üldteada, et sümfonistina on Eduard Tubin võrreldav Šostakovitšiga, siis on meil ka autor, kes on võrreldav Prokofjeviga. Seegi on Tubin, tõestuseks kontserdi avapoole efektiga lõpetanud „Krati” süit.

Teos, mis meie sümfooniakontsertide publikule on põlvkondade viisi tõepoolest tuttav, oli nüüdki paigutatud kava avanumbriks – ja muidugi oli tegu Heino Elleri poeemiga „Koit”. Oleme seda kuulnud paljude meie ja ka välis­dirigentide esituses, esimesena meenuvad Jevgeni Svetlanov ja Nikolai Aleksejev. Kuid siin on küll Neeme Järvi peremees: tema „koidunostalgia” on ületamatu. Kontserdi teine pool oli pühendatud meie vokaalsümfoonilistele suurvormidele, sest ka kõlanud Artur Kapi „Viimne piht” on ju autori tahtel lülitatud oratooriumi „Hiiob” üheks numbriks. Taas alustan Sigrid Kuulmannist ning kasutaksin ülivõrdeid, sest teose esitus vääris neid, kui vaid leidnuks vastavaid. Oskus vähedramaatilisest teosest teha esituslik šedööver on eriti kõrgelt hinnatav omadus.

Kava teise poole ettekannetesse olid haaratud peale ERSO veel RO ooperikoor ja poistekoor, Estonia Seltsi segakoor, RAM ning solistid Heli Veskus, Juuli Lill, Oliver Kuusik, Mart Madiste, Rauno Elp ja Pavlo Balakin. Kõiki neid koore ja soliste läks koos vaja Tobiase „Sanctus’e” esituseks ning üksikuid ka teiste teoste esitamisel. Headest ettekannetest tõusid esile juba nimetatud „Viimne piht” ja Villem Kapi „Põhjarannik”. Viimane võidab vähemalt orkestriversioonis, kui originaali baritonisoolo on usaldatud koorile. Tegeliku punkti pani pidulikule kontserdile just seekord eriti õnnestunud „Põhjarannik”. Tobiase „Sanctus” asetas sündmusele kaks hüüumärki, just nii mitu korda seda publiku soovil esitati. Meie muusikaloos on veel palju teoseid, mida nautida ja millega uhkustada maailmas, ning selleks me siin oleme ja elamegi.

Maestro Neeme Järvil on väga teguderohke augustilõpp
Priit Kuusk, muusikaajakirjanik
23. augustil 2013

Dirigent Neeme Järvil on väga pingelised tööpäevad augustikuu lõpupoolel: kontserdid ja proovid neljal maal ja mitmel rahvusvahelisel festivalil. Kaks orkestrit, mida ta nüüd juhatab, on tema enda kunstiliselt juhtida, üks aga noorema poja Kristjan Järvi Gstaadi Festivaliorkester.

Küllap üldse esmakordselt võtab Neeme Järvi homme üle Kristjan Järvi enne juhatatud kava tema orkestrilt ning viib selle järgmisele kuulsale festivalile, nüüd Itaalias. Juhtub see neil päevil kõigepealt Šveitsi Alpides kaunis Gstaadi orus toimuval rahvusvaheliel Yehudi Menuhini nime kandval festivalil.

Neeme Järvi oli eilseks kohal Gstaadis, täna on Gstaadi Festivaliorkestriga (GFO) proov Gstaadi festivalitelgis ning õhtul samas kontsert Kristjan Järvi dirigeerimisel kavaga, mis haakub otse festivali tänavuse teemaga „Water“. See kava kõlas esmakordselt pühapäeval, 18. augustil Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni festivalil ning kontserdi uusteos on nii selle festivali kui Gstaadi festivali ühistellimus.

Õhtu avab Bedřich Smetana sümfooniline poeem „Vltava“, siis tuleb esiettekandele nimeka türgi muusiku Fazil Say uusteos klaverile ja orkestrile „Water“ op. 45, solistiks autor. Teosel on kolm osa: I „Sinine vesi“ (Mavi Su), II „Must vesi“ (Kara Su) ja III „Roheline vesi“ (Yeşil Su). Õhtu teises osas kõlavad Benjamin Britteni „Neli mereinterluudiumi ja Passacaglia“ ooperist „Peter Grimes“ ning Claude Debussy „Meri“ (La Mer).

Homme õhtul juhatab seda kava Itaalias Stresa festivalil juba Neeme Järvi, kontsert toimub Stresa Kongresside Palees ja sellega avatakse Stresa muusikanädalate finaaltsükkel, kus kuni 1. septembrini toimub kümme kontserti. Järgmisel hommikul sõidab Neeme Järvi Milano kaudu Tallinna ERSO proovile, et viimistleda Stockholmis Läänemere Festivalil esitatavat kava.

Stresa festival kauni mägijärve Lago Maggiore kallastel toimub tänavu juba 52. korda ja selle finaalsarja teemaks on „Maa ja taeva vahel“. 1. septembril esinevad palees Torino Teatro Regio orkester ja koor Gianandrea Noseda juhatusel.

Neeme Järvi sõidab Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Läänemere (Baltic Sea) festivalile 27. augustiks, mil esinetakse Rootsi Raadio kontserdisaalis Berwaldhallenis. Festivali avakontsert toimub just täna samas saalis. ERSO esitab teisipäeval peadirigent Neeme Järvi juhatusel, kes on Stockholmis väga tuntud, Lars-Erik Larssoni „Pastoraalse süidi“, Edvard Griegi Klaverikontserdi Mihkel Polliga solistina ning Eduard Tubina Sümfoonia nr 5, mis on esimene helilooja pagenduses valminud sümfooniatest.

Stockholmist lendab Neeme Järvi kohe edasi Genfi, proovidele oma Šveitsi-Romaani orkestriga. Nende kontsert toimub Šveitsis Montreux' festivalil laupäeva, 31. augusti õhtul, kontserdipaigaks on Montreux' Auditorium Stravinski. Seal tulevad ettekandele Edvard Griegi Klaverikontsert a-moll op. 16 Elisabeth Leonskajaga solistina ning Sergei Prokofjevi Sümfoonia nr 5 B-duur op. 100.

Montreux' kontserdi järel sõidab Neeme Järvi Tallinna, et jõuda ERSO teisele proovile uue hooaja eesti muusikaga avakontserdi kavast „100 aastat“ 7. septembril, mil meie esindusorkester koos solistide ja kooridega tähistab Estonia teatrimaja avamise 100. aastapäeva.

Auf dem Usedomer Musikfestival sind estnische Kontraste zu hören
Das Baltikum - Blatt
Aino Siebert
13. August 2013

Estland, der Länderschwerpunkt des 20. Usedomer Musikfestivals, beeindruckt durch seine außergewöhnlich kontrastreiche Musik. Vom 21. September bis zum 12. Oktober präsentieren international hochkarätige estnische Musiker diese Vielfalt angefangen bei Mittelalter- und Renaissance-Klängen über klassische und romantische bis hin zu moderner Musik der letzten 40 Jahre. Das Baltikum-Blatt ist Pressepartner des Festivals. Das Programm können Sie hier herunterladen.

Musikalische Präsentation Estlands
Das Festival wird musikalisch präsentieren, was Estland heute kennzeichnet: So steht man als Besucher des Ostseeanrainers manchmal nur einige hundert Meter von der Autobahn entfernt, inmitten eines Urwaldes mit Wölfen, Bären und Luchsen. Für eine flächendeckende Versorgung mit WLAN ist dort im übrigen gesorgt. Kein Wunder also, dass auf 100 Esten etwa 120 Mobiltelefone kommen und in dem kleinen Land zwischen Ostsee und finnischem Meerbusen der Internet-Telefondienst Skype erfunden wurde.

Einen Eindruck von diesen Kontrasten vermittelt das Ensemble Resonabilis mit der neuesten Musik aus Estland am 8. Oktober in Seebad Bansin. Ähnliche Extreme bietet die Hauptstadt Tallinn, wenn man von den Wolkenkratzern in Richtung der mittelalterlichen Altstadt blickt. Dort stand im Jahre 1441 der weltweit erste Weihnachtsbaum und im historischen Stadtkern findet man noch heute Europas älteste Apotheke aus dem Jahre 1422.

Zum Usedomer Musikfestival entführt Hortus Musicus, eine der bekanntesten Gruppen für alte Musik in die Zeit der Renaissance und des Barock zu „Höfischen Festen - Östlichen Winden“ am 22. September in der Evangelischen Kirche Krummin.

Die hypnotisch-mystische Komposition „Chant of the Celestial Lake“ für Flöte und Streichorchester entführt in die Ferne des Morgenlandes. Das Stück komponierte der weltbekannte estnische Komponist Peeter Vähi und widmete es der Tochter Neeme Järvis, Maarika, die es auch zu zum ersten Mal aufführte. Das Konzert zum Abschluss der Saison am 12. Oktober im Musikland Mecklenburg-Vorpommern endet schließlich wieder mit dem estnischen Nationalkomponisten Eduard Tubin.

Estlands bestes Aushängeschild – Familie Järvi
Der Maestro Neeme Järvi, geboren in estnischen Hauptstadt Tallinn, arbeitete als Chefdirigent in den bekanntesten Symphonie-Orchestern der Welt und veröffentlichte international die meisten Einspielungen auf Tonträgern mit nordischen Werken. Zum 20. Usedomer Musikfestival verortet er gemeinsam mit seiner Tochter, Maarika Järvi (Flöte) und dem Oboisten Kalev Kuljus seine Heimat zwischen Norden, Westen und fernen Osten: Mit an den Finnen Jean Sibelius anschließenden Klangvisionen des Esten Eduard Tubin beginnt das Abschlusskonzert mit dem NDR-Sinfonieorchester am 12. Oktober in Peenemünde, danach folgt Wolfgang Amadeus Mozarts Konzert für Oboe und Orchester.

Ein Land wie Estland braucht gute Botschafter. Für das kleinste baltische Land ist das die Künstlerfamilie Järvi. Musikalisches Urgestein, Vater Neeme und seine Söhne Paavo und Kristjan dirigieren rund um Globus, Tochter Maarika ist auf der Weltbühnen ständig mit ihre Musiziere unterwegs.

Neeme Järvi ist 1980 wegen sowjetischer Repressalien mit seiner Familie aus der Heimat in die USA ausgewandert. In der Zeit nach der Wiedererlangung der Souveränität des Landes kommen die Järvis jedoch regelmäßig in ihr Land zurück und bringen meistens noch hochrangige Orchester und Solisten mit.

Neeme Järvi ist wie ein alter Wein, der mit den Jahren besser, reifer geworden ist, und doch dabei frischen Geschmack beibehalten hat. Auch seine Söhne Paavo und Kristjan, die in des Vaters großen Fußstapfen getreten sind, und Tochter Maarika haben ihre gleiche Begeisterung zu Klangreich von Papa geerbt. Die Järvi-Familie ist die beste Werbemarke, die Estland je zu bieten hatte. Obwohl es Liilia Järvi immer gelingt im Hintergrund zu stehen, ist ihre starke Rolle in der Familie deutlich spürbar.

Jetzt können Musikbegeisterte die Järvis auf der Usedomer Musikfestival hautnah erleben:

Eröffnungskonzert am 21. September im Kraftwerk des Museums Peenemünde, Kristjan Järvi dirigiert Baltic Youth Philharmonic. Als Solisten ist Martin Kuuskmann (Fagott) zu erleben.

Konzert am 24. September im Kraftwerk des Museums Peenemünde, Paavo Järvi dirigiert Deutsche Kammerphilharmonie Bremen. Neben Beethoven ist noch „Cantus in Memorian Benjamin Britten“ und „Fratres“ von weltbekannten estnischen Tonsetzer Arvo Pärt zu hören.

Abschlusskonzert am 12. Oktober im Kraftwerk des Museums Peenemünde, Neeme Järvi dirigiert NDR-Sinfoniorchester. Als Solisten sind Maarika Järvi (Flöte) und Kalev Kuljus (Oboe) zu hören.

Weitere Informationen: www.usedomer-musikfestival.de

Gennady Rozhdestvensky Shares Thoughts with Students in Pärnu
Music in Cincinnati
Mary Ellyn Hutton
Aug 4, 2013

A distinguished visitor dropped in on the Pärnu Music Festival Järvi Academy in Pärnu Estonia in July, Russian conductor Gennady Rozhdestvensky. A rehearsal of the Pärnu Festival Orchestra led by Paavo Järvi stopped as he entered the Concert Hall in Pärnu, just off a plane from Stockholm to Tallinn and a two-hour drive to Pärnu. Everyone stood and applauded as Järvi introduced him.
During his visit, Rozhdestvensky sat in on master classes led by Neeme Järvi, Paavo Järvi and Leonid Grin and attended festival concerts with his wife, pianist Viktoria Postnikova (he did not conduct).
Best of all, he shared memories and answered questions by students of the Järvi Academy, an annual workshop for young conductors held in Pärnu since 2001. The meeting was held at the Tervis Spa in Pärnu. Grin, a lifelong friend, translated his comments from Russian into English. It was a warm and highly informative occasion, light-hearted and spiced with humor. Joining them for some delightful observations of his own was Neeme Järvi, another friend of Rozhdestvensky from the days they lived and worked in the Soviet Union.
It was a generous hour-and-a-half that no one wanted to end. Questions were posed by both Grin and the Academy students.
It began with a bit of biography. Rozhdestvensky, 82, studied with his father, conductor Nikolai Anosov, at the Moscow Conservatory. (He took the name of his mother, soprano Natalya Rozhdestvenskaya, to avoid any appearance of nepotism.) He began his career as a conductor leading the orchestra of the Bolshoi Theatre in 1951 at the age of 20.
The first question directed to him was what is the most important piece of advice you would give a young conductor?
“Number one, you must have something to prove,” he said, also a “fanatic devotion to your profession of music” and a “willingness to sacrifice.”
“Take it as it comes,” he said, recalling his days as an assistant conductor in Mannheim. The great German conductor Oskar Fried began as a dog trainer in a circus, then filled in for the orchestra conductor one day. Rozhdestvensky shared this quote: “That soldier is not good who is not dreaming of becoming a general.”
Playing an instrument is important, he said. Pianists have the advantage of accompanying singers, while it is helpful to be a string player because “members of the orchestra understand your way of thinking.”
Question: Is it important to focus on a particular repertoire or is it better to be a generalist?
To this Rozhdestvensky said, “It is important to have wide exposure, but follow what is close to your heart. Each of us has a tight connection to something.”
Neeme Järvi lent an observation here (reflective of his wide exposure to the orchestral repertoire and his near 500 recordings): “You need to learn everything. Be a fanatic.”
Question: What about authentic performance practice?
“It is important,” said Rozhdestvensky, “but don’t abuse the connection.” Those who adhere to authentic performance practice are often “not conductors but musicologists.”
Rozhdestvensky inserted here his recollection of an interview with a Budapest newspaper, in which he was quizzed about his ability to conduct from memory. His answer was, “It is easy after having memorized the Moscow telephone book.” After the interview came out, “all the Budapest telephone books were bought up by young conductors,” he said.
Question: Is it really important to memorize the score?
Answer: “Would you rather look at the score or the faces of the orchestra musicians?” Grin added this maxim: “It is better to have the score in your head than your head in the score.”
Question: What is most important in studying a score?
“Structural analysis,” said Rozhdestvensky, “how a phrase is organized.” Also, “distinguish tempo from musical pulse.” As an example, he cited the Overture to Mozart’s “Don Giovanni,” which is marked “alla breve” (two beats to the bar) but actually pulses in eight.
As a side issue, Rozhdestvensky noted that the first versions of Anton Bruckner’s symphonies are “always the best” (he has recorded all 21 versions of Bruckner’s nine symphonies).
A particularly engrossing part of his presentation related to his interaction with Dmitri Shostakovich and Sergei Prokofiev. Regarding Prokofiev, “I never actually met him,” he said. “I only saw him.” (Prokofiev died in 1953 when Rozhdestvensky was 22). As for Shostakovich, he said he “treasured” his collaborations with the composer.
Shostakovich’s dominant emotion was usually “discomfort,” said Rozhdestvensky, “because he was taking time away from composition.” Still, he could relax, confirmed Järvi, who also worked closely with him.
“He could tell good anecdotes,” said Järvi. Gogol was Shostakovich’s favorite writer, so he would often emulate him in his storytelling. Järvi recalled his tale about the funeral of a man who was found to be alive during his funeral ceremony. “Some of his relatives were happy. Others were not.” The orchestra playing Chopin’s Funeral March were concerned about “whether they would be paid or not.”
Rozhdestvensky was in excellent humor throughout the session, which drew many people in addition to the students. As it came to an end, he summed up what it takes to be a great conductor: “You must have inner presence or a long name.”

Sibelius Chamber Music Gets a Hearing
ConcertoNet.com
Mary Ellyn Hutton
Aug 2, 2013

Chamber music is a vital element of the Pärnu Music Festival in Pärnu, Estonia. The quantity and quality of talent, from guest artists to members of the top-flight Pärnu Festival Orchestra, is quite high, making smaller ensembles some of the choice offerings of the eight-day festival (July 16-23).

Worthy of special note this year was a concert featuring chamber music by Sibelius July 17 at the Pärnu Beach Hotel. Performing were members of Estonia’s very musical Järvi family, violinist Miina, cellist Marius and pianist Mihkel, joined by Finnish pianist Folke Gräsbeck. (Miina, Marius and Mihkel are children of cellist Teet Järvi, nephew of conductor Neeme Järvi and Teet’s wife, pianist Mari Järvi.)

Sibelius is best known for his symphonic works, but he left a considerable body of chamber music as well. His output includes four string quartets, the best known being Voces Intimae,” Op. 56, five piano trios, a piano quartet and a piano quintet. Heard on this early evening concert at the Beach Hotel, with the Baltic Sea as a backdrop, were his Quartet “Ljunga Wirginia” for violin, cello and piano four-hands, three incidental works (Mazurka for violin and piano, Impromptu for piano and Allegro in D Major for violin, cello and piano), the Piano Trio “Korpo” in D Major and “Valse Triste”, transcribed for violin, cello and piano four-hands by Finnish pianist Peter Lönnqvist. Also on the program was Grieg’s Cello Sonata in A Minor. (Regrettably and for reasons of time, this reviewer missed the Quartet “Ljunga Wirginia” and three incidental works, which opened the concert.)

Gräsbeck, Miina and Marius Järvi performed the “Korpo” Trio (named for Korpo Island in Finland). In three movements, it opened with a bright, optimistic Allegro moderato followed by a multi-partite Fantasia, with a lovely, hymn-like Andantino. The Vivace finale was dance-like, even festive, with a syncopated kick. Ensemble and esprit suffused the trio’s playing, and they were rewarded with rhythmic clapping by the crowd.

Marius Järvi took over in the Grieg Cello Sonata. (You can hear motifs from Grieg’s iconic Piano Concerto, also in A Minor, in the first and second movements.) Järvi, accompanied by Mihkel Gräsbeck on piano, displayed a luxuriant tone here, one applied with the utmost musicality. The second movement, Andante molto tranquillo, made a particularly deep impression.

“Valse Triste” is the work which first brought Sibelius fame. He conceived it as incidental music for his brother-in-law Arvid Järnefelt's 1903 play "Kuolema" (“Death”), turning it into a concert piece in 1904. Since then, it has taken many forms and become the composer’s best known work. The transcription heard here, by Finnish pianist Peter Lönnqvist, was performed by Miina and Marius Järvi, with Mihkel Järvi and Gräsbeck on piano four-hands. It was extremely moving. Beginning softly, almost breathlessly with muted strings, it grew florid and dramatic before dying away with three plaintive chords at the end.

Pärnu Festival Gala a Musical Feast
ConcertoNet.com
Mary Ellyn Hutton
Aug 1, 2013

A gala concert by the Festival guests is a regular feature of the Pärnu Music Festival in Pärnu, Estonia. The year’s gala, July 20 at the Kontserdimaja (Concert Hall) in Pärnu, brought together 25 superb musicians, including a viola quartet (performing a transcription of the Chaconne from Bach’s Partita No. 2 for Solo Violin), a horn quartet (in music by Bruckner and Humperdinck), an ensemble of nine instruments performing Witold Lutoslawski’s Dance Preludes (1954/1959), a clarinet/bassoon duo (Poulenc’s Sonata for Clarinet and Bassoon), plus the Piano Quartet in C-sharp Minor by Estonian composer Eduard Tubin and Brahms’ String Sextet No. 1 in B-flat Major. It was, in a word, a feast.

Lutoslawski’s five aphoristic pieces, ranging from brisk and frisky to soulful and expansive, were given performances to match by violinist Kirsti Kuusk, violist Peijun Xu, cellist Andreas Lend, bassist Nikita Naumov, flutist Heili Rosin, oboist Riivo Kallasmaa, clarinetist Toomas Vavilov, bassoonist Peeter Sarapuu and French hornist Samuel Seidenberg. Clarinetist Matthew Hunt and bassoonist Martin Kuuskman did the honors for Poulenc’s Sonata, giving it bounce, romance and a big dose of high-spirits.

The horn quartet – Seidenburgs all and related (Samuel, Mirjam, Sulamith and Aaron) – brightened the evening with an Andante in D-flat Major by Bruckner (transcribed by Michael Höltzel) and “Evening Prayer” from Humperdinck’s opera “Hansel and Gretel.” Their encore -- a great deal of fun -- was “Fidele Grünröcke Marsch” by Alfred Diewitz.

The viola quartet – violists Mikhail Zemtsov, Julia Dinerstein, Dana Zemtsova and Andres Kaljuste, all fine players – did not fare as well in Bach’s Chaconne, sounding heavy and dark in contrast to the lightness and agility a solo violin can achieve. Violist Pejun Xu and cellist László Fenyö had a more congenial task in duos by Hindemith (his propulsive, spicy Duo for Viola and Cello, 1934), Beethoven (Minuetto from “Duet with Two Eyeglasses Obligato”) and Mozart (Andante Cantabile from his Duo for Violin and Viola, K. 424, arranged for viola and cello).

Tubin and Brahms filled out the program royally. Tubin’s single-movement Piano Quartet – violinist Mari-Liis Päkk, violist Kaljuste, cellist Jason Calloway ad pianist Sophia Rahman – was well-played and romantic, with a dance-like conclusion.

Brahms’ Sextet, which followed, was one of the highlights of the evening. Violinists Arvo Leibur and Sandis Šteinbergs, violists Mikhail and Dana Zemtsov and cellists Andreas Lend and Marius Järvi crafted the delicious sound in which it is drenched. This is warm, sunny Brahms, with a dramatic theme and variations (led off beautifully by Mikhail Zemtsov on viola), followed by a bracing Scherzo and a cheerful finale.

Neeme Järvi closes Pärnu Festival with style
ConcertoNet.com
Mary Ellyn Hutton
July 23, 2013

The final concert of the 2013 Pärnu Music Festival in Pärnu, Estonia was led by Neeme Järvi and two top students from the Järvi Academy for young conductors (held concurrently), Christopher Dragon of Perth, Australia and Estonian Kaspar Mänd.

Järvi, founding father of the musical dynasty that bears his name as well as the Pärnu Music Festival and the Järvi Academy, conducted the Järvi Academy Youth Symphony Orchestra July 23 at the Kontserdimaja (that's Estonian for "Concert Hall") in Pärnu in a compelling performance of Saint Saëns’ Symphony No. 3 “Organ”. It was Dragon and Mänd’s assignment to lead works by Estonian composers Peeter Vähi and Eduard Tubin, specifically Vähi’s flute concerto Chant of the Celestial Lake (Dragon) and Tubin’s Concerto for Double Bass (Mänd).

Soloist in Chant of the Celestial Lake was flutist Maarika Järvi (daughter of Neeme), with Russian bassist Nikita Naumov in the Tubin concerto. It was a program exhibiting refreshing diversity and extraordinary achievement.

Vähi wrote his flute concerto for Maarika Järvi, who recorded it in 2001 for Ccnc Records. The 1999 work exemplifies the composer’s fascination with Asian culture. In one 29-minute movement, the work is scored for flute and string orchestra. Special effects abound, including tapping of the stringed instruments, pizzicato behind the bridge and over-blowing by the flute. It began in an atmosphere of serenity, morphing into to dance and chant-like sections and including dialogue with the principal first violin and cello. Järvi gave it a soulful as well as secular interpretation, handling Vähi’s splendidly decorative writing with ease and poise. Dragon was a skillful and sensitive collaborator with the Academy Youth Symphony.

Bassist Naumov tackled Tubin’s exacting Concerto, composed in 1948 for Estonian virtuoso Ludvig Juht (an expatriate who pursued an international performing career, with the Boston Symphony among others). It is a remarkable and remarkably challenging work with the bass performing constantly in the instrument’s highest register. Naumov’s facility was daunting in that respect, lending the bass a rewarding melodic dimension. In three movements performed without a break, it began in medias res, full of energy that turned jazzy with lots of syncopation and a big string melody on top. The second movement introduced a tender bass solo that waxed heroic, following by a jaw-dropping cadenza. The Allegro marziale finale also featured formidable acrobatics. Balances with the orchestra were sometimes an issue, but Naumov kept his listeners engaged and in awe of his skill throughout. Conductor Mänd kept a firm hand on the ensemble and worked closely with Naumov, yielding another fine collaboration.

Neeme Järvi, 76, always a favorite of his countrymen, stepped to the podium for the Saint-Saëns Organ Symphony. It was a performance to relish, with Järvi employing minimal gestures to get exactly what he wanted from the orchestra musicians. That included a robust string sound and finely crafted dynamic extremes. He shaped the gentle second movement exquisitely and gave crisp enunciation to the propulsive third. The Maestoso conclusion was just that, full of drama and heavenly resonance as the strings softly voiced the main theme against the sublime piano background.

Organist Ulla Krigul sounded the king of instrument’s voice mightily, stirring all within hearing, and the grand melee of sound at the end was punctuated with matching emphasis by timpanist Heigo Rosin.

Responding to the standing ovation – the crowd simply wanted more – Järvi obliged with one of his trademark encores, the Boccaccio March by Franz von Suppé.

Peeter Laul and Friends
ConcertoNet.com
Mary Ellyn Hutton
July 17, 2013

“Peeter Laul and Friends” brought together Leningrad-born pianist Peeter Laul and other distinguished artists of the 2013 Pärnu Music Festival, including violinist Anna-Liisa Bezrodny and violinists Lasse Joamets and Vivika Sapori-Sudamäe, violist Johanna Vahermägi and cellist Leho Karin July 17 in Pärnu’s Kontserdimaja (Concert Hall). The two-part program was half pianistic fireworks, with transcriptions by Franz Liszt of opera excerpts by Richard Wagner, and half Ernest Chausson, i.e. his 1891 Concert for Violin, Piano and String Quartet.

Laul provided an arresting tribute to Wagner on his 100th anniversary. It might have been Liszt himself on the keys, so transfixing was Laul’s performance of these virtuosic showpieces, which included excerpts from five Wagner operas. There was bravura to burn here, as well as affecting lightness, with consummate voicing and balances and gestures closely attuned to the musical moment. “Elsa’s Procession to the Cathedral” from Lohengrin built to the requisite majesty, while Laul was all over the keys in “Spinning Song” from Der fliegende Holländer. In “March of the Holy Grail” from Parsifal, he followed a long-held ending with a soft epilogue evoking the tolling of bells. Needless to say, the “Liebestod” from Tristan and Isolde reached a shattering climax, and the Overture to Tannhäuser, which completed the set, was stirring in the extreme. Also needless to say, his piano (a Steinway) underwent complete re-tuning at intermission.

Chausson’s 1891 Concert was a revelation and a daunting achievement in the hands of Laul, Bezrodny and the quartet comprising Joamets, Sapori-Sudemäe, Vahermägi and Karin. Following three big strokes of a germinal motto motif, Bezrodny entered with a luscious exposition. The gently rocking theme of the “Sicilienne” gave way to more sweeping passages, and the “Grave” which followed grew quite intense. Most remarkable for sheer stamina was the “Trčs animé” finale, where Bezrodny played constantly in the highest register of her instrument (an observation applicable to the work as a whole, perhaps for reasons of projection and balance).

Opulent Strauss from Järvi
Classical CD Choice
Graham Williams
June 10, 2013

R, STRAUSS: JOSEPHLEGENDE, etc. Royal Scottish National Orchestra, Neeme Järvi
CHANDOS SACD CHSA 5120

During the 1980′s and 90′s Neeme Järvi made a number of impressive recordings with the Royal Scottish National Orchestra for Chandos of orchestral works by Richard Strauss. When he moved to the Detroit Symphony Orchestra he added further Strauss recordings to his already comprehensive survey of this composer’s oeuvre. One of these was the ‘Symphonic Fragment from Josephslegende’. This is a cut-and-paste version of the full ballet, scored for a smaller orchestra, that Strauss made at the request of his publishers in 1947. Now, in the Indian summer of his recording career, Järvi has returned to Scotland to give us not just a spectacular account of the complete 1914 ‘Josephslegende’ but also two interesting fill-ups making their first appearance on SACD. Though few would deny that ‘Josephslegende’ is not among Strauss’s finest works (by 1914 composing opera had become his main interest) it does show a composer at the height of his powers and demonstrates his ability to handle huge orchestral forces with supreme confidence. The orchestration is breathtaking and the work’s melodic richness is undeniable. On disc it calls for the finest sound quality, something that only SACD can deliver. Comparisons with Ivan Fischer’s excellent 2007 recording do favour the newcomer in at least two important respects. The sonics on this Chandos disc (5.0 surround sound 24-bit/96kHz) are warmer and fuller than those on Channel’s clear, but slightly chilly DSD recording and the weighty presence of an organ in the ballet’s final section is patently audible. Perhaps more importantly, Järvi’s more urgent tempi and sense of drama ensure that the intrinsic lack of inspiration evident in parts of the score is more easily ignored – overall timings are Järvi 58.16 against Fischer’s 64.30. The playing of the RSNO is marvellous throughout and certainly matches that of the Budapest Festival Orchestra for Fischer. Strauss’s rarely performed second opera ‘Feuersnot’ ends with an orchestral passage during which the hero and heroine consummate their love to evocative and erotically charged music. The RSNO and Järvi perform this ‘Liebesszene’ with sensitivity and passion in equal measure. Finally Järvi gives us a spirited account of the 12 year-old Strauss’s first published orchestral piece the ‘Festmarsch’ Op. 1.Though lacking real originality ( its debt to the finale of Beethoven’s Seventh Symphony being all too obvious) it does show remarkable assurance from one so young, and is certainly worth an occasional outing. It would be wonderful if Chandos could persuade Järvi to make a complete recording of Strauss’s only other ballet ‘Schlagobers’ on SACD to complement his earlier CD version of excerpts from that work. For now, however, this is a release that should be added to the library of all committed Straussians and warrants an unqualified recommendation.

The essential Raff reference: CD Reviews
February 2013
Mark Thomas

Symphony No.2 etc.Symphony No.2 op.140, Orchestral Preludes to Shakespeare's Plays: The Tempest WoO.49, Macbeth WoO.50, Romeo & Juliet WoO.51 and Othello WoO.52
Orchestre de la Suisse Romande, Conductor: Neeme Järvi
Chandos CHSA-5117 DDD SACD 77:47

How many times have Raff enthusiasts wished for a recording of one of his major orchestral works by a front rank conductor and a world-class orchestra? Not that many of the existing recordings haven't served Raff well; Stadlmair's symphony cycle for example has, with the odd misgiving, provided us with more than merely serviceable performances. And yet the suspicion (or maybe the hope) remains that, were Raff accorded interpreters of the standing routinely enjoyed by Brahms or Mahler, then the true stature of his creations would at last be revealed. For good or ill, we need speculate no more, for here is the first of what Chandos has promised to be a series of recordings of Raff symphonies, coupled with smaller orchestral works, from one of the world's great conductors, leading an orchestra of the first rank.

Cannily, Järvi and Chandos have chosen to begin their series with the Second Symphony, one of Raff's finest essays in the genre, but by no means his best known. Järvi takes an expansive view of the opening Allegro; his reading is actually around a minute longer than either Schneider or Stadlmair's, but it never sounds laboured or lacking in that characteristic essential for a Raff opening movement: momentum. What strikes one straight away, even listening to this SACD on a normal CD player, is that the combination of Järvi's attention to detail in his interpretation and the legendary depth and clarity of the Chandos sound, gives us a richer and more luminous Raff than we have ever heard before. The many delightful details in orchestration, glossed over even by Stadlmair, are here faithfully recorded in a glorious acoustic. This, coupled with the virtuosity of the Geneva orchestra, at last means that we can hear a Raff symphony as it should be heard, and the music can be judged fairly on its own merits.

The Andante con moto second movement will come as a shock. It is taken substantially faster than we are used to hearing it: 7:26 against Stadlmair's 10:29 and Schneider's 9:54. Undoubtedly something of the solemnity which one is used to hearing is lost in the speeding up, but who is to say that Raff intended it to be so weighty? Raff's metronome marking is ¼ = 92, which is hardly a slow tempo. While it is certainly radically faster than we are used to hearing, it isn't fast; rather, Järvi has imbued it with the "motion" which Raff requests in his tempo indication. The result is music which in places is much more dramatic than it previously seemed to have the capacity to be; music which is utterly thrilling in the climaxes. The piece still contrasts sufficiently with the movements either side of it, and now serves to emphasise the vibrancy and joyousness of the whole work, rather than acting as a counterweight to the other three movements. I am quite convinced that Järvi's is a valid and, indeed, persuasive interpretation.

The Allegro vivace scherzo is given a similar performance to those it receives from Järvi's rivals, but of course it benefits greatly from the quality of the orchestra and the recording itself. In the closing Allegro con spirito Järvi again puts his foot to the floor, shaving half a minute off his rivals' timings. Although this demands playing of stunning virtuosity from the Suisse Romande orchestra, it's all to good effect, producing a breathlessly satisfying finish to the work, which nonetheless manages to loose nothing of the weight and conviction demanded of a symphonic finale. Under Järvi's baton, the symphony glows from beginning to end and, despite the unorthodox tempo of the slow movement, his is now unequivocally my Raff's Second of choice.

The Shakespeare Preludes are almost the last orchestral works which Raff wrote and have a very different character to the symphony. They are effectively illustrative symphonic poems, devoid of traditional musical structure. The four works have been poorly served on CD: Stadlmair's performances are amongst his most lacklustre interpretations, but are still improvements on Schneider (Macbeth and Romeo & Juliet) and D'Avalos (Romeo & Juliet). If anything, Järvi and his orchestra's committed and enthusiastic approach to these orchestral showpieces, recorded in sumptuously detailed sound, has wrought even more of a transformation than the symphony has benefitted from. It is a joy to hear them as if for the first time.

The most compact work, Othello, receives a powerful performance, with every last drop of passion, nervous energy and drama squeezed out of it. In common with the other preludes, the work is built from a number of clearly identifiable lietmotifs (in this case just three: one each to represent Othello, Desdemona and Iago). Here, and in the other pieces, Järvi manages to maintain the work's propulsive momentum, whilst at the same time properly delineating the rapidly changing kaleidoscopic episodes which Raff builds from various combinations of his lietmotifs. It is an appropriately feverish and dark interpretation. The musical range of Macbeth is greater, but it receives just as compelling a performance, and L'Orchestre de la Suisse Romande clearly revel in the opportunities it gives as a showpiece. The spectrally skirling woodwinds in the witches' music and the blazing brass in the peroration of Malcolm's theme at the close are just two highlights in this very exciting performance.

To be honest, I've never thought much of Raff's Romeo & Juliet, which is inevitably overshadowed by Tchaikovsky's great work. Perhaps conditioned by that masterpiece one waits in vain for the "big tune", but that's to misread Raff's intention. He sees the play primarily as a dramatic tragedy, not a love story, and so his work has more in common with the fast-paced action of Othello and Macbeth. Again Järvi makes a good case for the piece as a dramatic work, even though one would still be hard pressed to guess its subject. The longest work of the four, The Tempest, is rather more rambling than the other three closely-argued scores and under Stadlmair it seems at best an attractive but disjointed work. Compared to that performance, Järvi has tightened it up substantially and in the process revealed a much more coherent piece which, whilst it remains more episodic than the other three, benefits from his brisk tempi, giving it a clear narrative flow and maintaining the listener's interest.

It is tedious, I know, reading a review jam-packed with superlatives, but one more is due: to Raff doyen Avrohom Leichtling for squeezing so much useful information about the music into the small space allotted him in the booklet notes. All in all, this is a fabulous Raff debut for Järvi, L'Orchestre de la Suisse Romande and Chandos. These are intelligent and exciting interpretations, superbly played and favoured with a recording of demonstration quality. Let us hope that this, and the recordings which follow in the series, propel Raff's star nearer to its rightful place in the musical firmament.



Järvi Conducting Academy in Unique Festival Setting
April 3, 2013
Music in Cincinnati
Mary Ellyn Hutton

The Järvi International Summer Academy for Conductors is a unique blend of substance, venue and just plain excellence.
The 2013 Academy, which takes place July 12-24 in idyllic Pärnu, Estonia, will bring together conductors from all over the world to work with a trio of world-renowned maestros, headed by Academy namesake, Neeme Järvi.
Sharing teaching duties with Järvi will be his son Paavo Järvi and Leonid Grin.

Initiated in 2000, the Järvi Academy is held simultaneously with the International Pärnu Music Festival, which will bring an array of guest artists to Estonia’s picture book “summer capital” on the Baltic, July 16-23. They will include the hand-picked Pärnu Festival Orchestra, which comprises players from leading orchestras in Europe and elsewhere, many of whom will offer master classes during the festival.

Featured artist for the 2013 Festival is violinist Hilary Hahn. Also participating will be violinists Tatiana Berman, Anna-Liisa Bezrodny, Florian Donderer and Arvo Leibur, violist Mikhail Zemtsov, cellist Teet Järvi, flutist Maarika Järvi, bassoonist Martin Kuuskmann and pianist Vardo Rumessen, among many others. Conductor Kristjan Järvi (Jarvi’s younger son) will open the Festival with the Baltic Youth Philharmonic Orchestra July 16.

Fifteen conductors will be selected to participate in the Summer Academy. They will work on prescribed repertoire with the Järvi Academy Chamber Orchestra and the Estonian National Youth Symphony Orchestra. Students will conduct three concerts as part of the Pärnu Festival, including the final concert July 23 with Neeme Järvi. Repertoire this year includes the Symphony No. 2 by Schubert, Prokofiev’s Symphony No. 1 (“Classical”), Poulenc’s Sinfonietta, Concerto for Bassoon by Christopher Theofanidis, Concerto for Double Bass and Orchestra by Eduard Tubin, Weber's “Jubel” Overture and Rachmaninov’s Symphony No. 2.

Festival concerts take place in Pärnu Concert Hall, a gem-like, acoustically fine structure on the banks of the Pärnu River, and in local churches and manor houses. For relaxation, students have easy access to Pärnu’s immaculate white-sand beach and numerous health spas and resort facilities.

To apply, visit http://www.jarviacademy.ee/en/jaervi-summer-academy. Deadline is April 15. Successful applicants will be notified via e-mail by May 1.
For further information about the Järvi Summer Academy, visit www.jarviacademy.ee.
For more about the International Pärnu Music Festival, see www.parnumusicfestival.ee.

Neeme Järvi dirigeerib taas oma kauaaegset orkestrit Göteborgis
7. jaanuar 2013
Priit Kuusk

Neeme Järvi uue aasta esimesed külaliskontserdid leiavad aset Rootsis, kus maestro pikka aega ja väga silma paistnud peadirigendina tegutses Göteborgi Sümfoonikute (GSO) ees. 10. ja 11. jaanuaril juhatab ta sealses Kontserdimajas klassikalist kava Eduard Tubina, Kurt Atterbergi ja Franz Joseph Haydni muusikast.

Kahel sama kavaga õhtul kõlavad alustuseks Eduard Tubina „Muusika keelpillidele“ ning Haydni Tšellokontsert C-duur, kus solistiks on rootsi nimekamaid tšelliste, Taani Kuningliku konservatooriumi professor Kopenhaagenis Thorleif Thedéen. Kava teises osas on ettekandel 20. sajandi rootsi tuntuma sümfonisti Kurt Atterbergi (1887- 1974) rahvusromantiliseks rariteediks hinnatud Sümfoonia nr 8.

Eduard Tubin kirjutas „Muusika keelpillidele“ Luzerni Kammerorkestri eestlannast kontsertmeistri Zelia Aumere tellimusel ja see tuli ka Šveitsis tema osalemisel ning juhatusel esiettekandele 1963. aasta juunis. Hoolimata meie suletusest maailmale jõudis partituur siiski peatselt ka Eestisse ning Neeme Järvi tegi teose järgmised ettekanded ja esmaesituse Eestis 1963. aasta novembris. Göteborgist pärit meistri Kurt Atterbergi neljaosaline Sümfoonia nr 8 kõlas esmakordselt II maailmasõja järgsel esimesel sügisel, 1945. aasta oktoobris Stockholmis, juhatas Tor Mann.

Pärast Eestist lahkumist 1980. aastal oli Göteborgi Sümfooniaorkester esimene lääne orkester, kes kutsus Neeme Järvi endale peadirigendiks. Elades USA-s, võttis Järvi pakkumise vastu ning jäi orkestri ette 22 aastaks (1982- 2004, praegu orkestri emeriitpeadirigent). Ta viis GSO-ga aktiivses salvestustöös tehtud plaadid (enam kui 100) tunnustatuina rahvusvahelise tähelepanu alla ning orkestri enda maailmasaalidesse arvukatel kontserdireisidel, millega tõstis GSO (nagu oma 60. sünnipäeva juubelikingitusena) 1997. aastal Rootsi kuningriigi esimeseks rahvusorkestriks.

Uue aasta veebruarikuu kahel esimesel päeval dirigeerib Neeme Järvi planeeritult Singapuri Sümfooniaorkestrit, kui tema solistiks tuleb noor inglise tippviiuldaja Nicola Benedetti, kavas Wagner, Korngold ja Rahmaninov.

Ent ootamatult tuleb tal asendada veel enne, 24. jaanuaril inglise kuulsat maestrot Colin Davist Pariisis Théâtre du Châtelet's Prantsuse Rahvusorkestri (Orchestre National de France) ees, ja nagu Järvil on tavaks ja vastavad võimed, jätab ta väljakuulutatud kava muutmata(!). Sel õhtul kõlavad siis Wolfgang Amadeus Mozarti Sümfoonia nr 35 („Haffner“), Mozarti Viiulikontsert nr 5, solistiks noor saksa viiulitäht Arabella Steinbacher, ning Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 3. Kontserdist teeb otseülekande France Musique.

Lõppenud aastal ilmunud menukamad plaadid on Neeme Järvil inglaste klassiku Hubert Parry loomingust, salvestatud BBC Walesi Rahvusorkestri ja -kooriga ning Pjotr Tšaikovski balletimuusikast „Uinuv kaunitar“ Bergeni Filharmoonia Orkestriga, mõlemad inglise firmale Chandos. Veel detsembrikuul sai Järvi dirigeeritud Parry CD ajakirja Gramophone tiitli „Choice of the Month“ ning sealt veel ka teise tiitli „Critics Choice 2012“ omanikuks. GSO kodulehel, kus ka Järvi eelseisvat kava on väga põhjalikult tutvustatud, märgitakse, et maestro käe alt on tänaseks ilmunud juba enam kui 450 heliplaati(!).

Värskeim uudis on aga 2. jaanuaril müügile tulnud Chandose CD (CHSA 5110), kus Neeme Järvi juhatab Kuningliku Šoti Rahvusorkestri ees Franz von Suppé operetiavamänge ja marsse. „Overtures and Marches“ (9 avamängu ja 2 marssi) on Ühendkuningriigis enim müüdud plaatide pingereas (The official classical chart) nädalalõpul 5. jaanuaril uustulnukana juba 12. kohal ning jätkab seda suuremat tähelepanu, mis just Neeme Järvi viimase aja plaadistustele on järjest osaks saanud. Samas müügitabelis asub 20 esiletoodust 15. kohal ka ECM-i Arvo Pärdi plaat „Adam's Lament“, mida on dirigeerinud Tõnu Kaljuste.

http://www.classical-music.com/chart/official-classical-chart

Colossus of the Baltic
December 1, 2012
Music in Cincinnati
Mary Ellyn Hutton

Neeme Järvi spent his 75th birthday (June 7, 2012) working.
Specifically, recording the Symphonies No. 4 and 6 by Kurt Atterberg with Sweden’s Gothenburg Symphony Orchestra.
Anyone who knows the Estonian-born maestro would not find that surprising.

“It’s Neeme Järvi we’re talking about,” said Lars Nyström, former manager of the GSO, where Järvi spent 22 years as principal conductor. During his 11-day visit, Järvi led two subscription concerts and an outdoor concert June 6 on Sweden’s National Day, where 25,000 listeners sang him happy birthday.

Järvi was just doing what he loves. “My calendar is completely full,” he said, between engagements last spring. “My home is where my things are.” During his anniversary year, he re-visited some of the orchestras he has built during his long and productive career, including Gothenburg, the Detroit Symphony and the Royal Scottish National Orchestra. He left one post (the Hague Residentie Orchestra, where he is now chief conductor emeritus), and took up another (music and artistic director of L’Orchestre de la Suisse Romande). And he completed his first season as artistic director of the Estonian National Symphony Orchestra (ENSO), where he began his career a half-century ago.

Järvi is one of the world’s most-recorded conductors. He has made nearly 500 recordings (not counting LPs he made before emigrating from the Soviet Union in 1980). Among them are complete cycles by Brahms, Dvorak, Glazunov, Grieg, Martinu, Nielsen, Arvo Pärt, Prokofiev, Rimsky-Korsakoff, Shostakovich, Sibelius, Richard Strauss, Stravinsky, Tchaikovsky and lesser known composers such as Hugo Alfven, Franz Berwald, Zdenek Fibich, Niels Gade and Wilhelm Stenhammer.

Said the GSO’s Nystrom: “When he started in 1982, this was a small provincial orchestra. We had 80 musicians. When Neeme came, he got a big sponsorship from Volvo, and they promised to pay the salary for 20 new musicians. That same year the orchestra made its first big international tour, to the States. Two years later, we got a contract with Deutsche Gramophone. The first recording for DG was Swedish composer Berwald’s four symphonies. We got the French prize Diapason d’Or for that.” In 1997, the GSO was designated “National Orchestra of Sweden” by the Swedish government.

“The Royal Scottish National Orchestra had a golden age” with Järvi in the 1980s, making some of their finest recordings for Chandos,” said British conductor James Lowe. “They say that the first time he visited, on a rare travel permit out of the Soviet Union, the orchestra applauded him at the first break. He had said nothing, only showing them what he wanted with his hands and eyes.”

Chandos’ association with Järvi goes back to the first time he conducted in the U.K. (1981), said producer Ralph Couzens. “We knew then that this conductor had something special. His conducting technique is an art that everyone should watch. Apart from perfect control with his hands and expressions from his face, there are signals coming from his shoulders, hips, even the lift of a leg.” When recording, “his secret is the art of performance. He is not one for recording a few bars at a time. He wants to shape a whole performance while the tapes are running. What comes is electric and full of passion. That is what Neeme is known for and why Chandos has made so many recordings with him (over 300).” His Chandos recordings have included award-winners from Gramophone and two Toblacher Komponierhäuschen prizes, that latest in 2011 for Mahler’s Symphony No. 7 with the Residentie Orchestra.

Järvi’s tenure in Detroit was also “a golden age,” said Mark Stryker, music critic of the Detroit Free Press. “His infectious personality and the excitement and sense of adventure he brought to the stage became the foundation that allowed the orchestra to rise to new heights. More than one out of four pieces he conducted here were works the DSO had never played before. Most significant were the dozens of neglected American works he performed and recorded, including those by Amy Beach, George Chadwick, Samuel Barber and important black composers such as William Grant Still, Duke Ellington and Olly Wilson. Neeme made a specialty of vernacular-influenced American scores, whose jazzy rhythms he translated with more elasticity and authority than most homegrown conductors.”

A native of Tallinn, Järvi studied conducting at the Leningrad Conservatory with Nikolai Rabinovich and Yevgeny Mravinsky. He became principal conductor of the (then) Estonian State Symphony Orchestra in1963. “He was very highly respected from the very beginning and was always welcome to conduct the major orchestras in Moscow and Leningrad (St. Petersburg),” said Russian-born conductor Leonid Grin. “During the time he was music director of the Estonian State Symphony, it was performing at a high artistic level, and it was always desirable to go to conduct in Tallinn.”

Järvi left Estonia at 42 to seek artistic freedom in the West. He had been censured for performing music frowned upon by the Soviet authorities, including Estonian Arvo Pärt’s “Credo” (which quoted from the Bible). Järvi, his wife Liilia and their children Paavo, Maarika and Kristjan immigrated to the U.S. and became American citizens. Sons Paavo and Kristjan are now important international conductors. Daughter Maarika is a professional flutist. “My children are my continuation in an even better way,” Järvi said. “They are wonderful musicians, fanatically doing music like me, and introducing their art to the world.” (Järvi, in fact, heads a musical dynasty, with all of his children and collateral descendants pursuing musical careers.)

The blue handkerchief that peeks from Järvi’s breast pocket when he conducts symbolizes his love for Estonia (whose colors are blue, white and black). Handkerchief in place, he capped ENSO’s 2011-2012 season with a Brahms symphony cycle. In July, he led the orchestra in a birthday concert patronized by Estonian president Toomas Hendrik Ilves. He conducted the Estonian National Youth Symphony Orchestra in a birthday tribute August 2 at the annual Järvi Festival in Pärnu, and in a delightfully “pagan” encore August 4 at Leigo Lake in South Estonia. Performing on an island in the lake, he and conducting students from the Järvi Summer Academy (held in conjunction with the Järvi Festival) led opera overtures and Beethoven’s Fifth Symphony, with bonfires blazing behind them onshore and candles strewn over the waters.

“Famously eclectic and always curious” (Stryker) Järvi likes nothing better than expanding the repertoire. “I like to have interesting repertoire,” he said. “I don’t like to repeat myself very much.” He has performed and recorded music by Johan Halvorsen, Vassily Kalinnikov, Rued Langgaard, Nikolai Myaskovsky, Johan Svendsen and Sergei Taneyev and lesser-known operas by Tchaikovsky (“Mazeppa”) and Prokofiev (“The Fiery Angel”). He virtually introduced Estonian music to the world, with works by Eduard Tubin, Heino Eller, Eino Tamberg and Rudolf Tobias. He is far from done, he said. Up his sleeve are Swiss-German composer Joachim Raff and Hungarian Bela Varkonyi.

Considering his range, Järvi justifiably deplores being categorized. “I am called a specialist in Russian, Scandinavian and Estonian music. What kind of talk is that? I conduct everything and I love everything. The purpose of recording is to introduce to the world forgotten composers. That’s my idea. Country, orchestra, neglected music played to perfection, the relationship of conductor and orchestra. There’s a lot of cities with wonderful conductors and we don’t see them because of politics.”

Järvi’s love for music is manifest in the joy he radiates on the podium. He loves to conduct encores, sometimes encouraging the audience to clap (or sing) along. “There really is nobody like him,” wrote Stryker in his review of Järvi’s DSO concert in March. “He is the Uncle Fun of classical music.”

“There is nothing more important than the joy that music brings,” said Paavo, “but that’s just one part of his personality. He’s incredibly serious and knowledgeable and thinking deeply through what he’s doing. He has the capacity to make you feel something through music. Sometimes it’s profound and deep and sad, but he makes you feel something. That’s the joy. Of course, he’s also a lot of fun.”

Asked what he has learned from his father, Paavo replied, “Everything. The reason I am a conductor is because of him and because of the music he introduced to us when we were very young. I remember the almost fanatical enthusiasm that he still has, about discovering new things and the intuitive approach to music, which helps me now tremendously. We have been so taught to analyze things, which is very important, but it gets to the point where we need to also trust our intuition, and he has taught me to do that.”

Lowe and Scottish conductor Mark Heron, former students at Järvi’s Summer Academy, echo those sentiments. “For Neeme, music is a living, breathing art, based entirely in the moment,” said Lowe. "No two performances are the same, even in rehearsal. He encourages his students to find something musical and interesting at all times. No single note should be dead, no moment routine.”

Said Heron, who brought two of his own students to the Järvi Academy this year. "I realized not only how vitally important my times there were to my development as a conductor, but how much of it underpins what I try to give my own students now."

ERSO teenis Peterburis välja braavod
28. november 2012
Postimees
Riina Luik

Neeme Järvi juhatas pärast 30-aastast vaheaega taas ühes maailma kõige väärikamas kontserdisaalis ERSOt.Seda, et muusika on kultuuridiplomaatia mõjuvamaid saadikuid, tõestasid nädalavahetusel ühes maailma kõige nimekamas, Peterburi Filharmoonia suures saalis Neeme Järvi juhatatav Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja pianist Mihkel Poll.
Soe slaavi hing väljendas oma emotsioone midagi tagasi hoidmata – eesti muusikuid tänati sooja aplausi, liigutuspisarate ja lavale saadetud lillebukettidega.
Juba Tallinna publiku ülisoe vastuvõtt, mis sai samale kavale – «Kultuurisild Tallinn – St. Peterburg» on ERSO ja Polli kolmest ühisprojektist esimene – osaks kaks päeva varem, näitas, et Peterburi võetakse kaasa muusikametropolile vääriline muusika: Pjotr Tšaikovski «Pidulik kroonimismarss», Artur Lemba I klaverikontsert G-duur ja Dmitri Šostakovitši V sümfoonia d-moll.
Küll mitte kroonimine, aga pärgamine kaasnes ka Tallinna kontserdiga: Neeme Järvile anti sel õhtul üle Eesti Muusikanõukogu 2012. aasta interpretatsioonipreemia.

Kirju, ent tänulik publik
Maestro Järvi polnud kava koostades midagi kahe silma vahele jätnud. Isegi seda mitte, et Šostakovitši V sümfoonia esiettekanne toimus samas Peterburi Filharmoonia suures saalis täpselt 75 aastat tagasi – legendaarse Jevgeni Mravinski juhatatud filharmoonia sümfooniaorkestri esituses.
See kaunis ja lugupidav žest – tuua teos selle juubeli auks Peterburis ettekandele –, andis muljetavaldavalt professionaalsest esitusest juba niigi vaimustuses publiku puhul juurde nii mõnegi plusspunkti.
Vaheajal publiku arvamust uurides selgus, et püsikuulajate seas oli palju ka neid, kes ühel või teisel moel on seotud Eesti või eesti kultuuriga. Ka moskvalasi oli kontserdil palju ning seda meeldivam oli kuulda vaid maailma parimaid nägema-kuulama harjunud pealinnapubliku siirast imetlust. Moskvalased avaldasid otsesõnu arvamust, et nii hea orkester peaks kunagi ka Venemaa pealinnas esinema, ja selleks sobiks vaid sama auväärne saal.
Moskva konservatooriumi tudengi Igori jaoks oli see esimene kokkupuude ERSO ja üldse Eesti muusikakollektiiviga. Kontserdile tuli ta enda sõnul millegi väga põneva ootuses. «Juba pärast esimest osa oli selge, et teil on väga hea orkester, ja seepärast julgen öelda, et ärge unustage Moskvat! Kuigi teil tuleb arvestada sellega, et meie publik on väga asjatundlik ja nõudlik...»
Nii mõnelegi arvamust avaldanule oli ERSO juba vana tuttav, keda oldi kuulamas käidud isegi Tallinnas. Eakam osa publikust mäletas aga maestro Järvit veel nõukogude ajast. Soojalt meenutati Järvi juhatamisi samas saalis 2000. aastal (see oli Järvile pärast 20-aastast vaheaega esimene kord taas Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestrit dirigeerida – RL), 2003. aastal (Tobiase «Joonase lähetamine») ja ka kogu Järvide dünastia ülesastumist 2005. aastal Valgete Ööde festivalil.
Kui Neeme Järvi nimi ja kvaliteet, mida ta enesega alati kaasa toob, ei vaja asjatundlikule publikule kontserdile tulekuks lisaargumente, siis laupäevase kontserdi kõige suurem ja positiivsem üllatus oli Artur Lemba I klaverikontsert ja selle esitaja, ülitundliku esituslaadiga, sugestiivselt ja meisterlikult instrumenti valdav Mihkel Poll, kes end otsejoones kuulajate südamesse mängis.
«Muljed tänasest kontserdist on väga helged. Mulle meeldib kõik: teie orkester, kava, solist: üldmulje on äärmiselt positiivne. Kuigi eriti tahtsime kuulata, kuidas kõlab eestlaste esituses Tšaikovski ja Šostakovitš, saime elamuse eelkõige Lemba klaverikontserdist ja seda esitanud noore solisti säravast ettekandest,» võtsid kontserdimuljed kokku kaks Peterburi muusikasõpra.
Ühele kuulajale oli kohtumine ERSOga aga nii emotsionaalne, et ta pidi mulje sõnastamiseks end enne tükk aega koguma. «Elasin aastaid Tallinnas ja mul on Eestiga väga isiklik suhe. Andke mulle andeks, et olen nii emotsionaalne, kuid ma ei saa sinna midagi parata – see kõik on nii liigutav! Eriti suures vaimustuses olen teie noorest pianistist,» ütles silma tikkuvaid pisaraid taskurätiga tupsutanud Anna.
«Teil on suurepärane noor pianist,» ütles samuti pisarateni liigutatud eakas Peterburi klaveripedagoog Margarita, solistile lavale lilli saates. Temale ja ta tütrele Niinale oli peamiseks kontserdile tuleku põhjuseks just palju aastaid tagasi Narvas toimunud Chopini-nimelisel noorte pianistide konkursil esmakordselt silma jäänud Mihkel Poll.
Peterburi konservatooriumis dirigeerimist õppiv Jaapani tudeng koos Peterburist pärit sõbraga olid sarnaselt paljude teistega vaimustatud muusikaõhtu positiivsest kogumuljest. Kuid noor jaapanlane ei saanud jätta tegemata isiklikku kummardust Järvile, kelle muusikatunnetus olevat tema sõnul erakordne, ja lisas, et tema üks suuremaid unistusi on osaleda Järvi suveakadeemias.
Polli etteaste vaimustas publikut sedavõrd, et pianist lasti lavalt ära alles pärast lisapalana kõlanud Rahmaninovi «Prelüüdi G-duur, op 32 nr 5». Pärast õnnestunud etteastet tõdes Poll, et kuigi vastutusrikkuselt pole saalidel ega publikul mingit vahet, on siiski väga inspireeriv astuda lavale, kus on mänginud nii mainekad orkestrid, silmapaistvad solistid ja juhatanud nii palju kuulsaid dirigente. «Kui rääkida muusikast rõõmu tundmisest, siis see on kindlasti üks neid saale, kus seda tunda saab.»
Kontserdiõhtu teises pooles kõlanud Šostakovitši V sümfoonia lõppedes vallandusid saalis braavo-hüüded ja tormiline aplaus ning maestro Järvil tuli orkestri ette kummardama tulla mitmel korral. Publik ei lõpetanud enne, kui lisapalana kõlas Šostakoviši imekaunis romanss filmist «Kiin».
Orkestri kontsertmeistri ja esiviiuldaja Arvo Leiburi suurepärane, nõtke ja tundeline soolo oli just see, mis kauni hetke enne lühtrite kustumist saalis kinni hoidis... Kontserdi järel õnnitlusi vastu võttes ütles maestro Neeme Järvi, et laval oli suurepärane olla ja ta jäi orkestriga väga rahule. «Oli tunda, et ka publikule meie etteaste meeldis.»
Südantsoojendav oli saalis näha ka ERSO peadirigenti aastatel 1991–93, nüüd Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestri ja kammerorkestriga töötavat Leo Krämerit. Krämeril jagus oma kunagisele orkestrile vaid kiidusõnu: «Tervikuna suurepärane esinemine! Ja ma ei väsi imetlemast Neeme Järvi oskust muuta muusika nii elavaks. Väga meeldis ka Mihkel Poll. Kuulsin Lemba teoses just neid õigeid eesti helisid ja värve, mida ma pole juba ammu kuulnud.»
ERSO direktor Kadri Tali võttis Peterburis käigu olulisuse kokku tabavalt: «Mulle tundub, et tänane kontsert on ERSO jaoks ühe täiesti uue etapi algus väga mitmes mõttes. Ning selline sündmus teeb korraga ära palju rohkem kui poliitikute aastatepikkune töö, ja seda ilma ühegi sõnata. See oli nagu ajalootund, kus me näitasime, et meil on, mida mäletada, kuid me suudame sellest kõigest üle olla, sellega toime tulla.»

Järvi laia selja taga
«Olgem ausad, midagi niisugust ei sünniks, kui meil poleks Neeme Järvit, kelle laia selja taga need asjad teoks saavad. Peame seda endale argipäeviti sagedamini meelde tuletama, et neid võimalusi ei anta meile niisama ja igavesti – peame kõiki oma inimesi hoidma,» ütles Tali silmanähtavalt orkestri väärikast etteastest liigutatuna kontserdijärgses usutluses.
«On suur vahe, kas orkester «teeb» endale mõnes mainekas saalis kontserdi, mis on kinni makstud, või on see riigi kultuuripoliitilisel toel aset leidev ettevõtmine, või pakutakse kontserti maineka filharmoonia hooajakavas.»
ERSO ajaloos on kontserdid Peterburi (Leningradi) Filharmoonia suures saalis olnud alati erilise tähendusega. Esimene kontsert koos Neeme Järviga toimus 1976. aastal ning pärast Järvi emigreerumist Ameerikasse jätkas ERSO traditsioone peadirigent Peeter Lilje.
Pärast 1990. aastal koos Eri Klasiga antud kontserti tekkis ERSO seni iga-aastastesse Peterburis käikudesse 21 aasta pikkune vahe. 2011. aastal esines ERSO Peterburi Jaani kirikus, tänavu märtsis taas filharmoonia saalis koos Andres Mustoneniga rahvusvahelisel koorimuusika festivalil.

Äsjane kontsert oli aga ERSO-le ja Neeme Järvile esimene pärast enam kui 30 aasta pikkust pausi.

Ideaalmaastik perspektiiviga
14. september 2012
Sirp
Toomas Velmet

ERSO hooaja avakontsert "Fantastiline!" sarjast "Pariisi sümfooniad":
Guy Spielman (klarnet) ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi 6. IX Estonia kontserdisaalis.

Esimesena omas valdkonnas lahvatas hooaeg ERSO-l traditsioonilise pidulikkusega ja ammuseid tavasid järgiva kavaga. Esimest toonitati riigihümniga, teist aga eesti autori teosega (Villem Kapi
"Põhjarannik") ja kohaliku, seekord ERSO solistiga (Guy Spielman), dirigendipuldis orkestri peadirigent Neeme Järvi, mis kuulub ju ka hea tava hulka. Head tavad tekitavad ka hea hulga publikut ja Estonia kontserdisaal oligi välja müüdud maksimumini. Teada on seegi, et läbi hooaja kestvale tsüklile "Pariisi sümfooniad" (6 kontserti) ei maksa pileteid enam küsida ... Lähenedes niimoodi oma taotluste ideaalile, tuleb siiski konstateerida, et niiviisi edasi töötades on meie esindussaal ERSO-le väikseks jäänud nii saali kubatuurilt (õhk) kui ka lava metraažilt ja see suur hulk publikut peaks samuti saama end vaheajal mugavamalt tunda. Vaatamata sellele rahulolematuse ilmingule, jääb ikkagi valdavaks saadud nauding heast muusikast suurepärases ettekandes ja samalaadse ootus perspektiivis. Kavalehe vahelt sai publik ka boonusena hooaja koondkava, mis tõepoolest tõotab head-paremat nii dirigentide kui solistide valikus, millele tooni annab ERSO maestro Neeme Järvi.

"Põhjaranniku" traditsioon avakontserdi kavas pole paha mõte. Miks ei võiks meie rahvustunnet toetada sellisel sündmusel kui sümfoonilise hooaja avakontsert. Ega aastaid sel kohal paiknenud Elleri "Koit" ole kuhugi kadunud, vaid leiab ikka ettekandeid publiku rõõmuks, kas või mõne teise orkestri avakontserdil. Villem Kapp oli ise väga uhke oma poeemi üle ja mäletan tema kommentaari, et teos sündis kui inspiratsioonipuhang, kuigi mõtetes oli kantud teda kaua. Pole saladus, et autorit motiveeris Sibeliuse "Finlandia". Teose edulugu jõudis ta nautida mõnevõrra ja eriliselt rõõmustas muidugi see, et Pariisi raadio lasi salvestuse eetrisse üsna kiiresti pärast selle esiettekannet.

Maestro Järvi mõte harida ERSO klassikalise repertuaari kultuuri Haydni sümfooniate najal pole tal uus, vaid on töö jätkamine sealt, kus 1979. aastal pooleli jäädi. Kõik see toimub aga nüüd orkestri uue taseme ja dirigendi määratult suurema kogemuse baasilt. Tulemus oli avakontserdil meile välja pakutud. Esimene nn Pariisi sümfooniatest, nr 82 C-duur Hob. 1/82, mida hiljem hakati kutsuma pealkirjaga "Karu", on selle orkestrikooli esimene tund, millest ERSO tänavu alustas.
Kõlakultuur ja ansamblitunnetus on ehk need, millel see Haydni kool baseerub ja mis peab pesa tegema iga orkestrandi alateadvuses, et ei oleks probleeme maestro interpretatsiooni esitamisel. Sümfoonia esitus oli nauditav ja Järvi mõttekäik hästi jälgitav ning minu eelistus on teose teise osa Allegretto (topeltvariatsioonid) nauditav ettekanne.
Allegretto on tempotermin, mis annab laia skaala võimalusi materjali karakteriseerimiseks, ja siin on Järvi teadagi meister. See jõudis saali, kuid soovitan veel süveneda esitusse, mida võimaldab meile Klassikaraadio järelkuulamine. Esiteks oli ajaliselt pikimat osa korrigeeritud mõnede korduste ärajätmisega, mis küll kuidagi vormi ei rikkunud. Mažoorne ja minoorne osa vaheldusid eriti peene gradatsiooniga ja said mitte sugugi standardsete võtetega tempoliselt toonitatud. Kõik need vahendid viisid materjali esituse loogilisse punkti ehk "karuteemani", mida Järvi illustreeris ka oma kehakeelt appi võttes. Nii sünnib kõrgpilotaaž interpretatsioonis, mis lubab üldistada, et ERSO läbis esimese õppetunni edukalt.

Järgnes Mozarti Klarnetikontsert, soleeris ERSO klarnetirühma kontsertmeister käesolevast aastast, Austraaliast pärit noor muusikamees Guy Spielman, kes on erialase hariduse saanud Sydney konservatooriumis ning magistrikraadi Lübecki kõrgkoolist, kus tema üheks juhendajaks oli ka Sabine Meyer. Ettekanne oli väga põnev:
jällegi kujunenud standarditest erinev, rõhuga Mozarti teose meloodikale, mida solist leidis ka virtuoossest nooditekstist.
Spielmani interpretatsioon ei ole pealetükkiv, veel vähem ennast imetlev, see lähtub orgaaniliselt esitatavast. Ka polnud tal vajadust toonitada instrumendi valdamist, kuigi see oli imetlusväärne.
Dünaamiliselt pigem kammerlik, demonstreeris klarnetist oma võimet markeerida kulminatsioone nii kõlava forte kui fantastilise piano'ga - olgu siin meenutuseks nimetatud teose kuulsat Adagio't. Kõik selles esituses jõudis publikuni, kes kviteeris tulemust maruliselt.

Kontserdi teine pool oli Berliozi "Fantastilise sümfoonia" päralt, see on igale orkestrile pähkel nn suurte sümfooniate seas. Olen ise umbes pool sajandit tagasi osalenud selle teose kolmel ettekandel selliste dirigentidega nagu Ogan Durjan, Georges Sébastian ja Karol Stryja ning mäletan neid suurele ajalisele distantsile vaatamata suurepäraselt.
Niinimetatud suuri sümfooniaid on mitmeid, kuid Berliozi "Fantastilist" võtab iga orkestrant kui oma väärikuse lakmust ja annab alati oma parima vastavalt võimetele. See orkestratsiooni ime ja geniaalselt sugestiivne muusika ongi stiimul, mis liidab lavalolijad homogeenseks tervikuks ega jäta kunagi ükskõikseks publikut. Teoses on palju esituslikke karisid ning dirigendi õlgadel on neist üks ja peamine - ulatusliku sümfoonia vormi kujundamine. Maestro Järvi on siin omas elemendis, andes aega nautida, mis nautimist väärt, lisades hoogu kulgemiseks seal, kus vaja, jõudes alati toonitada olulist ja eksponeerida kulminatsioone. Rõõm oli kuulda, et ERSO-l võimeid on ja need realiseeriti suurepäraseks, et mitte öelda "fantastiliseks"
esituseks, millest sai vägagi perspektiivika hooaja väärikas avang.

Järvi poleks Järvi, kui ka selle gigantse teose järel poleks ta järele andnud publiku nõudmisele ja miski poleks sobinud selleks paremini kui Berliozi Rákóczi marss "Fausti needmisest". Vaatamata asjaolule, et dirigent juba tõstis esile soliste, tahan neid ka siin nimetada:
suurepärase soorituse kuuldavale toojaid oli palju ja nende hulgas eriti puupillidel Nils Rõõmussaar (oboe), Tõnis Traksmann (inglissarv), Mihkel Peäske (flööt), Peeter Sarapuu (fagott) ja rühmade kaupa kogu orkester. ERSO on nüüd väga heal tasemel, kuid ei rahuldu sellega, vaid asutamisel on järelkasvu baaslava ehk ERSO akadeemia, mis peaks hoidma värskena praegused artistid ja looma võimalusi pürgijatele.

ERSO hooaeg algas fantastiliselt
11. september 2012
Postimees
Rein Veidemann

ERSO hooaja avakontserti kuulutati juba afiššidel sõnaga <<Fantastiline!>>, osutades selle kesksele numbrile, Berliozi <<Fantastilisele sümfooniale>>. Fantastiline tähendab siinkohal küll rohkem romantilist elu- ja kunstikäsitlust, millesse loomuldasa kuulub fantaasia, mõtete ja tunnete kõrge või heitlik lend.

Aga <<fantastiline>> võiks öelda ka esituse enda kohta, kui maalähedusega ning üleva asemel pigem kõhkluste ja vaevuste võimendamisega harjunud eesti keel seda lubaks. Olgu, öelgem siis:
hingemattev, suursugune, puhastav. Sest kuidas siis ikkagi tõlgendada teisiti publiku vastuvõttu, kes kontserdi lõppedes seisis austuses ja tänumeeles kümmekond minutit püsti, käed aplausist tulitamas?

ERSO näitas taas kord oma kõrgprofessionaalsust nii vähendatud koosseisus (keel- ja puhkpillirühmad) Haydni ja Mozarti teoseid ette kandes kui ka täisvõimsuses Berliozi sümfooniat esitades. Mina kuulasin ja mõtlesin, rind uhkusest paisumas, et selle meie rahvusliku oreliga võib mängida nüüd mida tahes. Jah, Euroopa suurte orkestrite sümboolseks kapitaliks on ajalugu ning legendaarsed dirigendid. See on nende bränd. Aga olles kuulnud nii Berliini Filharmoonikuid, Viini Sümfoonikuid ja Londoni Sümfooniaorkestrit, julgen öelda, et ERSO ei jää neist sugugi maha oma üldise kõlapildi ja suutlikkusega tuua esile kõiki muusikateoses sisalduvaid nüansse.

Ja mis ilus kogemus - nüüd on ERSOs ka seda suveräänse looja enesekindlust ja väärikust, milleni jõudmist aastate eest ootasin.
Muidugi, noblesse oblige, seisus kohustab. Kui orkestri ees seisavad meie endi nimekad dirigendid - sel kontserdil kunstiline juht ja peadirigent Neeme Järvi ise -, siis lisandub esinemisele teatud sümbiootiline efekt. Midagi niisugust, nagu üldlaulupeol, kus dirigendi oskused ja hing sulanduvad kooriga üheks lahutamatuks tervikuks. Tundsin seda sel õhtulgi, kus ettekantava teose helisõnum, selle artikuleerimisele keskenduv orkester ja dirigent olid kokku nagu üks arbujate seltskond.

Seda pidi nägema ja kuulma, millise sisseelamisega tegi oma solistidebüüdi klarnetirühma värske kontsertmeister, austraalia päritolu Guy Spielman (1987). Kui igatsev-unelev oli Mozarti klarnetikontserdi adagio!
Ja siis Berliozi (1803-1869) 27. eluaastal kirjutatud, muusikalist romantismi kuulutav teos - läbi helide, meloodiate ja rütmide jutustatud kirglik armastusromaan. Tegelikult oli see krooniks juba eelnevates teosteski ilmnenud romantilistele vihjetele või episoodidele. Eesti hümni järel hooaja esimese palana koos rahvusmeeskooriga esitatud Villem Kapi / Kersti Merilaasi poeem <<Põhjarannik>> on kõige puhtakujulisem romantiline teos.

Kui Berliozi sümfoonia viies osa, orgialik <<Öine nägemus nõiasabatil>> plahvatas vaikuseks - jah, just nii tuleb öelda sümfoonia viimaste fraaside ja taktide lõpu kohta! -, siis tundsin, kui vähe on ikkagi meie elus tõeliselt ülevaid, täiusliku ilu kogemise hetki. Ja mulle meenus kauge mõtleja Friedrich von Hardenberg, keda me Novalise-nimelise romantilise luuletajana tunneme, ja tema kuulutus:
<<Esteetika saab metafüüsikaks.>> Seesama, mida sajand hiljem vormis sõnumiks Nikolai Roerich: <<Ilu teadvustamine päästab maailma!>>

Ilmugu see ilu siis kirjanduses, kujutavas kunstis või muusikas.

ERSO tähistab kontserdiga “Suur suvine kohtumine. Sõbrad“ Neeme Järvi 75. juubelisünnipäeva.
4. juuli 2012
ERSO pressiteade

ERSO tähistab kontserdiga “Suur suvine kohtumine. Sõbrad“ Neeme Järvi 75. juubelisünnipäeva. Lisaväärtusteks on maestro äsjailmunud duubelCD plaadifirmalt Chandos, Kalju Suure temaatiline fotonäitus ning ERSO uhiuus maailmaklassi kuuluv timpanikomplekt.

7. juunil tähistas 75. juubelisünnipäeva armastatud dirigent Neeme Järvi, kes on olnud kauaaegne ERSO, Estonia teatri, Göteborgi, Detroiti ja New Jersey sümfooniaorkestri ja Šoti Rahvusorkestri peadirigent ning on juhatanud kõiki maailma tipporkestreid. Praegu on maestro kõrvuti ERSOga ka Haagi Residentie-orkestri ning Orchestre de la Suisse Romande‘i peadirigent ja kunstiline juht.

5. juulil annavad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Neeme Järvi Estonia kontserdisaalis maestro juubelile pühendatud kontserdi “Suur suvine kohtumine. Sõbrad”. Suvisel galal pakutakse kerget ning rõõmsameelset kava, kus J. Straussi, Rossini, Weberi ja Suppé teoste kõrval tuleb ettekandele Tšaikovski kuulus I klaverikontsert Neeme Järvi kauaaegse lavapartneri, aprillis Eesti publiku südamed vallutanud Aleksandr Markovitši soleerimisel.

Estonia kontserdisaali jalutuskoridoris saab nautida Kalju Suure fotonäitust “Neeme Järvi 75“. Eesti ühe tippfotograafi ligi 70 fotot annavad meeleoluka ülevaate tema kohtumistest maestro Neeme Järviga.

Neeme Järvi juubeli puhul andis briti plaadifirma Chandos välja duubelCD “Highlights from a remarkable 30-year recording career“, mis annab ülevaate maestro salvestustest Šoti Rahvusorkestri, Bergeni ja BBC filharmooniaorkestri, Londoni, Detroiti ja Chicago sümfooniaorkestri ning Londoni Philharmonia Orchestraga. Maailma ühe enim plaadistanud dirigendina on Neeme Järvi salvestanud muusikat ligi 450 plaadile, neist kolmandiku koostöös Chandosega. Juubelihinnaga plaadid müügil 5. juulil Estonia kontserdisaalis!

Esimest korda demonstreeritakse kontserdil ERSO uut, maailmaklassi kuuluvat timpanikomplekti, mis vahetas välja orkestri senised, 35 aastat tagasi Leningradist soetatud timpanid. ERSO pillipark on täienenud instrumentide võrra, mida kasutavad sellised tipporkestrid nagu Londoni ja Los Angelese filharmooniaorkester, Pariisi Ooperi orkester jpt. ERSO tänab toetuse eest Kultuuriministeeriumit.

Eppur si muove
7. juuni 2012
Sirp
Toomas Velmet

Nii olla öelnud Galileo Galilei inkvisitsioonikohtus, kus ta pidi lahti ütlema heliotsentrilisest maailmavaatest. Seda väljendit kasutatakse eesti keeleski, et „ta keerleb siiski”, „pöörleb siiski”
või „tiirleb siiski”, aga tegelikult peaks tõlge kõlama „ta liigub siiski” ja needki sõnad olla Galilei suhu asetanud hilisemad kroonikud. Minu mõte artiklit nii pealkirjastades on hoopis see, et maakera keerleb ümber oma telje ja maestro Neeme Järvi tiirleb endiselt ümber maakera.

Hooajal 2011/12 on Järvi tänaseks juhatanud vähemalt 49 kontserti üle kogu planeedi ja viiekümneski saabub varsti. Seitsmel korral on see toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees ning ülejäänud kontsertidel on ta käe all mänginud BB C sümfooniaorkester (London), Haagi Residentie Orkest, Tōkyō SO, New Jersey SO, Šveitsi Romaani SO (Genf), Singapuri SO, LSO – Londoni sümfooniaorkester, Los Angelese Filharmoonikud, Detroiti SO, Šoti Kuninglik Orkester (Edinburgh), Hispaania Rahvusorkester (Madrid) ja Göteborgi sümfoonikud, tulemas Bergeni filharmoonikud, Verbieri festivaliorkester ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Äärmiselt mõjukas on ka temaga esinenud solistide loetelu: Vadim Repin, Miša Maiski, Martha Argerich, Serge Zimmermann, Ralph Kirschbaum, Alisa Weilerstein, Hél?ne Grimaud, kui teha väike valik solistide paraadist.

Neeme Järvi on teatavasti septembrist 2010 ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning lõppenud hooaeg oli tema kunstilisel juhtimisel tegelikult esimene täismõõduline oma seitsme erinimelise kontserdiga.
Läbivaks teemaks olid ERSO 85. hooaeg ja Brahmsi kõik neli sümfooniat.
Kvaliteedi ja publikuhuvi põhjal võib seda hinnata äärmiselt soliidseks hooajaks ERSO ajaloos. Järvi, kelle käe all on musitseerinud eesti orkestrantide mitmed põlvkonnad, alates ERSO asutajaliikmetest kuni verinoorte muusikuteni, on alati saavutanud kõigiga haruldase kontakti ja see on andnud silmapaistvaid tulemusi läbi aegade. On väga hea, et kõik Brahmsi neli sümfooniat ka salvestati ja oodata on nende ilmumist. Arvustused – ja neid on olnud ebaharilikult palju, mõne kontserdi kohta lausa kolmes-neljas väljaandes – on eranditult argumenteeritult positiivsed ja konstateerivad ERSO edukat käekäiku Järvi juhatusel. Nele-Eva Steinfeld võtab maestro Brahmsi-interpretatsiooni kokku järgnevalt:
„Kui osa kuulajaid on ehk harjunud veel pisut raskepärase ja üleromantiseeritud Brahmsiga, siis Järvi Brahmsi-interpretatsioon on väga kammerlik. Kogu faktuur on äärmiselt selge ning balansseeritud ning arvukad muusikalised detailid peenekoeliselt esile toodud. Kõigil neljal kontserdil, kus kõlasid ometi nii tuntud teosed, võis avastada täiesti uusi nüansse ja häälte joonistumist” (Sirp 18. V). Täielikult nõustun ka arvustaja hinnanguga, et „kõige kammerlikumalt mõjus 3.
sümfoonia ettekanne”. Steinfeldi arvustusi lugedes olen aru saanud, et „kammerlik” on tema tekstides kõrgeim hinnang esitusele, ja ka sellega olen vähemalt Brahmsi puhul päri: eeldab ju kammerlikkus partituuris sisalduva informatsiooni maksimaalselt reljeefset esitust ja mida enamat võib veel soovida.

Brahmsi sümfooniate esituste kõrval oli muidugi olulisimaks ERSO 85.
hooaega tähistav kontsert „Sõjasümfooniad” 16. detsembril, kui esitati Eduard Tubina Viies ja Dmitri Šostakovitši Seitsmes sümfoonia. Virve Normet kirjutab ajakirjas Muusika: „... need teosed oma ligikaudu maksimaalse orkestrikoosseisu, sügavate inimtunnete ning niihästi psühholoogilise kui ka sotsiaalse dramatismiga andsid hiilgava võimaluse demonstreerida ERSO praegust taset, mängijate tehnilist ja emotsionaalset võimekust ning potentsiaali. Ja Neeme Järvi kaudu saime kuulda, kuidas vormub tervikuks niisugune pähkel nagu „Leningradi”
sümfoonia, millega siin saalis on mõnigi dirigent kõvasti hambaid murdnud” (Muusika 2012, nr 2). Kontserdi põhjalik analüüs ilmus 22.
detsembril Sirbis nii Tubina kui Šostakovitši asjatundja professor Margus Pärtlase sulest, kus muu hulgas on antud hinnang: „Kava valikut tuleb kiita veel põhjusel, et see andis suurepärase ja mitmekülgse pildi ERSO tänasest tasemest. Oma meisterlikkust ja peent musitseerimist said näidata nii mitmed (orkestri)solistid ... kui ka terved pillirühmad (iseäranis tahan esile tõsta keelpillirühma Tubina koodas ja Šostakovitši III osas). Ja kui massiivne ja samas reljeefne oli orkestri täiskõla mõlema sümfoonia vägevates kulminatsioonides!
Imetlust väärib ka orkestri kontsentratsioon ja emotsionaalne vastupidavus”. Veel tahan nimetatud arvustusest alla joonida paar lõiku. Esiteks: „Tahaks loota, et Järvi „teine tulemine” toob ka Tubina muusika ERSO püsirepertuaari tagasi”. Vahemärkusena olgu öeldud, et dirigent on sel hooajal esitanud Tubina teoseid veel Singapuri SOga (Süit eesti tantsudest ETW15) ja Haagi Residentie Orkestiga (Kontsert kontrabassile ja orkestrile ETW 22, solist Szymon Marciniak). Ja teine oluline hinnang: „Maestro Järvi on praegu kõrgvormis. Ta on kui tark ja kogenud väejuht, kes keskendub oma plaani elluviimisele ega pea muretsema enese kehtestamise pärast. ...
Loomulikult kajastub see ka esituse kvaliteedis. ERSO ja tema publik võivad tulevikku vaadata optimistlikult”. Võib olla, et tendentsi on märganud ja tähelepanu alla võtnud ka nn peavoolumeedia. Nii Postimehes kui Päevalehes on üle aegade avaldatud ERSO ja Neeme Järvi kontsertide arvustusi. Sirbi arvustuses (9. IX 2011) leiab Lembi Mets, et Neeme Järvi on teinud töö, millest jätkuks mitmele ka siis, kui midagi ei lisanduks. Aga nagu näitas hooaeg, lisandus ja palju-palju – Neeme Järvi ei ole see mees, kes midagi pooleli jätaks.

Eelmisel suvel tervitasid nii Riia kui Tallinna poolt Pärnusse saabujaid hiigelsuured plakatid rõõmsalt kutsuvate Neeme ja Paavo Järviga. Toimus esimene Järvi festival, mis kulges üliedukalt, publikurohkelt ja meedia tähelepanu fookuses. Järvi tõi meie talendid välismaalt koju ja veel kümmekond Järvit pealekauba. Festivali supertähena saabus kohale ja esines koos meie viiulitalentidega Ivry Gitlis (1922), kes asub oma tsunfti aukohal koos selliste XX sajandi legendidega kui Jascha Heifetz (1901–1987), Yehudi Menuhin (1916–1999) ja Isaac Stern (1920–2001). Selline auväärt aura oli kohal Pärnu kontserdimajas koos Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ja Paavo Järviga. Sama orkester esitas Neeme Järviga festivali lõppkontserdil Beethoveni Sümfoonia nr 7 A-duur op. 92 ja selle sündmuse väärtust oskavad aastate pärast hinnata need sada eesti noort muusikut, kes teostasid ettekande. Selles on Järvide festivali idee ja läbi aegade kanduv väärtus.

26. juulist 2. augustini peetakse teine Järvi suvefestival ja ka rahvusvaheline dirigentide ja nüüd juba mitte ainult nende suveakadeemia. Sest suveakadeemia meistrikursustel saavad nüüd õpetust ka keelpillimängijad sellistelt soliidsetelt professoritelt nagu Ulrike Danhofer Viini muusikaülikoolist, Jüri Gerretz Kuopio konservatooriumist, Tatjana Berman Cincinnatist (USA), Deutsche Kammerfilharmonie’ kontsertmeister Florian Donderer ja Berliini Filharmoonikute altviiulisolist M?t? Sz?cs. Samuti on võimalik saada tunde ka festivaliorkestri tippsolistidelt. Tänavuse Järvi suvefestivali kavad on ülipõnevad, tuues kuulajateni Poulenci suurvorme, Martin Kuuskmanni jazzi ja bossanovasid, Stravinski „Apollon Musag?te” dirigentide meistrikursustest osavõtjatega, 25 esinejaga galakontserdi, kus esiettekandel ka Helena Tulve teos, lastekontsert Järvide kolmanda põlvkonna esinejatega, Raepromenaad Brahmsi Sekstetiga nr 1, kontsert „Viva Mozart” festivaliorkestri, Kalle ja Kristjan Randalu ning Annely Peeboga, Järvide päev Eliisabeti kirikus, „Kalle Randalu ja sõbrad” ning „Ööklassika”, kus kavas Bachi Brandenburgi kontserdid. Festivali lõppkontsert Pärnu kontserdimajas kannab pealkirja „Neeme Järvi 75”, kavas on Tšaikovski Teine klaverikontsert solist Aleksandr Markovitšiga ja Beethoveni Viies sümfoonia Üle-eestiliselt Noorte Sümfooniaorkestrilt.

„Eppur si muove” võiks siin märkida ERSOt ja Neeme Järvit kui eesti muusikakultuuri väsimatuid igiliikureid, vaatamata kõigele.

ERSO juubelihooaja lõpetas Neeme Järvi koos Kalle Randaluga
11. mai 2012
Eesti Elu
Sirje Vihma-Normet

ERSO 85. a juubelile pühendatud hooaja lõppkontsert oli 4. mail Estonia kontserdisaalis. Seda muusika-aastat võiks nimetada Neeme Järvi hooajaks, sest koostöös külalisdirigentide Olari Eltsi ja Paavo Järvi ning ERSO direktori Kadri Taliga on tegijad suutnud läbi viia suurejoonelise plaani: esitada sügavat muusikaklassikat ja seda ainult täismajadele. Ilma Neeme Järvi kaasalöömiseta poleks seda ilmselt suudetud.

Neeme Järvi muusikuteest võiks teha mängufilmi – selles on nii efektseid loomingulisi võite kui ka sügavat dramatismi nagu eesti rahva ajalooski.

Kui Järvi tudengina esimest korda ERSO ees seisis, ei osanud ta ilmselt aimata, kui kirglikuks tema vahekord Eesti esindusorkestriga kujuneb. 55 aasta jooksul on toimunud uskumatuid „seiklusi". Venemaa suurest karjäärist loobunud, tuli ta pärast Peterburi (tollal Leningradi) konservatooriumi lõpetamist
Eestisse ja temast sai juba 26 aastaselt ERSO peadirigent.
Konkursivõit rahvusvahelisel dirigentide konkursil Itaalias tegi temast lausa rahvuskangelase.

ERSOt dirigeeris Neeme Järvi vene esindussaalides Peterburis ja Moskvas ja seda ikka vaid täissaalidele. ERSO välismaale viimine oli tollal aga võimatu. Välismaal dirigeeris Neeme Järvi vene esindusorkestreid ja sedagi tihti asendusdirigendina.

Aastail 1963 -1979 olid Neeme Järvi ja ERSO nimed nagu „kokku laulatatud". Ja siis saabus sensatsiooniline teade - Järvi lahkub kogu perega N. Liidust. See oli aga tollastes kaanonites „kodumaa reetmine". Kodumaaks oli punane hiigelimpeerium, mida eestlased ei saanud kuidagi kodumaaks nimetada. Eestlased laulsid ikka isade maast - mu isamaa on minu arm.

Koos Arvo Pärdi perekonnaga õnnestus Järvidel 1980. a hetkeks avanenud „raudse eesriide" vahelt läbi lipsata. Sellest alates püüti Neeme Järvi nime meie muusikaajaloost ära kustutada. See võttis kohati koomilise varjundi, sest näiteks suur osa Eesti raadio lindistustest oli ERSO lindistanud koos Järviga. Et muusika üldse Eesti raadioeetrist ei kaoks, esines tollal ERSO ilma dirigendita.
Diktor ütles lihtsalt, et esineb Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Kõik muidugi teadsid ütlematagi, kes oli dirigent.

Neeme Järvi tagasitulek kujunes triumfiks – 1989. a esines ta kodupubliku ees koos Göteborgi orkestriga. Lisaväärtuseks oli see, et kuulajate seas istus eesti laste suur lemmik, kirjanik Astrid Lindgren koos oma raamatute illustraatori, eestlannast kunstniku Ilon Wiklandiga.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on Järvi ikka paar korda aastas ERSO ees seisnud ja mis veelgi olulisem – Pärnus pandi käima Neeme Järvi nimelised meistrikursused, kuhu tulid noored dirigendid kogu maailmast. Nendest meistrikursustest on välja kasvanud Järvi Suvefestival, mis sel suvel, maestro 75. sünnipäeva-aastal, tuleb kokku juba teist korda.

Neeme Järvi kutsumine ERSO peadirigendiks orkestri juubelihooajaks toimus lausa rahvusvaheliseks paisunud skandaali foonil. Tundub, et saatus ei tahtnud, et Järvi saaks oma armsa orkestri kunstiliseks juhiks vaikselt ja „nähtamatult" - skandaalid tõstsid Järvi ajalehtede esikaantele ja nii mõjus kogu afäär pigem eelreklaamina. Nüüd teadsid mitte-muusikudki, et ERSO saab 85 aastaseks ja peadirigendiks on palutud Neeme Järvi.

Järvi juhatatud hooaja ava- ja lõppkontsert kujunesid palju tähendusrikkamaks kui tavakontserdid. Püsti seistes aplodeeris publik meie rahvuslikkuse ühele sümbolile, heas vormis ERSO-le ja Neeme Järvile, kes lõppkokkuvõttes ikkagi „tuli, nägi ja võitis!".

Lõppkontserdil soleerinud Kalle Randalu muusikutee on samuti väga efektne. 1982. a võitis ta rahvusvahelisel Tšaikovski nim pianistide konkursil laureaaditiitli. See oli nõukogude ajal väga suur saavutus – seda konkurssi teati ka lääneriikides hästi, sest selle esimeseks võitjaks pärjati legendaarne ameerika pianist Van Cliburn.

Kuna okupeeritud Eestis elades oli võimatu teha rahvusvahelist karjääri, emigreerus Randalugi 1988. a Lääne-Saksamaale. Ta on siiani Karlsruhe muusikaülikooli professor ja tegutseb paralleelselt ka sooloartistina. Enne Saksamaale emigreerumist esitas ta koos ERSO uue peadirigendi Peeter Liljega peaaegu kõik Mozarti kontserdid ning Arvo Volmeri käe all kõik viis Beethoveni klaverikontserti.

Neeme Järvi ja Kalle Randalu duett koos ERSOga on unustamatu muusikaelamus. Niisugused hetked on kordumatud, sest suured kunstnikud ei mängi sama teost mitte kunagi ühte moodi. Järvi ja Randalu suutsid ka mittemuusikutele selgeks teha, et interpretatsioonikunst on samuti kõrge kunst, mitte ainult helilooming.

Kuluaarivestlustes räägiti Randalu imelisest klaverikõlast ja Järvi meisterlikust kujundiloomest. On ju Beethoveni 5. klaverikontsert Eesti muusikapublikul lausa peas – seda on esitanud Randalu, Sillamaa, Sten Lassmanni, Väinmaa, Mikalai, Luki ja Reimanni kõrval ka paljud välismaa pianistid. Ometi suutsid Randalu ja Järvi ikka veel üllatada, tuues esile geniaalse helilooja noodiridade vahele peidetud mõtteid ja tundeid.

Teises pooles kõlanud Brahmsi 4. sümfoonia lõpetas samas ka nö Brahmsi-tsükli. Juubelihooajal kõlasid ERSO esituses kõik neli Brahmsi sümfooniat. Neljas sümfoonia on väärikas kokkuvõte kogu Brahmsi loomingule. Samas oli selle esitus lõppkontserdil ka väärikas kokkuvõte ERSO juubelihooajale.


Neeme Järvi has the DSO playing like he never left
March 31, 2012
Detroit Free Press
Mark Stryker

What was it like having Neeme Järvi back on the podium at Orchestra Hall on Thursday? Like a joyous smile that spread so wide across the face that it almost reached around the back of the head.

The Detroit Symphony Orchestra's beloved music director emeritus, who held court here for 15 seasons, is making his first visit in four years. There were many quintessential Järvi moments, musical and otherwise, and one of the most charming came after intermission when the Estonian conductor, now 74, walked onstage. The entire first half had been taken up by Brahms' Piano Concerto No. 1 with soloist Hélène Grimaud, so this was the first chance the audience had to greet the conductor alone.

The applause quickly morphed into roars, which Järvi soaked up and, ever the ham, impishly milked by gesturing "more" with his hands. He quieted the ruckus by conducting a quick fade and spinning around to face the orchestra; in practically the same motion he gave the downbeat to the Wagnerian showpiece on the stand.

Järvi is the Uncle Fun of the classical music world.

The evening wasn't all showmanship. Brahms' deeply serious D Minor Concerto is a major test for all. Cast in three large movements, the work is symphonic in scope, dense with tumultuous, often knotty passages and pounding octaves. But it's also music of great beauty and sympathy, even anguish.

Grimaud has always been an impetuous pianist whose emotionalism sometimes slips into willfulness. But her performance Thursday, fully integrated with Järvi's weighty drama, was exceptional for its discipline, natural flexibility and ability to trace a flowing line through the score. She took her time, relaxing tempo at key moments, but nothing sounded mannered.

The adagio was especially stunning as Grimaud, playing with a pellucid tone and merging seamlessly with the DSO winds and strings, disappeared inside the requiem-like dream world. The closing rondo scampered along, swift but not breathless, a final push up the mountain.

Järvi and the DSO took center stage in Wagner's "Die Meistersinger: An Orchestral Tribute," an engaging if quirky 50-minute arrangement of the opera by Dutch composer Henk de Vlieger that Järvi has championed of late. He conducted as if he had the world on a string, the familiar melodies singing and dancing merrily under his spontaneous baton. The players radiated energy and warmth -- the cellos sounded especially soulful -- as they reconnected with their charismatic former boss.

Of course there were encores: a march by Suppé and a party-time medley of Americana including "Yankee Doodle." As he did so often during his tenure, Järvi soaked up the love and then took the arm of the concertmaster and, waving "bye-bye," led her offstage. There really is nobody like him.

Three-Day Cello Music Smorgasbord at Disney Hall
March 22, 2012
Crescenta Valley Weekly
Ted Ayala

For lovers of cello music, Los Angeles spread out a musical banquet unlike any other last week. Leading in to the finale of the Piatigorsky Festival, a week-long celebration of the life and work of cellist Gregor Piatigorsky, were three days of cello concertos, backed by the Los Angeles Philharmonic and led by guest conductor Neeme Järvi.

The cellists – Ralph Kirshbaum, Mischa Maisky, and Alisa Weilerstein – not only represented some of the finest in contemporary cello playing, but also made for fascinating contrast.

Kirshbaum, who also served as the festival’s artistic director, stepped up to the stage first on Thursday playing Dvořák’s heartbroken “Cello Concerto.” Appearing with the Los Angeles Chamber Orchestra in December, Kirshbaum had exhibited some lapses in technique and intonation. There were no such issues this time. Kirshbaum had the full measure of Dvořák’s concerto under his control, weaving playing of immaculate finesse and refined expression. There was throughout a sense of noble restraint, of allowing the music to speak for itself without having to press it further. If there is a single word that defined Kirshbaum’s playing of this work, it was “aristocratic.”

Saturday night’s soloist, Mischa Maisky – the only cellist ever to have studied with both Piatigorsky and Mstislav Rostropovich – was Kirshbaum’s diametric opposite: brash and unafraid to sacrifice surface beauty for the sake of dramatic expression. His choice of works, Shostakovich’s “Cello Concerto No. 1” and an arrangement for cello and orchestra of Lensky’s aria from Tchaikovsky’s “Eugen Onegin,” showcased most handsomely his strengths. These were especially found in the Shostakovich concerto where the composer’s acrobatic writing for his cellist and the taut power of the score was matched by intense playing from Maisky.

The last cellist to take the stage was Alisa Weilerstein who played Tchaikovsky’s “Rococo Variations” and Respighi’s “Andante with Variations” on the Sunday afternoon program. Her smooth, rich tone was heard to stunning effect in the works she played. Her luscious sonority, delicately weaving with the orchestra, made a very memorable impression.

At the podium each evening was Neeme Järvi who had the Los Angeles Philharmonic playing at the peak of their form. It’s easy to take Järvi for granted. He is neither young, glamorous nor affected in his podium gestures. But he is something that is an increasing rarity with conductors these days: he is immensely satisfying to hear.

From the very first swirl of sound of Dvořák’s “Carnival Overture” that opened each concert, one was immediately captivated by his fine sense of pacing, sharp rhythm and pellucid orchestral texturing. Järvi’s traversal of the Shostakovich “Symphony No. 5” was powerful, massive. Climaxes were carefully gradated and timed for maximum effect. The onslaught of sound at the symphony’s coda, with its repeated unison, hammered into the listener and the powerful thuds of the timpani were crushing in its weight. Though Järvi also demonstrated an easy grace and sense of delicateness, as witnessed in the misty sprays of harp color in the Respighi or the brooding dialogue of celesta and cello in the Shostakovich concerto’s slow movement.

The orchestra’s soloists were, as ever, outstanding. The vocal quality of Ariana Ghez’s oboe was arresting as was the luminous beauty of David Buck’s flute. Joanne Pearce Martin’s playing of the piano and celesta parts was also brilliant.

Altogether an unforgettable way of leading to the close of this festival of historic importance.

California Concerts, Awash in Cellists
March 16, 2012
The New York Times
James R. Oestreich

Piatigorsky International Cello Festival at Walt Disney Concert Hall

LOS ANGELES — On its face, the Los Angeles Philharmonic’s subscription concert at Walt Disney Concert Hall on Thursday evening might have seemed routine. The program, conducted by Neeme Jarvi, followed an old formula — overture, concerto, symphony — and the repertory was familiar: Dvorak’s “Carnival” Overture and his Cello Concerto, with Ralph Kirshbaum as soloist, followed by Shostakovich’s Fifth Symphony.

But far from being routine, the program called further attention to a new vitality in the classical music scene of Los Angeles, for the related concerts this weekend will be transformed, sandwiching different cello works and soloists between the overture and the symphony.

Saturday night Mischa Maisky will play Shostakovich’s First Cello Concerto and a transcription of a Tchaikovsky aria; Sunday afternoon Alisa Weilerstein will play Tchaikovsky’s “Variations on a Rococo Theme” and Respighi’s “Adagio con Variazioni.”

Los Angeles, it seems, is awash in cellists at the moment, and if Mr. Kirshbaum was crowded out of those concerts, he has only himself to blame. The occasion is the first Piatigorsky International Cello Festival, which Mr. Kirshbaum organized to succeed a series of cello festivals he founded in Manchester, England, in 1988 and directed until 2007.

The Texas-born Mr. Kirshbaum, 66, who taught at the Royal Northern College of Music in Manchester for 35 years, took over the Gregor Piatigorsky chair in cello at the Thornton School of Music of the University of Southern California in 2008, a distant successor to that old cello wizard himself, who died in 1976.

Mr. Kirshbaum relocated to the United States in 2010 and has now inaugurated the festival as an outgrowth of both his English festivals and the longstanding Piatigorsky seminars that became part of his new charge.

Never one to hog the spotlight, and undoubtedly swamped with logistical difficulties, Mr. Kirshbaum is playing relatively little at the festival, which began on March 9 and ends on Sunday.

Though a persuasive champion of Bach’s unaccompanied cello suites, he turned them over to six other players last Sunday. But he took on the choice Dvorak assignment as a sort of centerpiece and pulled it off with aplomb.

“Of the cellists of his age group,” his elder colleague Janos Starker once said of Mr. Kirshbaum, “he speaks the language of music with the least theatrics.”

Listeners used to having cellists try to overpower them with the Dvorak concerto’s bravura proclamations, or dazzle them with its virtuosic flights, found something different: a cellist with a warm, well-centered tone trying to make the best musical sense of the whole. Bravura and virtuosity were all in place, to be sure, but were well integrated into a reading perhaps more compelling for its lyrical and thoughtful moments.

And to judge from the clamorous ovation Mr. Kirshbaum received, he had drawn the audience into complete sympathy with his more intimate approach.

Here, surely, was a place for a movement of Bach as an encore that none of today’s young lions would have missed, but that is not the kind of artist Mr. Kirshbaum is. He had done justice to Dvorak, and that was enough of a night’s work.

Rahvusorkestri juubelikontserti dirigeeris Neeme Järvi
23. detsember 2011
Eesti Elu
Sirje Vihma-Normet

Estonia kontserdisaalis oli 16. detsembril meeliülendav muusikaõhtu. Tähistati rahvusorkestri ERSO 85. a juubelit. Kõlasid Tubina 5. sümfoonia ja Šostakovitši sümfoonia nr 7 „Leningrad“. Dirigeeris meie esindusorkestri peadirigent Neeme Järvi.

Kontserdile eelnes teinegi oluline sündmus - esitleti raamatut „ERSO – raadioansamblist riigi esindusorkestriks“. Teost esitlesid raamatu koostaja Maarja Kasema ja ERSO direktor Kadri Tali. Raamatut sirvides sain aru, miks Järvi ERSO juubelikontserdiks just Tubina ja Šostakovitši muusika valis. On ju nende 20. saj suurte sümfoonikute teosed ERSO kavades ikka au sees olnud. Mõlemad heliloojad on oma teoste esitusi ka kuulamas käinud – Tubin tegi seda ka pärast emigreerumist Rootsi.
*
Tubinast ja Neeme Järvist võiks eraldi raamatu kirjutada, niivõrd tihedalt on nende loominguline saatus seotud. Enne emigreerumist jõudis Järvi esiettekandele tuua Tubina viimase, 10. sümfoonia, esitati Järvi dirigeerimisel ka Ameerikas. Eestiski ringlesid põrandaaluse salakaubana Ameerika klassikaraadio lindistused, kus aplausitormid olid niivõrd ägedad, et Tubin koos Järviga pidi mitu korda publikule kummardamas käima.

Samal ajal, kui Järvi ja eesti muusika triumfeerisid Ameerikas, kirjutati meie kultuurilehes vaesest Järvist, kes peab tänavamuusikuna elatist teenima. Veelgi hullem oli, et Järvi ja koos temaga Arvo Pärdi nimi kustutati Eesti ametlikust muusikaajaloost ja nende nimesid ei võinud isegi mainida. Õnneks polnud „raudne eesriie“ siiski väga raudne. Nii kuulati Pärdi ja Järvi lindistusi muusikute seas edasi.

Suureks löögiks nõuk.ogude ametnikele oli ka esinduspianisti Kalle Randalu emigreerumine 1988. a. Kuigi oli alanud laulev revolutsioon, kirjutas Randalu täiesti õigustatult kultuurilehes „Sirp ja Vasar:„Kunstnik on meie süsteemis väärtusetu plaanitäitmise ühik, kelle tahtest ei sõltu midagi.“ Teades kultuuritausta, mõistad, kui julged sõnad need olid — need sõnad tähendasid su kontserdikavadest välja retušeerimist. Mõned aastad hiljem olid Järvi ja Randalu „tagasitulemise“ triumfaalsed kontserdid võrreldavad lääne rockstaaride vastuvõtuga. Midagi niisugust ei kordu ilmselt enam kunagi.
*
Istusin juubelikontserdile eelnenud päeval ERSO proovis ja mind valdas ääretu tänutunne nende muusikute vastu, kes on aidanud meil vaimse surutise aastatel pea püsti hoida. Kodueesti muusikapublik pidi ju ka kõige räigematel nõukogustamise aastatel kusagilt eluenergiat ammutama. Selles on suuri teeneid just rahvusorketril. Eesti muusika esiettekanded olid publikurohked suursündmused, kõlasid 20. saj märgilised teosed.

Siiani on meeles, missuguse hingeliigutusega kuulati Messiaeni „Turangalila sümfooniat“, mida Peeter Lilje dirigeeris Estonia kontserdisaalis, esmakordselt N. Liidus. Oli ju Messiaengi selles hiiglaslikus punaimpeeriumis mittesoovitav helilooja. Meenub ka Käbi Laretei „tagasitulemise“ kontsert juba iseseisvas Eestis (23. sept. 1993), mil Käbi mängis Eri Klasi käe all Beethoveni 4. klaverikontserti, muidugi koos ERSOga. Saalis oli kogu kultuurieliit - selle kontserdi tähendus oli ka muusikaväliselt mõõtmatu.

Eesti iseseisvumisel hakkas ERSO esinema ka Lääne esindussaalides. Üks esimesi triumfe oli esinemine festivalil Europamusicale Arvo Volmeri käe all. Selle festivali järel andis president Lennart Meri ERSOle presidendi kultuurirahastu preemia, et muusikud vaesel ajal nälga ei sureks. Võib-olla ma veidi liialdan, aga pärast Eesti iseseisvumist olime tõesti niivõrd vaesed, et ellu jääda aitasidki põhiliselt emotsionaalsed sündmused ja vaimustus oma väikesest Eesti riigist. (Meenutuseks olgu öeldud, et USA $1 eest sai 17 Eesti krooni ja muusikaprofessori kuupalk oli 500 krooni, s.t. 29 dollarit).

Rahvusorkester on meie kultuurielu läbi aegade rikastanud. Legendaarse Olav Rootsi käe all sai orkester juba niisuguse taseme, et Eestisse sai kutsuda juba maailmakuulsaid dirigente. Läbi aegade on ERSO ees seisnud aukartustäratav plejaad suurepäraseid dirigente. Ka nõuk. ajal käisid Eestis tollased N. Liidu tippdirigendid nagu Gennadi Roždenstvenski jt, ja muidugi interpreedid. David Oistrahhi esituses kõlanud Sibeliuse Viiulikontsert ajab siiani judinad peale.

Pärast O. Rootsi lahkumist 1944. a ja tema teenete kustutamist kultuurimälust, tuli kuidagi edasi tegutseda. Missugust diplomaatilist talenti pidid sõjajärgsed dirigendid omama, et Stalini ajal ka eesti uus muusika ERSO kavadest ei kaoks! Pärast nõukogude diktaatori surma sai ERSO peadirigendiks Roman Matsov, kelle esituses kõlasid juba Lääne muusika vokaalsümfoonilised suurvormid, mida polnud aastaid Eestis enam mängitud. Muusikalavale astus ka uus andekas heliloojate põlvkond – Tormis, Tamberg, Rääts, Pärt jt. Eesti muusikaelu oli äärmiselt põnev. 1963. a sai ERSO uueks peadirigendiks 26 aastane Neeme Järvi, kes tõstis ERSO taseme niivõrd kõrgele, et tema käe all hakkas meie esindusorkester esinema ka Peterburi ja Moskva esindussaalides. Liialdamata võib öelda, et meie muusikud ja heliloojad olid kuulsad üle N.Liidu. Sellele aitas kaasa ka muusikaajakiri „Sovetskaja muzõka“, mis tollal ilmus lausa miljonilistes tiraažides ja levis üle punaimpeeriumi.

Pärast Järvi emigreerumist sai ERSO peadirigendiks Peeter Lilje. Paraku lahkus temagi pärast 10-aastast viljakat tegevust meie esindusorkestri juhina. Pärast 1990. a Rootsi-turneed kirjutas Lilje lahkumisavalduse ja temast sai Oulu linnaorkestri peadirigent Soomes. Emigreerusid ka paljud orkestrandid, kes leidsid hoopis tasuvama töö algul Soomes, hiljem mujalgi Euroopas. Nii olid taasiseseisvunud Eesti riigi algusaastad ERSOle üpris rasked. Orkestrisse tuli leida uued pillimehed, mängida muusikat, mis publiku saali meelitaks. Kuna nüüd oli kõik lubatud ja inimesed said vabalt välismaal reisida, ei olnudki see nii lihtne ülesanne.

Pärast Lilje lahkumist sai ERSO peadirigendiks saksa muusik Leo Krämer, kelle tegevuse tipphetkedeks olid Mozarti Missa c-moll ja Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ esitused. Krämer viis orkestri ka pikemale Saksamaa turneele, mis tollal oli erakordne saavutus. Sellest ajast meenub veelgi üks eriliselt „särisev“ kontsert – 1993. a Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil kõlas Eri Klasi juhatusel üle pikkade aastate taas Pärdi „Credo“.

ERSO ees on seisnud pea kõik tippdirigendid – Järvid, Klas, Volmer, Paul Mägi, Olari Elts,Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen. ERSO on olnud põhiliseks loominguliseks partneriks ka rahvusvahelist kaalu omavatele festivalidele nagu NYYD, Tallinna orelifestival, Orient, eesti muusika festival jt. ERSO juubeliaastale tagasi vaadates meenuvad eelkõige Pärdi kõigi nelja sümfoonia ettekandmine ühel õhtul Noblessneri valukojas (dir. Tõnu Kaljuste), Sofia Gubaidullina autorikontsert (dir. Andres Mustonen), Mozarti 27. klaverikontserdi esitus, kus soleeris Kalle Randalu. Samal kontserdil tuli dirigent Christopher Poppeni käe all ettekandele ka Tüüri haruldane „Lighthouse“. Üle pika aja esines ERSO Nikolai Aleksejevi käe all ka Peterburis - seekord uuesti üles ehitatud Peterburi Jaani kirikus, mis on vene kultuuriruumis sajandeid olnud eestluse kantsiks. Värskeimaks elamuseks on ERSO Tubina ja Šostakovitši tõlgendused maestro Neeme Järvi käe all ERSO 85. a juubelile pühendatud kontserdil.

See kontsert juubeldas ka ühte teist olulist sündmust Eesti kultuuriloos - 18. dets. 1926 sündis ka Eesti rahvuslik ringhääling. Orkestritki kutsuti algul raadioorkestriks. Sel hooajal on ERSOl ees veel palju häid kontserte suurepäraste dirigentide, solistide ja vaimustava muusikaga.

Põnevust tõotab tuua eesti muusikute esindusfoorum „Eesti muusika päevad“, kus ERSO esitab terve kontserdi eesti heliloojate uudisloomingust. Märtsis astub huvitava kavaga publiku ette Olari Elts (Stravinski „Kevadepühitsus“, Debussy „Kevadised ringmängud“ jt). Samas kuus tuleb publiku ette noor dirigent Mikk Murdvee omanäolise kavaga (Pacius, Šostakovitši Viiulikontsert(!), Stravinski.)

Lõpetuseks tahan tänada neidki, kes on ERSO tegevust läbi aegade kirjasõnas talletanud ja tänu kelle artiklitele ja uurimistöödele sai teha nii väärika raamatu orkestri ajaloost. Tänusõnad kuulugu siin Ivalo Randalule, Maia Liljele, Tiina Mattisenile, Toomas Velmetile, Maarja Kasemale ja Virve Normetile.

Palju õnne, ERSO! Jõudu ja jätkuvat loomeenergiat edaspidiseks!

Uus hooaeg – kaks avakontserti, kaks Järvit
9. september 2011
Sirp
Lembi Mets

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: 1. IX Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris, dirigent Paavo Järvi. Kavas A. Pärdi „Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel”, I. Stravinski „Petruška”, B. Bartóki Orkestrikontsert op. 116.

Paavo Järvi on Orchestre de Paris’ ees muusikajuhina hooajast 2010/2011. Kontaktid orkestriga, keda on juhtinud ja juhatanud ka sellised korüfeed nagu Karajan ja Solti, ulatuvad tagasi aastasse 2004, mil P. Järvi oli juba nii Cincinnati SO kui Frankfurdi hr-Sinfonieorchesteri kunstiline juht. (Ka praegu juhib ta neid, lisaks on ta Bremeni Deutsche Kammerfilharmonie’ peadirigent.) Sibeliuse „Kullervo” esitus koos Eesti Rahvusmeeskooriga oli menukas ja viis uuele koostööle orkestriga aastal 2006 Bartóki ja Kodály muusika tähe all. 2007. aastast peale on koostöö olnud õige tihe ja repertuaarimahukas; 2010. aastal anti välja esimene ühine CD Bizet’ teostega.

Kontserdiõhtu Tallinnas oli rajatud värvidele, rütmile ja äkilistele muutustele muusikas. Pärdi „Silhouette …” on valminud 2009. aastal spetsiaalselt selle orkestri ja Paavo Järvi jaoks, olles ühtlasi austusavaldus ka Eiffeli torni arhitektile. (Mezzo kanali salvestatud teose maailmaesiettekanne on olemas ka veebis.) Nukralt hõljuv, karusselliliku tõusuga valsilaadne teos erineb seni kuuldud Pärdi teostest päris palju. Keelpillide akordika harmoneeringud ja pikad helistikus püsimised on küll tuttavlikud, ent helipilti on ilmunud ka midagi pöörasemat ja maisemat. Orchestre de Paris’ muusikute tase on nii kõrge, et võimaldab neile täielikku helides mõnulemist – samal ajal säilib äärmine erksus. Prantslased tõid teose kuulajate ette gurmaanliku naudinguga, iga heli justkui maitstes. Keelpillide pizzicato’d kerkisid õhku kergelt ja säravalt. Nii võtsid mängijad esimestest nootidest peale rõõmsalt kaasa ka kuulaja, pakkudes talle parimaid palu oma helilaualt – aga kõlama jäi teosest viimaks ikka šansoonilikult nukker meeleolu.

Stravinski „Petruška” on tujukas, kuulaja tähelepanu nõudlevaid karaktereid ja äkilisi muutusi täis pikitud lugu. „Petruška” ettekande puhul sai nautida kõigi nende tujude osavat käsitsemist dirigendi poolt ja soolopillide täiuslikku mängu (mainigem kas või flööti, oboed, fagotte, trompeteid, sooloviiulit). Eriti rabas aga mängijate ümberkehastumisvõime uute karakterite ilmumisel – toon, tempomuutused. Kuidas on võimalik selliste välkkiirete pöörete puhul olla nii koos – rühmadena ja ka pillirühmade vahel? Sama kehtib ka kava II pooles kõlanud Bartóki Orkestrikontserdi kohta. Elegantsed (ent mitte maneerlikud) vihjed dirigendilt sõrmeotstega, kummardusega, pilgu või naeratusega mõne mängija suunas kutsusid esile eheda reageeringu ja andsid tunnistust tõelisest sünergiast. Kihiline ja keerukas faktuur oli diferentseeritud läbipaistvaks. Orkestrisoolodest jäid meelde eriti fagotid, klarnetid ja trompetid balletilik-iroonilisest II osast. Teose traagiline raskuspunkt, III osa Elegia mõjus peaaegu kummituslikuna oma paratamatus kulgemises.

Ma pole vist kuulnud kunagi selle teose nii värvikat, elavat ja seejuures tõsist esitust. Tundub, et Paavo Järvi on leidnud hea koostööbalansi prantslastega, jagades viimastega oma akadeemilist tõsidust ja saades vastu nende rahvuslikku ésprit’d. Teise lisapalana esitatud Sibeliuse „Valse triste” aga pakkus vaikseimat piano’t, mida eales kujutleda võib.

ERSO hooaja avakontsert 2. IX Estonia kontserdisaalis pealkirjaga „Don Quijote”, dirigent Neeme Järvi. Kavas V. Kapi poeem „Põhjarannik” meeskoorile ja sümfooniaorkestrile, R. Schumanni Sümfoonia nr 3 Es-duur, op. 97 „Reini sümfoonia”, R. Straussi sümfooniline poeem „Don Quijote”, solistid Aleksandr Zemtsov (vioola, Venemaa/London) ja Jan-E rik Gustavsson (tšello, Soome).

Neeme Järvi on üks eesti muusikaloo legende, kadunud poeg, keda oodati Eestisse tagasi väga kaua. 1980. aastatel emigreerusid Järvid läände ja seal tegi Neeme Järvi hiiglasliku tähelennu, jõudes maailma juhtivate dirigentide sekka (ja kasvatades dirigentideks ka pojad Paavo ja Kristjan Järvi). Tema diskograafiasse kuulub ligi 450 plaati, ta on juhatanud kõiki maailma mainekamaid orkestreid, esinenud maailma tuntumais kontserdipaigus ja teinud koostööd parimate solistidega. See on elutöö, millest jätkuks mitmele ka siis, kui sinna mitte midagi enam lisada.

Nüüd on Järvi ette võtnud olla taas ER SO kunstiline juht ja peadirigent. Samaaegselt on ta ka Šveitsi-R omaani orkestri kunstiline juht ning Haagi Residentie Orkesti peadirigent ja Jaapani Filharmoonia orkestri esimene külalisdirigent. Hooaega alustati hümniga, kontserdi juhatasid sisse maskuliinsed meeleolud: Villem Kapi „Põhjarannik” koos Rahvusmeeskooriga. Suur koosseis, julgelt pulseeriv rütm ja vägevad tõusud – mõju oli tagatud. Kahjuks ei sündinud imet Schumanni Sümfoonia nr 3 ettekandes, mis tundus suures osas justkui loiu ja paigalseisvana. Esines ka veidraid apsakaid, mis pole ER SO- le tüüpilised – loginaid ja diferentseerimatust. Värskemalt ja kandvamalt mõjus II osa Scherzo – keelpillide unisoonid kõlasid hästi ja liikusid nõtkelt.

Kontserdi II pooles ette kantud Richard Straussi sümfooniline poeem „Don Quijote” (ei tea, kas kogu kontserdi pealkirjastamine teose pealkirjaga pidanuks sümboliseerima maestro võitlust kohalike ametkondade „tuuleveskitega”?) kõlas suurepäraste solistide kaasabil taas päris huvitavalt. Tekkis spontaanne koostöö soolotšellisti Jan-E rik Gustavssoni ja tšellorühma vahel ning sooloviolisti Aleksandr Zemtsovi ning vioolarühma vahel. Gustavsson, kes on liigutanud eesti publikut Schumanni fantastilise Tšellokontserdi ettekandega, sai siin ettekande mootoriks. Mida edasi, seda läbitungivamaks muutus ta toon, seda kaasakiskuvamaks fraseerimine. Ning kui kontserdi lõpus don Quijote surmastseen kordamisele tuli, tekkis selge tunne, et oleks võinud ka pikemalt tagasi võtta. Teise lisapalana esitatud J. Straussi „Bauern-Polka” kaasas taas meeskoori, kes saali sisse piiras, tekitades publiku seas suurt elevust ning palju lõbu võimalusega refrääni kaasa laulda. Õhtu solistid mängisid lõbustatult kaasa. Maestro Järvi karismaatilisus oli taas haripunktil ja kutsus esile püstijalu ovatsioonid. Rahvas armastab oma kadunud poega!

ERSO hooaja kava tuleb põnev ja vahedusrikas, sisaldades maailma muusikaliteratuuri tuntud pärle, uut muusikat ja ka kahe võrratu naishelilooja tähtpäeva märkivaid autorikontserte. Sofja Gubaidulina 80. sünnipäevale pühendatud kontserti juhatab Andres Mustonen. Eesti muusika grand old lady Ester Mägi saab detsembris 90 ja tema muusikale pühendatud kontserti juhatab Mikk Murdvee. Mõlemat dirigenti näeme sel hooajal ERSO ees veel mitmel korral, nagu ka ERSO esimest külalisdirigenti Olari Eltsi, Paavo Järvit, kes on praegu ERSO kunstiline nõustaja, Eri Klasi, Tõnu Kaljustet, Anu Tali, välisdirigentidest Nikolai Aleksejevit, Daniel Raiskinit, Daniel Reussi ning mitmeid teisi. Solistide seas on eesti interpreetidest Kalle Randalu (klaver), Indrek Vau (trompet), Heli Ernits (oboe) ja paljud välisesinejad. Erandlikuks on Tallinna muusikakeskkooli 50. aastapäevale pühendatud kontsert, kus astuvad üles mitmed eesti praeguse muusikaelu tipud. Kuuleme ka hulganisti välissoliste ja maestro Neeme Järvi astub ERSO ette hooaja jooksul kokku kuus korda. Elagu uus kontserdihooaeg!

Kontserdihooaeg algas gurmeega
5. september 2011
Postimees
Rein Veidemann

Just naudingutega täidetud muusikalise gurmeena tuleks kirjeldada seda, mida pakuti 1. ja 2. septembril Estonia kontserdisaalis, kus hooaja avasid nii Eesti Kontsert kui ka ERSO. Nüüd on sedagi siis kuuldud ja nähtud – maailmakuulsat Orchestre de Paris’d.
Pariisi sümfoonikute visiiti Eestisse võib pidada loteriivõiduks. Kindlasti mängis siin otsustavat rolli see, et esimese põhjamaalasena on prantslaste muusikakultuuri au ja uhkust kehastava orkestri peadirigent eestlane Paavo Järvi.
Kava valikus oli tunda tahtmist näidata, milleks on võimeline Järvi Eestisse toodud inim­orel. Esimene pala, Gustave Eiffelile pühendatud Pärdi «Silhouette» (2009) tõestas taas kord Pärdi ühes intervjuus öeldut: muusika algab vaikusest.
Kusagilt kostub kellalöök, pizzicato loob kujutluse, nagu astuksime kikivarvul mööda bulvarit Eiffeli torni poole. Kulminatsiooniks on silmitsi seismine selle suursuguse siluetiga.
Järgneb vaikne imetlus – pala vaibub taas vaikusesse.

Neelatud pisarad
Uskumatult imelisi pianis­simo’sid võlus Paavo Järvi välja oma orkestrilt. Kunagi varem pole ma kuulnud küllap siinsele publikule aukummardusena mõeldud ja lisapalana esitatud Sibeliuse «Kurva valsi» lõpus juhtmotiivi nii vaikseks timmimist, et sündis kujutlus, nagu jõuaks see helidesse valatud lein sinuni Soome kaugete laante tagant. Mina igatahes neelatasin liigutuspisaraid.
Stravinski kiirete tempovahetuste ja sooloderohkusega (ikkagi vastlakarneval!) silma paistev muusikaline narratiiv nõuab juhatamisel ülimat täpsust.
Paavo Järvi dirigeerimist iseloomustavad õlavöö kõrgusel liikuvad ja nõnda orkestri kaugemas nurgaski nähtavad käed, viimset detaili vormiv löök, kohati rütmi matkimine kogu kehaga.
Näiteks Mustkunstniku nukkude tantsus oleks nagu dirigent ise üks selle osalisi. Bartóki tuntuima, viimaseks lõpetatud teoseks jäänud «Orkestrikontserdi» elujaatav finaal oli nii plahvatuslikult võimas, et kui Paavo Järvi selle lõpunoodis käed kõrgele üles sirutas, tekkis mulje, nagu avaneks kontserdisaali lagi. Publikut puupüsti täis saali vastuseks oli mitu minutit kestnud aplaus.

Meie rahvuslik uhkus
ERSO avakontserdile minnes valitses hinges kõhklus, et kuulnud-näinud Orchestre de Paris’d, pean äkki tunnistama orkestrite erinevaid kaalukategooriaid. Ei midagi niisugust!
ERSO kõlamaht, plastilisus, värviküllus ja meisterlikkus on vähemalt minusuguse tavalise muusikast innustuva inimese arvates samast klassist, kus triumfeerivad prantslased. Antagu neile vaid võimalus end näidata.
Avalooks valitud Villem Kapi «Põhjarannik» paistab saavat Neeme Järvile juba eesti muusika visiitkaardiks. Viimati esitati seda Järvi Akadeemia alustusena Nokia kontserdisaalis. Kui seal kippus meeskoor hajuma taustaks – põhjuseks saali sobimatus vokaalsete suurvormide esitamiseks ilma elektroonilise võimenduseta –, siis nüüd oldi taas õiges paigas. Olen Kersti Merilaasi luuletuses «Põhjarannik» näinud üht eestiliku kohavaimu võimsamat avaldust. Pärast seda kui Villem Kapp 1970. lõpus selle vokaalsümfooniliseks poeemiks vormis, on sellel teosel meile samasugune sakraal­ne tähendus nagu Elleri «Kodumaisel viisil».
Schumanni «Reini sümfoonia» suursugune voogavus võimaldas näha Neeme Järvis dirigendina seda, mida võivad lubada endale legendid: tema on jumal. Ta seisab orkestri ees kui meedium orkestri ja publiku vahel. Kogu ruum täidetakse muusikaga, publikustki peab saama osa orkestrist. Juba suvisel kontserdil märkasin, et maestro võib juhatada ka kulmukergitusega, rääkimata õla- ja küünarnukiliigutustest.
On hetki, kus ta lihtsalt jälgib (naudib koos publikuga!) orkestri loomingut. See poleks võimalik, kui tal poleks kasutada ERSO-taolist pilli. Üks katarsis oli Richard Straussi Quijote surmastseeni edasiandmine Jan-Erik Gustaffsoni tšellosoolos. Milline kaasaelamisvõime muusikult, kelle tehniline virtuoossus võimaldaski anduda vabalt edasiantavale sõnumile!

Kui lisapalana pani Neeme Järvi Straussi (kumma neist, seda ma ei teagi) polkaga laulma ka publiku, oli tunne, nagu oleksin Viini uusaastakontserdil. Braavo, maestro! Braavo, ERSO!

Kontserdid
Orchestre de Paris
Dirigent Paavo Järvi
Kavas: A. Pärt «Silhouette», I. Stravinski «Petruška», B. Bartók «Orkestrikontsert op 116»
1. septembril Estonia kontserdi­saalis

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Neeme Järvi
Kavas: V. Kapp «Põhjarannik»,
R. Schumann «Reini sümfoonia»,
R. Strauss «Don Quijote»
Solistid: Aleksandr Zemtsov (vioola), Jan-Erik Gustafsson (tšello)
Eesti Rahvusmeeskoor
2. septembril Estonia kontserdi­saalis

Estonia's Järvi Festival Promises Big Future
Music in Cincinnati
August 12, 2011
Mary Ellyn Hutton

Estonia is a small country (population 1.34 million) with a very large musical footprint.
This was demonstrated at the first International Järvi Summer Festival in Pärnu, Estonia, a picture book seaside resort on the Baltic, July 28-August 4.

The newly organized Festival, named for Estonia’s first family of music headed by conductor Neeme Järvi, brought together an outstanding Festival Orchestra, a master course for conductors (the Järvi Conducting Academy), famed violinist Ivry Gitlis, master classes for string and wind players and an ambitious calendar that packed ten concerts into eight days.
Performances took place in Pärnu’s jewel-like Concert Hall and other venues including Town Hall, Elisabeth Church and Ammende Villa.

Plans are already underway for the next Järvi Festival, to be held during last two weeks in July, 2012.

“The hope is that it will be what it is now on a very high international level,” said artistic adviser Paavo Järvi (son of Neeme Järvi). “Number one, the Festival Orchestra is something I hope to see develop into a really world class orchestra. It is possible, I think. There are phenomenal young players and not only Estonian. Of course, an Estonian festival will want to have Estonian players, but an orchestra that can pretty much play as well as the best orchestras in the world.”

The 2011 inaugural Järvi Festival opened July 28 with Paavo Järvi conducting the Järvi Festival Orchestra in Pärnu Concert Hall. The 53-piece orchestra comprised mostly Estonians (from inside and outside the country, including principal flute Maarika Järvi, violinist Miina Järvi, violist Madis Järvi, cellist Marius Järvi and members of the Estonian National Symphony Orchestra). But there were also non-Estonians.

Concertmaster was Florian Donderer from Germany, concertmaster of the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen (Donderer was also a student in the master course for conductors). Principal clarinet was Fabio di Casola, professor at the Zürich Hochschule. On the program were Estonian composer Tõnu Kõrvits’ exquisitely scored tone poem “Sung into the Wind,” Sibelius’ Violin Concerto with soloist Anna-Liisa Bezrodny and Schumann’s “Spring” Symphony (No. 1).

Neeme Järvi (who has multiple commitments, including artistic director of the Estonian National Symphony Orchestra in Tallinn) closed the Festival August 4 with the Estonian National Youth Symphony Orchestra performing Beethoven’s Symphony No. 7. On the same concert, students from the Järvi Conducting Academy led Tchaikovsky’s “Variations on a Rococo Theme” with cellist Teet Järvi, Concertino for Flute, Viola and String Orchestra with flutist Maarika Järvi and violist Mikhail Zemtsov (principal viola of the Hague Residentie Orchestra), and Mozart’s Bassoon Concerto with noted bassoonist Martin Kuuskmann (a native of Estonia now living in the United States).

Chamber music concerts were outstanding, including two all-Järvi concerts featuring family members Teet and Maarika, violinists Miina and Martin, pianists Mari and Mihkel, violist/composer Madis and cellist Marius.

“Night Music with Järvi’s,” took place July 31 at Ammende Villa, an Art Nouveau landmark built by a wealthy German merchant in 1905. Another major event was the July 30 Chamber Music Gala at the Concert Hall with 22 Festival artists (none of them Järvi’s) in a generous evening of music, including Erwin Schulhoff’s haunting Sextet for Two Violins, Violas and Cellos, Ravel’s Piano Trio in A Minor, Weber’s Clarinet Quintet, Op. 34, Mahler’s Piano Quartet and more.

A major highlight was the August 2 concert in Pärnu Concert Hall featuring Gitlis and six other violinists in Bach’s Double Concerto in D Minor and Vivaldi’s Concerto for Four Violins, Op. 10, No. 3.

Gitlis, who held the crowd in the palm of his hand, also performed Kreisler’s “Liebesleid” and “Schön Rosmarin.” Paavo Järvi conducted the Estonian National Youth Chamber Orchestra, with Academy students sharing works by Estonian composer Erkki-Sven Tüür and Aaron Copland.

In a kind of extension of the Festival, there were two concerts on Leigo Lakes in South Estonia Aug. 6. Twelve Academy students conducted the Estonian National Youth Symphony Orchestra on a barge in the lake in waltzes, polkas and marches by Johann Strauss Jr., and as the grand finale, Neeme Järvi led Beethoven’s Symphony No. 7, accompanied by onshore bonfires and fire and color effects.

Paavo Järvi intends to build the Festival Orchestra by “identifying the best players,” he said. “I don't mean the most famous players, I mean the best players. Invite them, then invite them back and create an atmosphere where they will want to come back. Conceptually, it’s the same thing as the Lucerne Festival Orchestra, where quality is more important than anything else.”

Estonia doesn’t have the financial resources of Switzerland, Järvi conceded, but “once the word gets around, I know we can attract world class players.”

One thing Estonia has is a prime location. “The place itself (Pärnu) should be a major draw for people,” said Järvi. “It is kind of a magic location in many ways. I like the fact that it is not too big (Pärnu is about 45,000 people), that it is near the sea and that in Estonia, there is interest. By that I mean people are in the hall to hear the concert.”

Estonia is a music-loving country and even in rural venues like Tori Church just outside Pärnu (where Estonian independence was declared in 1918), people invariably come for the music. This year’s concert in Tori featured eight conductors of the Järvi Conducting Academy who led the Pärnu City Orchestra in Haydn’s Symphony No. 85, Respighi’s “The Birds” and Mendelssohn’s Symphony No. 4 (“Italian”).

The Conducting Academy also has the potential to “grow into something major,” said Järvi, who coaches Academy students along with his father and conductor Leonid Grin (Paavo’s own teacher). “It is not impossible in the future to create some sort of a competition for conductors,” he said.

An annual master course begun by Neeme Järvi in 2000 and originally aligned with the David Oistrakh Festival in Pärnu, the Järvi Conducting Academy became independent in 2009, and is now under the aegis of the Järvi Festival.

There were 16 students in the 2011 class, selected from among applicants from the United States, Australia, China, Japan, Germany, France, Spain and the United Kingdom. Academy students rehearse Festival orchestras and are assigned to conduct portions of Festival concerts under the tutelage of Neeme and Paavo Järvi and Grin. This year, they rehearsed and conducted the Pärnu City Orchestra and the Estonian National Youth Symphony and Chamber Orchestras. Students also attend lectures (Grin's are masterful) and there are video sessions where their work is critiqued by the instructors.
“I would not be surprised if they double or triple the number of applicants for next year, because now one can point at something,” said Järvi. “You can say, ‘Look at that web site. This was the first Festival. These are the contacts.’ The precedent has been made. Right now, judging by what most of these people have told me, they can’t wait to come back.”

As part of the Festival, string and wind master classes are taught by Festival artists, this year including Gitlis, Bezrodny, Zemtsov, Kuuskmann, oboist Kalev Kuljus, violinists Ulrike Danhofer (University of Music and Performing Arts, Vienna), Tõnu Reimann (Estonian Academy of Music), Arvo Leibur and Elar Kuiv (concertmasters of the Estonian National Symphony Orchestra), violist Gareth Lubbe (Leipzig Gewandhaus Orchestra) and Miina, Teet and Maarika Järvi (Miina and Teet teach at the Lahti Conservatory in Finland, Maarika is based in Geneva).

In addition to “a hand-picked orchestra, with the top players one can get,” Järvi wants to “continue bringing some very special guest artists” to Pärnu. “This year we have Ivry (the legendary Gitlis, now 88, captivated everyone at the Festival). Maybe we can have two next time, maybe one really great old master and somebody from a younger generation.”

Järvi also wants to feature Estonian soloists. “I want to make sure that Estonia as a culture benefits from what’s going on here. If you bring a very interesting, internationally important artist and that artist sits next to an Estonian artist, one can learn from them. Every time you have a young person playing next to an established artist it can be a life-changing experience.“

The Järvi Festival will continue to be a mix of symphonic and chamber music (there were five concerts each this year). However, Järvi plans more concerts in the future for the Festival Orchestra, which performed only the opening concert this year. He would like to diversify the orchestral repertoire, as well. “There is so much interesting repertoire that simply doesn’t find its way to the normal concert season. This is an opportunity to play these pieces and bring them back, at least to the conducting participants, so they are in contact with not just the obvious box office hits.“

One of the world’s busiest conductors, Estonian-born Järvi (who lives in Paris, where he is music director of L'Orchestre de Paris in addition to posts in Frankfurt and Bremen) is involved with the Järvi Festival for personal reasons, too. “This is maybe the primary reason to be here. First of all, it is in Estonia, the place where I spent all my summers. I bring my kids here now. It is a chance to connect with them again and for them to connect with the language again, because they live away from Estonia (daughters Lea and Ingrid, 7 and 5, live with Järvi’s former wife Tatiana Berman in Cincinnati, Ohio). Also, my father and my mother, my sister and brother’s families – we have a very large extended family as well – all come here (to Pärnu) during the summer. All of a sudden it’s a chance to re-unite the family. It’s a big reunion.”

For further information about the Järvi Festival, visit www.järvifestival.ee

Järvi suvefestival tuli ja võitis
11. august 2011
Eesti Elu
Sirje Vihma-Normet


Järvi Suvefestivali lõppkontserdil oli selge, et uus pärnakate festival on end kohe Euroopa kultuurikaardile jäädvustanud. Neeme Järvi ja fagotimängija Martin Kuuskmanni duett, millele tundlikult sekundeeris Eesti Noorte Sümfooniaorkester jääb meie kultuurimällu igavesti. Seda juhtub haruharva, et eesti muusikutele aplodeerib püsti seistes UNESCO Hea tahte saadik (Goodwill Ambassador) isiklikult. Just nimelt, sest seda tiitlit kannab viiuldaja Ivry Gitlis kõigi teiste oma aunimetuste kõrval.

*

Suurepäraste festivalimuljete kõrval tahaksin meenutada, et festivali korraldajad Kristjan Hallik, Jüri-Ruut Kangur, Groen Lukas ja Marius Järvi ei saanud oma töö eest sentigi. Kui mastaapne see töö on, tean isiklikest kogemustest, sest olin 1993. a samuti ühe UNESCO egiidi all toimunud festivali korraldustoimkonnas. See oli esimene Kanada Muusika Festival Põhjamaades, mis toimus Eestis seetõttu, et Kanadas on väga häid eestlastest heliloojaid. Nii neid, kes pidid 1944. a Teise maailmasõja eest pagulusse põgenema (Kaljo Raid, Udo Kasemets, Roman Toi, Lembit Avesson), kui neid, kes on juba Kanadas sündinud nö väliseestlaste järeltulijad (Kristi Allik, Elma Miller, Omar Daniel jt).

Alahindamata Järvi Suvemuusikal osalenud muusikute ja korraldajate tööd, julgen väita, et seekordse festivali peategelaseks oli hoopis instrument - viiul. Pärnu Kontserdimajas kõlas andekate noorte muusikute moraalseks toetuseks Ivry Gitlise käes maailma parimate viiulite hulka kuuluv Stradivariuse viiul („Sancy“ Stradivarius aastast 1713). Ja see on teadjatele muidugi suurim autasu, mis üldse olla saab. Ka suuri elamusi pakkunud heliloojate Sibeliuse ja Kreisleri unistuseks oli saada just viiuldajaks. Sibeliusel see unistus ei täitunud, küll aga Kreisleril. Fritz Kreislerist sai 20. saj üks väljapaistvamaid viiuldajaid, kelle loomingust on Gitlise esituses kõlanud palad tsüklist „Vanad Viini tantsuviisid“ klassikalise muusika hittideks mängitud. Minu jaoks said Pärnu Kontserdimajas Ivry Gitlise käe abil vaimus kokku Lääne kultuuri suured sümbolid – Stradivariuse viiul, Viini muusika - traditsioonid ja miks ka mitte – väga hea muusikapublik.

Festivali tipphetked tagasivaate peeglis

Kogu Järvi Suvefestival oli erakordselt kõrgel professionaalsel tasemel. Aga seda oligi loota, sest festivali kunstiline juht on üks hinnatumaid noori dirigente maailmas – Paavo Järvi. Minu jaoks tõusid kogu muusikapeo foonil esile kolm kontserti: avakontsert Paavo Järvi juhatusel (vt 5. augusti „Eesti Elu“), 2. augusti kontsert „Ivry Gitlis ja ta sõbrad“ ning festivali lõppkontserdi teine osa, mida dirigeeris Neeme Järvi. Need olid hetked, millest rääkides võiks parafraseerida ühe klassiku sõnu - kui kõlab tõeliselt hea muusika väga heade interpreetide esituses, siis ununevad tülid ja vaikivad kahurid.

Eraldi tahaks rääkida Suvefestivali kammerkontsertidest. Kammermuusika on oma olemuselt nagu muusikaline filosoofia, mille jälgimine ja nautimine nõuab suurt kultuurikogemust. Seetõttu pole selle muusika nautlejate arv eriti suur. Seda toredam oli kogeda, et Suvefestivali kammerkontserdid läksid nö täismajale. Ammende Villas toimunud kontserdil „Õhtumuusika Järvidega“ toodi lisatoole aina juurde ja juurde. Ja publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Kuigi sel kontserdil dirigenti ei olnud, oli minu jaoks õhtu „mõtteliseks dirigendiks“ pianist Mari Järvi, kes on oma perekonnanime saanud abiellumise teel tšellist Teet Järviga. See oli haruldane, kuidas Mari kammermängu rütmilist maastikku valitses. Oli tunne, et just tema oli see, kes teosele õige tempo valis ja vahetevahel ka noori temperamentseid muusikuid lausa „taltsutas“.

Et eesti muusika on täiesti võrdväärne maailma klassikalise muusikaga, tõestas seekord eesti muusika Grand Old Lady Ester Mägi oma lauluga „Ööhõlmad“ Valli Naelapea tekstile. Eliisabeth Paaveli esituses kõlas see lihtsalt vaimustavalt. Põnev oli kuulata ka Järvide dünastiast heliloomingumaailma oma esimesi võrseid ajava Madis Järvi pala tšellole pealkirjaga „Hetk“. Selle esitas ülimusikaalne ja üliemotsionaalne Marius Järvi.

Teistest kammerkontsertitest sööbisid mällu Zoltan Kodaly „Duo viiulile ja tšellole“ õde-venda Miina ja Marius Järvi esituses, Tõnu Kõrvitsa „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi keelpillikvartetile“ ning Eduard Oja Klaverikvinteti lihtsalt suurepärased esitused.

Festivali voldikut sirvides torkas silma, et paljude praeguste eesti noorte tippmuusikute „kodukooliks“ on Tallinna Muusikakeskkool. Detsembris 50. juubelit tähistava kooli asutajad on enamasti juba manala teele läinud, aga nende suur algatus on osutunud väga viljakaks. Nii viljakaks, et võime julgelt väita, et Tallinna Muusikakeskkool on meie tippmuusikute taimelava. Just see festival tõestas, kui olulised on algõpetust andvad pedagoogid, kelle nimed jõuavad haruharva muusikute ametlikesse elulugudesse. Aga just neist oleneb professionaalse muusiku kogu järgnev loominguline saatus.Muusikakeskkooli lõpetanud noored võivad astuda ükskõik millisesse muusikakõrgkooli maailmas, nagu on tõestanud fagoti-virtuoos Martin Kuuskmann, kes õppis oma pilli edasi Yale’i ülikoolis Ameerikas.

Kui Järvi Suvefestival nii jõuliselt jätkab, nagu avafestival seda näitas, võib see algatus muuta kogu Eesti riigi kultuuripoliitikat. Ja seda positiivses suunas just klassikalise muusika jaoks. Ei saa ju meie professionaalseid muusikuid „näljapajuki“ peal hoida ja igapäevaste elumurede koorma all kokku kukkuda lasta. Tõsistesse muusikutesse ei saa suhtuda nii, et nad musitseeriksid ju niikuinii, ka ilma tasuta. Jah, selles lauses peitub omajagu tõtt. Ühe professionaalse muusiku jaoks teist teed ei olegi kui musitseerida. Ta on ju tasemel muusikuks saamise nimel õppinud ja palehigis pilli harjutanud vähemalt 20 aastat.

Lõpetuseks tsiteerin Anton Hansen Tammsaaret, kes mu eelneva jutu meisterlikult ära on sõnastanud: „Kultuur tähendab pidevat, rasket, kurnavat tööd, aga töös on ikka nähtud sunnitööd, sellepärast pole tema vastu kuigi suurt lugupidamist“.

Tore oleks, kui väikene Eesti ei pürgiks viie rikkama Euroopa riigi hulka, vaid püüdleks hoopis viie kultuursema Euroopa riigi hulka. Muusika kaudu on see täiesti võimalik.Eestil on nii heliloomingulist kui ka interpreteerimisalast võimekust seista võrdväärsena niisuguste muusikamaade kõrval nagu Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Austria ja Norra.

Neeme Järvi uus algus ERSOga
4 .juuli 2011
Postimees
Rein Veidemann

Pärast aastatagust ERSO ette tulemise nurjumist oli Neeme Järvi seekordne naasmine noorte laulu- ja tantsupidu sissejuhataval kontserdil seda triumfaal­sem. Kinnituseks publiku tormilised ovatsioonid juba maestro dirigendipulti astumisel ning kontserdi lõpus uhke lillekimp ja sõbralik käepigistus Eesti presidendilt.
Villem Kapi «Põhjarannikuga» alanud kontsert võinuks meeskoorilt võimsamini kõlada. Juba varasem kogemus, et Nokia kontserdisaali akustika kipub lavasügavusest tulevaid helisid marginaliseerima, sai taas kinnitust. Ütlen seda siin sellepärast, et olen Järvi juhatatud «Põhjarannikut» kuulnud ka Estonia kontserdisaalis. Ja seal oli tõepoolest tunne, kuidas laine pankrannikule sööstab, kuidas «võimas on meri, veel võimsam on maa».

21. sajandi Mozart?
Kontserdi üheks kulminatsiooniks kujunes 13-aastase malaisia poisi Tengku Ahmad Irfani erakordselt tundlik Chopini klaverikontserdi ettekanne. Alustanud klaveriõpinguid alles seitsmeaastaselt, on Irfan kirjutanud praeguseks ka ise juba kolm sümfooniat ja tšellokontserdi. Maailma muusika-avalikkus ongi temas näinud 21. sajandi Mozartit.
Midagi ilmutuslikku oli tõepoolest juba selles, kuidas lapsekasvu ebaproportsionaal­selt pikkade kätega nooruk endale klaveritooli istumiseks sättis, selleks et jalad ikka pedaalideni ulatuksid. Kui ollakse nähtud mõnd loodusfilmi Lõunamere rannikust, kus tuhanded krabid sibavad mererannal, siis see pilt tõusis mulle silme ette, jälgides Irfani sõrmede liikumist klaveriklahvidel «Allegro maestosos».
Ja milline ühtesulamine Chopini klaverikontserdi õrna igatsust kandva juhtmotiiviga! Ja Järvi õpetav-isalik hool, millega ta noort geeniust dirigeerimisel ümbritses! Ja kuidas kõlas meie oma Estonia klaver – nagu kellukesed! Irfani etteaste lõppes nii publiku kui ka orkestri enda tormilise tunnustusavaldusega.

Hillitsetud kirg
Eduard Tubina «Süiti eesti tantsuviisidest» kommenteeris mu selja taga istuv välismaalane oma naabrile «It is very Estonian» – see on väga eestipärane! Arvo Leibur oma viiulisoologa markeeriski meisterlikult kusagil talupoja pulmas üles võetud tantsusid. See on ju meile nii omane: hillitsetud vormi all hõõgumas kirg, mis tahaks küll olla välja valatud, kuid pöördub ikkagi tagasi enesesse.
Aga ERSO-l ja Järvil oli püssirohtu sõna otseses mõttes varuks veel viimasegi kontserdinumbri jaoks. Nimelt lõpetab Tšaikovski piduliku avamängu «1812» kahuripaukudega. Laval leidis see ka pürotehnilise teostuse.
Teose ja kogu kontserdi finaali võiks iseloomustada ainult kahe sõnaga: «pööraselt võimas». ERSO näitas end Järvi juhatusel taas kord maailmatasemel orkestrina. Nüüd jääb üle vaid loota, et Järvi dirigendikuulsust ja ERSO direktori Kadri Tali korralduslikku annet jagub ERSO viimiseks maailma suurtele kontserdilavadele. Professionaalsuselt ja loominguliselt ollakse selleks igati küps.

Kontsert «Ilm ja maa»
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Rahvusmeeskoor dirigent Neeme Järvi juhatusel, solistid Tengku Ahmad Irfan (klaver) ja Arvo Leibur (viiul)
Toimus 30. juunil Nokia kontserdisaalis

Neeme Järvi asub tagasi ERSO peadirigendiks
12. mai 2011
ERR

ERSO eelmise juhi Andres Siitani ning toonase kultuuriministri Laine Randjärve vahel puhkenud tülis sümfooniaorkestri kunstilise juhi kohalt lahkunud maestro Neeme Järvi asub järgmisest hooajast oma postile tagasi.

ERSO juhi Kadri Tali sõnul toimub homme sümfooniaorkestri hooaja lõpetamine. "Selle hooaja lõpuga võiks meil alata pigem uus algus. Tähistame sellega kõige negatiivse seljataha jätmist ja uut tõusu," rääkis ta intervjuus Kuku raadiole.

"ERSO uus kunstiline juht saab olema Neeme Järvi, kunstiline nõustaja Paavo Järvi ja esimene külalisdirigent Olari Elts. Kaks kuud tagasi tööle asudes oligi minu põhieesmärk taastada mõnus tööõhkkond," selgitas Tali.

Järvi tagasimeelitamine ei tulnud Tali sõnul raskelt. "Ei, Neeme Järvi ei ole kuhugi kadunud. Ta armastab seda orkestrit väga."

Järgmisel hooajal on kõik ERSO kontserdid allutatud mingile sarjale, kuhu saab osta sarjapiletid. "See on hea lahendus, sest tuleb kontserdikülastajale soodsam," lausus Tali.

Foto Simon van Boxten
Foto: Simon van Boxtel

From Estonia to NSO, conductor Neeme Jarvi wins with all-Russian war horses
May 5, 2011
The Washington Post
Anne Midgette

Neeme Jarvi looks as though he knows what a dance is supposed to be about. On the podium of the National Symphony Orchestra at the Kennedy Center on Thursday night, starting Glazunov’s Concert Waltz, the Estonian conductor moved his whole body with a big man’s buoyant grace even before the music began, conveying a sense of being at once debonair and slightly lumbering, which the orchestra mirrored perfectly.

A waltz like this, all honeyed tunes and arabesques, is supposed to make you want to move your body. It’s even better when executed with absolute virtuosity so that its details convey not only prettiness but also humor. If the NSO didn’t quite achieve that, it showed it knew how to make the waltz fly.

I used to bristle at the presence of such “classics light” pieces, wanting every concert to be a special event, intellectually challenging and artistically fulfilling. I was wrong. Sometimes it’s the war horses and the light works that loosen up an orchestra and let it show itself at its best. Jarvi, an eminent conductor with a huge discography and a long title of music directorships behind him, is the second consecutive big-name conductor who’s come to the NSO with a program of more or less traditional works — following Kurt Masur’s all-German program last week — and gotten some very good results.

The concert as a whole juxtaposed sheer prettiness with anguish, sometimes in the same piece: Prokofiev’s Sixth Symphony, which concluded the program, wrestles with despair and sends shadows scudding across even its brighter moments. Its first half set out to please the crowd: The Glazunov was followed by one of the biggest war horses in the repertory, the thudding draft beast of Tchaikovsky’s first piano concerto.

Pairing Yefim Bronfman with Jarvi seemed to reflect the kind of veiled nationalism still so prevalent in orchestra programming: Two former Soviet but not-actually-Russian artists (Bronfman was born in Uzbekistan and emigrated to Israel as a young teen) in an all-Russian program. Bronfman, indeed, has been consistently pushed toward the Russian repertoire by labels and presenters throughout his career, though he’s temperamentally less a flashy virtuoso than a thoughtful polymath who just happens to have formidable technique. He’s also an eminently amiable artist and a good sport, and that was how he approached this concerto, as if obligingly setting out to make the best of the assignment.

Bronfman can certainly play the daylights out of this piece. Yet he seemed to be constantly striving to find more in it than mere bombast, right from the start. When the piano first took over the main theme in the first movement, Bronfman — rather than thundering out the phrases — found in them a whole range of colors and moments of actual delicacy.

If there was a hitch, it was that this ultra-sensitive reading was a little at odds with Jarvi’s more robust, straightfoward, even bombastic approach. Jarvi wasn’t wrong, either, but there were moments, particularly in the second movement, when the piano’s shining gentleness was sharply contrasted with the brassiness of the orchestra. Bronfman finally let it all hang out at the end of the piece with a finger-busting demonstration of technique, and responded to the audience’s thunderous ovation with an equally difficult encore, one of Liszt’s arrangements of a Paganini Caprice.

Jarvi is a generous musician, and a big one, but not a tragic one. He offered, then, a healthy reading of Prokofiev’s Sixth that communicated the piece’s darkness without letting it lapse into the terrain of real danger (somewhat in contrast to Valery Gergiev, who played the piece here with the London Symphony in 2009). He, like Masur, seemed to get the orchestra to respond. Although there were muddled moments from the first violins throughout the evening, the horn solo here sounded terrific, and the big, swollen, infected chords that start the second movement, prickling with cymbals, were pregnant as approaching rain.

The third movement offers an extended dialogue that keeps being picked up by contrasting instruments, the tubas commenting on the winds before passing the oom-pah role to the cellos. It’s a kind of near-comic moment that Jarvi brought off with dignity.

Royal Scottish National Orchestra, Neeme Järvi, Usher Hall, Edinburgh
March 26, 2011
theartsdesk.com
David Nice

White-knuckle crescendos loom large in that greater-than-ever conductor Neeme Järvi's spruce Indian summer. Short-term bursts were the chief payoff in tackling Dvořák's deceptively simple-seeming Serenade for Strings with a huge department on all too little rehearsal time, but they also helped to pave the way for the two big events in Shostakovich's Seventh Symphony: not just the infamous "invasion" sequence based on Ravel's Boléro, but above all the final slow burn. It was ultimately here that Järvi's mastery of the long, inward line showed us what creative conducting is all about.Musically speaking, the magnificent Estonian always knows where he's going, and these days who's going with him; once a year, at least, that means the current robust line-up of the orchestra which first burned for him in the early 1980s. There was much to commemorate here: not just the appalling siege of Leningrad which prompted Shostakovich to begin his most extrovert war symphony in 1941 - so, 70 this September - but also a ringing of the changes on the golden age of Järvi's Shostakovich and Dvořák recordings with the then plain SNO, an orchestra Edinburgh students like myself along with the rest of the concert-going public saw and heard transformed by his arrival. (Indulge me if I also note the first gobsmacked sampling of the mighty Russian symphonist live by my godson, 18 tomorrow, who well over a decade ago was singing along in the car to the First Jazz Suite by the composer he knew as "Curly Sausage").
Järvi's conducting style veers between outwardly minimal control, vital for swathes of Shostakovich's long-term argument, and fluidly expressive, school-of-Leningrad engagement - not so easy for strings who rarely see him these days - to go with the flow in the Dvořák. Its gracious turns and ornaments are not perhaps best suited to a section freighted by eight double-basses, sounding a little less polished than it had in current principal conductor Stephane Denève's impeccable Berlioz Symphonie Fantastique earlier in the season. There were co-ordination problems to begin with, and detailed, malleable phrasing rather than relaxed charm was the keynote of the delicious waltz, but by the scherzo the performance had begun to settle, those little bursts of adrenalin you usually find in a Järvi performance came thick and fast, and the famous left-shoulder shrugging seemed to conjure directly the extra kick of lower strings. Memories of this golden work in Scotland tend to go back to Mackerras and the Scottish Chamber Orchestra in the Queen's Hall, but Järvi's Serenade was a characterful if rough-edged law unto itself, with the sumptuous forces coming into their own for the swoony opening-out of the initially modest Larghetto and the thundering resolution at the end of the genial last dash.
Then we plunged into the muscly determination of "the Leningrad", and a different sound was upon us even before the wind and brass - lined up antiphonally with the percussion in between them, trombones three and three, trumpets three and four - could make their acid mark. Even in the notorious "banality of evil" build-up - annotator Anthony Burton rightly noted Hannah Arendt's best-known phrase about the Nazis, which of course could apply here equally to Stalin's cohorts - there was no rigidity as the first side-drum began its rain-on-the-roof tattoo; both he and consummate principal flautist Katherine Bryan had to watch Järvi like hawks. And the long-term argument propelled us into the anguished climax and beyond to an uneasy truce without our noticing the craft behind the art.
There was similar easy mastery in the final dematerialisation of the scherzo's purgatorial dance, introspectively gilded by RSNO veteran John Cushing's clarinet solo; I still can't work out quite how Järvi gets the special veil of sound for the Francesca da Rimini-like anguish of reflecting on happier times in misery ("Asks for a veiled sound?" suggested a friend, drily, but it's not as simple as that). Then came the perfect blending of wind-band sonorities in the slow movement which reminded me more than ever how Stravinsky's Symphony of Psalms was one of the young Shostakovich's favourite scores. Sure, minutes into the finale I got that "can I go home now?" feeling as Shostakovich runs dry of thematic inspiration; but I hadn't bargained for what Järvi could do with the last ambiguous haul. No crude hard-hitting here, just an inscaped sense of dread which thrust home the dissonances in the final, sustained blaze. After it, he even exerted his genial but masterful crowd control on synchronised audience applause for the players he so admires. For all its dangerous moments, this was another of his great events, and everybody knew it.


Die beste Werbemarke Estlands: Neeme Järvi dirigiert in Baden-Baden
21. Februar 2011
www.baltische-rundschau.eu
Aino Siebert, Bearbeitung Werner Siebert

Neeme Järvi ist im Westen angekommen
Am Samstag 19. Februar um 19 Uhr dirigiert der estnische weltbekannte Dirigent Neeme Järvi im Baden-Badener Festspielhaus.

Neeme Järvi “schwimmt” in der Musik
Meine eigene erste Begegnungen mit klassischen Musik in Estland sind fest mit dem Namen Neeme Järvi verbunden. Mit seiner einmaligen Art den Menschen und seinem Orchester die Botschaft der Tonkünstler zu überbringen, machte er sich nicht nur in Estland beliebt, sondern auch in der gesamten Sowjetunion und später im Ausland.
Vor einigen Jahren habe ich Neeme Järvi in der Frankfurter Alten Oper persönlich kennengelernt. Er stand vor seinem damaligen Orchester, den Göteborger Symphoniker. Der Maestro war genau so wie in meinem Jugenderinnerungen: zurückhaltend, und doch offen. Seinen individuellen (tänzerischen) Stil und sein Begeisterungsvermögen hat Neeme Järvi nicht verloren. Wie er selbst sagt: “Ich schwimme jeden Tag in der Musik”.
Der Musikgenie aus Estland ist wie ein alter Wein, der mit den Jahren besser, reifer geworden ist, und doch dabei frischen Geschmack beibehalten hat. Auch seine Söhne Paavo und Kristjan, die in des Vaters großen Fußstapfen getreten sind, und Tochter Maarika (Flötistin) haben ihre gleiche Begeisterung zu Klangreich von Papa geerbt. Die Järvi-Familie ist die beste Werbemarke, die Estland je zu bieten hatte. Obwohl es Liilia Järvi immer gelingt im Hintergrund zu stehen, ist ihre starke Rolle in der Familie spürbar. Ohne seine Frau an der Seite, wäre Neeme Järvi überhaupt nicht denkbar.

Neeme Järvi ist in Tallinn geboren
Am 7. Juni 1937, einige Jahre vor dem Beginn des Zweiten Weltkriegs, wurde in der Hauptstadt Tallinn – das Land war noch nicht von Sowjets besetzt – in der Familie von August und Elss Järvi der zweite Sohn, Neeme, geboren. Sein älterer Bruder Vallo Järvi (1923-1994), auch Dirigent, hatte zu jener Zeit schon mit seiner Musikausbildung begonnen.
Für die höchst musikalischen Eltern, die Balalaika, Mandoline und Gitarre spielten, war im Zarenreich (Estland gehörte bis zum 1918 zu Russland) keine Musikerkarriere möglich und so setzten sie alle ihre Hoffnungen auf ihre Söhne. “Meine Mutter,” hat Neeme Järvi erzählt, “hatte einen sonnigen Charakter, sie hielt unsere Familie fest zusammen. Ihre positive Lebenseinstellung gab sie uns und meinen Kindern weiter.”
1941 griff Deutschland die Sowjetunion an – der Krieg erreichte jetzt auch Estland, das Land wurde gemäß Hitler-Stalin Paktes von der UdSSR okkupiert. Der Familienoberhaupt musste die Uniform der Roten Armee anziehen.
Die Russen wurden von der deutschen Armee für einige Jahre aus Estland verdrängt, die deutsche Okkupation lief für die meisten Menschen – sofern sie nicht Juden oder Kommunisten waren – in dem Ostseeland verhältnismäßig friedlich ab.
Den zweiten Einmarsch der russischen Armee im Jahre 1944 empfand der damals 7-jährige Junge als großes Unglück – nicht nur die Mutter Elss wurde von Russen stets belästigt, die Soldaten stahlen auch sein Pferd Selma – für ein Jungen eine große Katastrophe.

Erste Auftritte als Musiker
1946 fing Neeme Järvi in Tallinn mit dem Xylophon-Unterricht an. Sein Bruder Vallo unterschrieb zu dieser Zeit einen Dirigentenvertrag mit der Nationaltheater Estonia, er blieb 40 Jahre in diesem Amt . Er war ein großes Vorbild für sein jüngeren Bruder, der fast bei jeder Probe oder jedem Konzerte mitfieberte.
Dann wurden die Musikträume wieder von der Politik überschattet. 1949 starteten die Kommunisten zum zweiten Mal die großen Deportationen. Die Familie Järvi wurde zwar nicht behelligt, die damalige Ereignisse hinterließen aber bei Neeme Järvi, so wie bei jeden anderen Esten, tiefe Spuren.
Nach zwei Jahren Musikunterricht, stellte der junge Xylophonspieler fest, dass er Dirigent werden will. Dieses Ziel vor Augen ging er zu Ausbildung an die Tallinner Musikschule. Indem er sein Taschengeld nebenbei als Schlagzeuger im Symphonieorchester des estnischen Rundfunks verdiente, konnte der zukünftige Orchesterleiter alle bekannten sowjetischen Dirigenten kennen lernen. In diese Zeit fielen auch seine erste Soloauftritte.

Studium in St. Petersburg
Der erste öffentliche Auftritt als Kapellmeister erfolgte mit 17 Jahren im Jahre 1954, Neeme Järvi leitete Ouvertüre aus der Operette von Johann Strauss “Nacht in Venedig”.
Als Neeme Järvi ein Jahr später die Tallinner Musikschule beendete, musste er für sein Weiterstudium nach Leningrad (jetzt St. Petersburg). Das junge Talent schaffte mühelos die Aufnahmeprüfungen der dortigen prominenten Musikhochschule, sein erster Lehrer war der Dirigent des Kirow (jetzt Maria)-Theaters, Juri Gamalei. “Gamalei war ein großer Kenner der russischen Musik, er gab mir viele Gelegenheiten selbst zu dirigieren, erinnert sich Järvi in der Buch „Encore“. Seine Studienzeit fiel glücklicherweise mit Nikita Chruschtschows Öffnungspolitik zusammen – viele in der Welt gefeierte Symphonieorchester kamen in die Sowjetunion. Der junge Neeme Järvi bekam so die Möglichkeit Pierre Monteux´ und Charles Munch´ von den Bostoner Symphonikern, aber auch Adrian Boult´ vom London Philharmonic Orchestra und Herbert von Karajan von den Wiener Philharmoniker zu erleben. “Wir standen drei Tage und Nächte Schlange um Tickets zu bekommen, erzählte Maestro später.
Als Juri Gamalei den Konservatorium verließ, ging Neeme Järvi zu Professor Nikolai Rabinowitsch um ihn zu fragen, ob er in seiner Klasse weiter studieren kann. “Dirigiertechnik hat mir Rabinowitsch nicht unterrichtet, er hat mir nur das „Händezittern“ beigebracht. Später habe ich gemerkt, dass die großen deutschen Orchesterleiter das gleiche tun: sie dirigieren zwar im Takt, aber zwischen dem Schlag geht tremoli durch die Hände. Im übrigen, so hat auch Wilhelm Furtwängler geleitet. Rabinowitsch hat sich an der westlichen Musik orientiert und so bekamen seine Schüler auch Erkenntnisse darüber, was hinter der sowjetischen Grenze los war. Er war ein Juwelpädagoge,” schreibt Järvi in seinen Memoiren.

Viele Erfolge und erste Probleme mit den Sowjetbehörden
1957 gewann Neeme Järvi seinen ersten Dirigentenwettbewerb in Moskau. Drei Jahre leitete er noch als Student am jetzigen Maria-Theater in St. Peterburg Georges Bizet´ “Carmen”. Nach dem Studium kam Neeme Järvi als diplomierter Orchesterleiter zurück in die Heimat. Als frisch gebackener Dirigent des estnischen Rundfunkssymphonieorchester leitete er die Erstaufführung “Nekroloog” des heute weltbekannten Komponisten Arvo Pärt, der damals noch Student war.
1966 dirigierte der Este in Tallinn auch die 2. Symphonie, zwei Jahre später das “Credo” von Pärt, die beiden großartigen Musiker sind bis heute Freunde geblieben. Arvo Pärt hatte schon 1968 große Schwierigkeiten mit der kommunistischen Zensur. Obwohl “Credo” ein absoluter Erfolg war, war die Aufführung von den Behörden nicht genehmigt worden. Neeme Järvi leitete das Konzert trotzdem, und übernahm als Orchesterleiter die Verantwortung, als die Zensurbehörden ihn zur Rechenschaft zogen.

Privatglück krönt die berufliche Forschritte
Nicht nur beruflich, auch privat ging es bei Neeme Järvi vorwärts – er heiratete seine Liilia, in die er sich während seines Studiums in Leningrad verliebt hatte. Die in Wladiwostok geborene Braut fing unter der Führung von Oma Järvi an fleißig Estnisch zu lernen. 1962 wurde der Familie Sohn Paavo, heute auch ein weltgefragter Dirigent, geboren. Zwei Jahre später kam Tochter Maarika, heute eine bekannte Flötistin, zu Welt. Als Nesthäkchen bekamen die Järvis 1972 den zweiten Sohn Kristjan, auch er ist ein bedeutender Dirigent und Pianist. In der Welt spricht man heutzutage von der “Järvi-(Dirigenten-) Maffia”.
Neeme Järvi wurde in der Sowjetunion immer bekannter, er dürfte auch im Ausland dirigieren und mit großen Solisten wie Emil Gilels, David Oistrahh, Leonid Kogan, Mstislaw Rostropowitsch, arbeiten.

Neeme Järvi stellt seinen Ausreiseantrag, aus dem gefeierten Dirigenten wird ein “Verräter”
Obwohl die Karriere von Neeme Järvi in Sowjetunion steil war und er auch im Ausland auftreten dürfte beantragte er im Herbst 1979 als Chefdirigent des estnischen Staatlichen Symphonieorchesters entlassen zu werden. Seinen Ausreiseantrag hatte er schon zuvor gestellt.
Neeme Järvi war nicht einverstanden mit der Kulturpolitik des Kommunistischen Partei, die von ihm verlangte, dass seine ausländische Konzerte vom Kultusministerium genehmigt werden müssen. Am 1. Oktober dirigierte Neeme Järvi zum letzten Mal in Tallinn, im Programm stand fast revolutionär ein Debüt der 10. Symphonie von Eduard Tubin (1905-1944). Überdies erkrankte sein Sohn Paavo. “In der Tallinner Musikschule bekam jeder Schüler eine Tetanusimpfung, was bei einigen einen allergischen Ausfall auslöste. So etwas muss vorher getestet werden, aber von der Obrigkeit kam der Befehl: Jeder wird geimpft”, erzählte Neeme Järvi nach der Zerfall des Sowjetreiches, “Weil wir unseren Ausreiseantrag schon gestellt hatten, bekamen wir keine Medikamente. Die Ärzte hatten Angst, sich gegen den Parteibefehl zu stellen: Der Junge wurde sehr krank, seine Nieren arbeiteten nicht mehr ordentlich, so dass er extrem zunahm. Als wir in den Vereinigten Staaten ankamen, wurde Paavo schnell geheilt. Ich möchte gar nicht denken, was passiert wäre, wenn wir länger in Estland geblieben wären.”
Neeme Järvi war nunmehr für die UdSSR gestorben, seine Auftritte wurden nicht mehr ausgestrahlt. Ihm ging es genau so wie vielen anderen begabten Künstlern, die es sich wagten gegen das Sowjetregime zu stellen. Der gefeierte Musiker, der einst viel Ruhm für die Sowjetunion brachte, wurde jetzt zum “Verräter der sowjetischen Heimat” gestempelt. Alle schriftlichen Hinweise auf Neeme Järvi wurden vernichtet. Seine 300 aufgenommenen Konzerte wurden nur anonym gespielt.
Als wäre dies noch nicht genug fing der sowjetische Geheimdienst KGB fing im ganzem Land an Verleumdungen zu ausstreuen: “Ex-Stardirigent lebt in den USA als Straßenmusiker”. Die Administration konnte es nicht verkraften, dass der “Verräter” Järvi ein Gigant in der westlichen Musikwelt wurde. Bald darauf verließ auch der Notenkünstler Arvo Pärt seine Heimat – in Sowjet-Estland musste er für acht Jahren verstummen, im Westen erlebte Pärt eine neue Renaissance zur Beglückung eines jeden Musikfreundes.

Neue Anfang in der USA
In den USA kamen die Järvis im Januar 1980 an. Dort zog der Maestro die Bilanz seines bisherigen Lebens als Sowjetbürger: “Als ich noch in dem von den Sowjets okkupierten Estland lebte, musste ich vieles Blödsinniges machen. Ich musste die Diktatur verlassen, ich musste mir die Freiheit nehmen, selbst zu denken und entscheiden. Nachhinein erkenne ich, dass ich schon früher hätte weggehen müssen.“
Im Westen begann der Este als freier Künstler, er gab seine Debütkonzerte mit dem New York Filharmonic Orchestra und dem Philadephia Orchestra für Jewgeni Swetlanow – der in der UdSSR festgehalten wurde. Neeme Järvis Name war damals in der Musikwelt schon bekannt und so konnte er nach einigen Jahren freiberuflicher Tätigkeit 1982 den Posten des Chefdirigenten der Göteborger Sinfoniker besetzen, dieses Amt hatte er bis 2004 inne.
Nebenbei arbeitete der Este mit vielen anderen Top-Orchestern der Welt, unter anderem mit New Jersey Symphony Orchestra, Residentie Orkest Den Haag. Auch nach seinem Ausscheiden als Chefdirigent ist der Maestro immer noch hoch begehrt und gefragt, im Januar dirigierte er mit einem Mammutprogramm die Berliner Philharmoniker.
Neeme Järvi zählt mit weit über 350 Aufnahmen zu den Dirigenten mit den meisten Tonaufnahmen. Kein anderer Dirigent hat dermaßen viele unbekannte Werke auf Tonträgern verfügbar gemacht. Seine Leistungen um unbekannte romantische und gemäßigte moderne Werke suchen daher ihresgleichen.

 

At Lucerne Symphony Orchestra, the Making of a Maestro Moment
February 16, 2011
The New York Times
Jonathan Levi

LUCERNE — Here’s how it happened. It was one of those impromptu after-concert dinners — mid-July, 2008, an alpine chalet. The guest of honor was the cellist Mischa Maisky, celebrating his 60th birthday. Also at the table: the Russian composer Rodion Shchedrin, who had written “Belcanto à la mode Russe” especially for Maisky’s birthday concert.

“What did you think of the piece?” a youthful Swiss man at the table asked the woman to his left.
“Magic!” she said.
“Mr. Shchedrin,” the man asked the composer. “Have you thought of composing a cello concerto for Mischa?”

“I have already composed two cello concerti,” Mr. Shchedrin, now 78, answered, “for Mischa’s teacher”— Mstislav Rostropovich. “But I have never written a concerto for cello and piano,” he said, with a wink to the woman. “Nobody has ever composed a concerto for piano, cello and orchestra.”
“Well,” the Swiss man said, turning again to the woman, “if I could commission it, what would you say to premiering this new concerto?”
The woman was Martha Argerich, the Argentine-born pianist known for a Faustian connection to the instrument that allows her extraordinary musicality to soar. Ms. Argerich is famous for her Chopin. She is famous for her Prokofiev, her Rachmaninoff, for her Schumann. She is not famous for premiering new work.
But she also had a connection to Mr. Shchedrin, through his teacher, Yakov Flier, who was severely reprimanded in 1965 for awarding first prize in the International Chopin Competition in Warsaw to the 24-year-old Argerich over a Soviet competitor.
“I think that would be wonderful,” said Ms. Argerich, without hesitation.
The first week of February found the Swiss man, Numa Bischof-Ullmann, the director of the Lucerne Symphony Orchestra, preparing Mr. Shchedrin’s “Romantic Offering” with Ms. Argerich, Mr. Maisky and the Lucerne Symphony under the baton of the Estonian conductor Neeme Jarvi.
At 40, Mr. Bischof-Ullmann is an impresario for the Facebook era. Rushing around the hall of Lucerne’s Jean Nouvel-designed KKL concert hall in a hoodie topped by a blazer, he looked supremely comfortable the afternoon before the premiere, talking cameras and technology with the producer of the DVD of the concert. But he was most in his element when tweaking the energies of his virtuosi. A sore finger, a slippery piano, a too-early general rehearsal, a too-full program (the concert also included Dvorak, Shostakovich and the Franck Sonata for Cello and Piano) — each required a hand, an arm, a shoulder, a word in English, French or German.
The most insistent of Mr. Bischof-Ullmann’s charges was the courtly Mr. Shchedrin, who barked out instructions to the timpanist from the middle of the hall as Mr. Jarvi led the orchestra through its final rehearsal.
“It is important that the orchestra is together with the soloists,” Mr. Shchedrin whispered to Mr. Bischof-Ullmann, “but it is not the most important thing!” Of most concern to him was that the musicians generate heat, that his new work grab the audience and not let go until the end. “The audience gives you the first two minutes of its attention for free,” he said. “Then, if they are not interested, they start to think about tomorrow, about an appointment with the dentist, with the orthopedist, about a business lunch.”
Born in Moscow in 1932, Mr. Shchedrin decided to become a composer when he traveled as a nine-year-old to Samara with his father, who was secretary to Dmitri Shostakovich on his Leningrad Symphony.
“At the premiere with the Bolshoi Theatre Orchestra in 1941,” Mr. Shchedrin recalled, “I was so moved by the opening theme, the brass and the strings. I thought the German troops would run away as soon as they heard it.” He went on to the Moscow Choral School and then the Moscow Conservatory, growing up “beneath the two suns of Shostakovich and Prokofiev.”
Lionized in Russia as a successor to Shostakovich, Mr. Shchedrin is less known in Europe and the United States, although Leonard Bernstein, after a great success with Shchedrin’s First Concerto for Orchestra, commissioned his Second Concerto to celebrate the New York Philharmonic’s 125th anniversary in 1967. A change of publishers 20 years ago may be partially to blame. But Europe is awakening to a Shchedrin renaissance, championed by the conductor Valery Gergiev, among others, who in March will lead the Maryinsky Opera in a new production of Shchedrin’s “Dead Souls,” based on the Gogol novel. The following month, his opera based on Vladimir Nabokov’s “Lolita” will be staged in Wiesbaden, Germany.
Shchedrin’s “Romantic Offering” Double Concerto for Piano, Cello and Orchestra is itself highly operatic. The first movement opens with the pianist singing a gentle mezzo-soprano melody with her right hand, as the left dances coquettishly away from the strings, before the cello takes center stage with a dramatic entrance in the lower depths of the instrument.
Mr. Shchedrin thinks of his new work as “a concerto for two heroes, male and female.” Ms. Argerich, as she approaches her 70th birthday, has a regal heroism that has to do with power and perception. In a second movement that begins with the piano setting up a jazzy perpetual motion of a walking bass line that would have given Charlie Parker a stroke, Ms. Argerich led Mr. Maisky, Mr. Jarvi and the amassed forces of the Lucerne Symphony Orchestra to a shattering climax.
Then it was time for Mr. Maisky to show his own quieter heroism. Imprisoned by the Soviets for nearly two years in the early 1970s, Mr. Maisky had to reacquaint himself with the cello on his release. He brought this sense of rediscovery to this new concerto, and particularly to the opening of the final movement. As the bacchanalia of the second movement fades away, Mr. Maisky climbed on the high board of the instrument for a five-note solo — frightening in its difficulty and moving in its execution.
Having played together for more than 30 years, the two soloists know that heroism is not always Valhallan, but often as complexly tender as Tolstoy lovers and sometimes even as absurd as a pair of tramps in a play by Samuel Beckett.
“What Shchedrin understood,” Mr. Bischof-Ullmann said after the concert, “is Mischa and Martha. Mischa is in the cello part. The piano part is Martha. They are the real heroes.”

 

La Neonata “Romantic Offering” a Torino
15 Febbraio 2011
www.giornaledellamusica.it
Benedetta Saglietti

Successo al Lingotto per Argerich e Maisky con l'ultima composizione di Shchedrin
Al Lingotto Martha Argerich e Mischa Maisky, come prevedibile, fanno il pienone. Inconsueta è invece l’alternanza di composizioni orchestrali (Scherzo capriccioso di Dvorák, Nona Sinfonia di Shostakovich), del nuovissimo doppio concerto di Shchedrin “Romantic Offering” eseguito dai due solisti e dell’intermezzo cameristico (la Sonata per pianoforte e violoncello di Franck, apice della coesione musicale e del virtuosismo dei due). Nel pezzo brillante di Dvorák la Luzerner Sinfonieorchester, diretta da Neeme Järvi, sfodera le sue qualità, il bel suono rotondo degli archi e un buon assieme. Il vero protagonista è però il doppio concerto di Rodion Shchedrin, “Romantic Offering”, eseguito per la prima volta il 9 febbraio 2011. Questo brano, composto per Maisky e Argerich, alterna slanci romantici, specie nel violoncello, a un’estrema essenzialità; non mancano tratti jazzistici nel primo movimento, e poi echi della Settima Sonata di Prokofiev e qualche movenza strawinskiana. Il concerto è tagliato sulle qualità dei due solisti come un vestito sartoriale di gran classe: il compositore presente in sala, soddisfattissimo, non la smetteva più di festeggiare gli interpreti. Un pezzo interessante che ci si augura di riascoltare in tempi brevi, perfetto contraltare alla Sinfonia di Sostakovic, dove si è distinta con grinta la primo violino capace di guidare con mano sicura la sua sezione (e nell’assolo): un concerto che ha posto dunque a confronto il recente passato musicale russo (la Sinfonia è del 1945) e il presente. Ma, nonostante tutto, c’è ancora un gruppo sparuto di ascoltatori che di fronte a Shostakovich scappa. Sempre in Russia si resta anche col bis (e qui Järvi sfodera tutta la sua ironia) la delizioso Valse-Fantasie di Glinka.

 

Neeme Järvi juhatab Rodion Štšedrini kontserdi esiettekandeid neljal maal
14. veebruar 2011
Eesti Päevaleht
Priit Kuusk

9. ja 10. veebruaril dirigeeris Neeme Järvi Luzernis uue Kultuuri- ja Kongressikeskuse kontserdisaalis Rodion Štšedrini klaverile ja tšellole orkestriga loodud kaksikkontserdi maailmaesiettekandeid.
See on Luzerni Sümfooniaorkestri tellimusteos Münchenis elavalt nimekalt vene heliloojalt Rodion Štšedrinilt, mille esiettekandeid kutsuti juhatama Neeme Järvi. Täna õhtul kõlab uus teos juba Itaalias Torinos Lingotto kultuurikeskuses Giovanni Agnelli Auditoriumis.
Rodion Štšedrin pani kaksikkontserdile pealkirjaks „Romantic Offering“ ning selle esmaesitajaiks kutsuti maailmaklassi solistid pianist Martha Argerich ja tšellist Mischa Maisky, kes on ju pärit Lätist. Luzernis eelnes kontsertõhtule tutvustav vestlus tund enne selle algust.
Veel kolm korda ettekantava kava avab Antonín Dvořáki „Scherzo capriccioso” op 66, millele järgneb uusteose esiettekanne. Pärast vaheaega jätkavad Argerich ja Maisky õhtut kammerplaanis ning mängivad César Francki tuntud Sonaadi klaverile ja tšellole. Kontserdi lõpetab Dmitri Šostakovitši Sümfoonia nr 9 taas Neeme Järvi käe all.
Kontserti toetab Marc Rich Foundation ja see korraldati sarjas “Das goldene Konzert”. Neeme Järvi sõnul kuulusid need kontserdid ka Luzernis korraldatava Vene kultuuri nädala programmi.
Sündmuslikku uut kava uudisteosega ootavad veel teisedki kontserdisaalid. Tänaseks sõidab orkester koos solistide ja Järviga Torinosse, 19. veebruaril Saksamaale Baden-Badeni uude uhkesse Festspielhausi ning lõpuks 20. veebruaril Pariisi kuulsasse Champs Elysées’ Teatrisse. Loodetavasti jõuab kõikjale kohale ja publiku ette kummardama ka maestro Štšedrin koos abikaasa Maia Plissetskajaga.
“Õhtud Luzernis läksid edukalt, seda enam, kui Rodion Štšedrin ja Maia Plissetskaja mõlemal korral kohal olid – nad on abielus olnud juba 53 aastat! Kava tükid olid keerukad, tegime päevas 6-9 tundi proove. Aga ettekanne läks sujuvalt ning helilooja, dirigent ja solistid pidid palju kordi publiku ees käima. Štšedrin laskus Martha Argerichi ette tänuks isegi põlvili – legendaarne Martha oli loo hästi nii muusikaliselt kui tehniliselt ära õppinud," sõnas Neeme Järvi. "Ja kiires osas säras omakorda Mischa Maisky. Štšedrini teoses ongi osad aeglane – kiire – ja hästi aeglane lõpp. Solistid kujundasidki ju teose sündmuseks! Šostakovitši IX sümfoonia on tõeline meistriteos. Lisapalaks mängisime Mihhail Glinka võluva “Valss-fantaasia”. Seda kõike olid kohal salvestamas nii Mezzo, Accentus Music kui Arte ja veel Šveitsi TV, andsime palju intervjuusid. Ka Vene rahamehed olid sponsoritena kohal, Vene kultuurinädal õnnestus.”
Luzerni Sümfooniaorkestrit käis jaanuari keskel dirigeerimas ka Kristjan Järvi, mängides seal kaks õhtut kava “Talvine üksindus“ (Tšaikovski ja Sibelius) samas saalis ning viies orkestri seejärel üheks kontserdiks Itaaliasse Cremonasse.

Die Uraufführung einer perfekten Romanze
11. Februar 2011
Tages-Anzeiger
Susanne Kübler

Luzern, KKL – Es dürfte die prominenteste Uraufführung dieser Schweizer Konzertsaison gewesen sein: Die Pianistin Martha Argerich und der Cellist Mischa Maisky hoben ein Doppelkonzert des 1932 geborenen russischen Komponisten Rodion Schtschedrin aus der Taufe. Den Auftrag für das Werk hatte das Luzerner Sinfonieorchester (LSO) erteilt, dessen Intendant Numa Bischof schon mehrfach bewiesen hat, dass er erstens ambitionierte Träume hat und diese zweitens zu realisieren versteht.
Neben einem illustren Publikum (in dem zum Auftakt des Festivals der russischen Kultur in der Schweiz unter anderem der russische Kulturminister sass) war auch ein Kamerateam da, das die Aufführung fürs Fernsehen und für eine DVD festhielt. Dass man das Programm in den nächsten Tagen in Turin, Baden-Baden und Paris wiederholen kann, macht das Paket perfekt.
Dies auch deshalb, weil die Aufführung mehr zu bieten hatte als Prominenz. Schtschedrin hat mit «Romantic Offering» ein attraktives Werk geschrieben – wobei die Gattungsbezeichnung Doppelkonzert eigentlich in die Irre führt. Viel eher ist es die auskomponierte Suche nach einem Doppelkonzert: Anfangs tastet sich das Klavier vor zu einer Musik, die im Orchester da und dort ein Echo auslöst; der Cellist setzt immer wieder mit derselben Geste an, immer wieder stockt er. Und nur selten finden sich die beiden Solisten; meist sind sie, mit Unterstützung oder Widerspruch des Orchesters, in ihren eigenen Klangwelten unterwegs.
Diese sind im Fall des Klaviers geprägt von kreisenden, zuweilen fast jazzig akzentuierten Läufen; und beim Cello von weiträumigen Bewegungen, die sich stets nach noch weiteren Räumen zu sehnen scheinen. Noch spannungsvoller wäre dieses Nebeneinander gewesen, wenn Mischa Maisky ebenso in Form gewesen wäre wie Martha Argerich; im Unterschied zu ihr konnte er sich klanglich (zumindest für die Hörerin in der 22. Reihe) nicht immer durchsetzen. Eindrücklich war die Aufführung dennoch: in der nie anbiedernden Fasslichkeit dieses Werks, im ebenso spröden wie gesanglichen Grundton. Und auch in jener im dritten Teil einkomponierten leisen Nostalgie nach Zeiten, in denen ein Doppelkonzert noch eine Selbstverständlichkeit war und der Dreiklang Geborgenheit versprach.
Wirklich «romantic» wurde es aber doch erst nach der Pause, gleich im dreifachen Sinn. Stilistisch, dank César Francks Violinsonate in jener Cellofassung, die Argerich und Maisky schon vor 30 Jahren eingespielt haben. Programmatisch, weil damit wie einst im 19. Jahrhundert Sinfonisches mit Kammermusikalischem gemischt wurde – wobei die beiden Musiker in herzlicher Einhelligkeit dafür sorgten, dass diese Sonate mindestens sinfonische, wenn nicht gar opernhafte Züge erhielt. Und romantisch war schliesslich die Dauer des Konzerts: Nach Franck und Standing Ovation kam noch Schostakowitschs 9. Sinfonie, die das LSO mit mehr Schwung und weniger Stolperern spielte als Dvoráks «Scherzo capriccioso», das den Abend eröffnet hatte. Neeme Järvi, der dritte Prominente auf dem Podium, dirigierte tänzerisch, zurückhaltend, mit feinem Gespür für Schostakowitschs Pointen. Wie auf die gewichtige Ankündigung der Posaune immer wieder nur ein Piccolo-Gepiepse folgt – das hörte man auch beim x-ten Mal noch gern.
Festival der russischen Kultur in der Schweiz: www.switzerland.mid.ru/de

„ … sest nende teod lähevad nendega kaasa!”
28. oktoober 2010
Sirp
Toomas Velmet

„Peeter Lilje 60”: ERSO , solistid Kalle Randalu (klaver), Janice Watson (sopran, Suurbritannia) ja Rauno Elp (bariton), dirigent Neeme Järvi 22. X Estonia kontserdisaalis.

Sel kuul möödus 60 aastat dirigent Peeter Lilje sünnist ja kahjuks juba 17 aastat tema ebaõiglaselt vara katkenud elust. Vägev töömees, kes ei eputanud, kuid tõusis kohe tippu, kes ei rabelenud, kuid jõudis enneolematult palju teha, karmilt aus, aga haavatav ning õrn ebaõigluse suhtes mis tahes eluvallas. Tema jälg eesti muusikakultuuris  räägib iseenese eest. 

ERSO mälestas oma peadirigenti tähelepanuväärse kontserdiga, dirigendipuldis Neeme Järvi, kes usaldas 1980. aastal orkestri noorele Liljele ja on täna taas ise peadirigendina kohal. Solist oli Lilje mõttekaaslane ja sõber Kalle Randalu, nad on 43 (!) korral koos esitanud Mozarti klaverikontserte, neist üheksal just Kontserti KV 491 c-moll, mis nüüdki kavas. Brahmsi „Saksa reekviemi”, Lilje meelisteose sobivus meenutuskontserdile on tähelepanuväärne, sest teose sisu on erandlik „surnute missade” reas – ei eksponeeri vihkamise päeva ega surmaõudust,  vaid räägib ülestõusmisest ja igavesest elust. Kui on võimalik tuvastada orgaanilist seost XVIII ja XXI sajandi vahel, siis see seos avaldub absoluutselt reljeefselt Mozarti ja Randalu vahel. Maailmas on palju Mozarti mängijaid, nendest tuhandetest on ka jagunud tänapäevale sadu, kellest mõndagi on kuuldud, kuid nii loominguliselt loovat ja samaaegselt nii lihtsat, lausa omamehelikku suhet kui Mozartil ja Randalul pole mina kogenud. Randalu mängu kuulates oleks kui Mozartil külas käinud. Sel kontserdil interpreteeritud Kontsert c-moll oli äärmiselt terviklik ja, kas tundus mulle või oligi nii, et esile tõusis kontserdi helgem pool Es-duur Larghetto näol. Puht tehnilisest küljest olen ikka ja jälle vaimustunud Randalu aktsentueeritud tähelepanust partituuris puupillidele ja mitte sedavõrd tekstile, kuivõrd tämbritele, millest tuleneb äärmiselt põnevaid vertikaale. Lisaks esitas pianist meenutuse nende ühise sõbra, Peetri eakaaslase Lepo Sumera klaveripala „1981”, millest ongi nüüd kujunenud justkui viimase sümbolteos. Orkester oli peadirigendi meisterlikes kätes solistile väärikas ja äärmiselt paindlik  partner, millest tekkiski mulje, et Randalu mängib lisaks klaverile ka orkestrit.       

Brahmsi „Saksa reekviem” ei ole meie lavadel liiga sageli kõlanud, seda suurem oli huvi nüüdse ettekande vastu, mida küttis üles ka meie uue koorikollektiivi, Eesti Kontsertkoori etteaste. Millised on probleemid, raskused ja keerukused koori komplekteerimisel ning kuidas nendega võideldakse, see ei pea kuulajat huvitama. Kindlasti aga huvitab kuulajat, kes on noor koormeister  Veronika Portsmuth, kellele kavalehel peale nime pole pühendatud ridagi. Lühike annotatsioon: õppinud kooridirigeerimist TMKKs Eevi Eespere ja muusikaakadeemias Kuno Arengu käe all, laulmist Mare Jõgeva ja Nadja Kuremi juures, orkestridirigeerimist Jüri Alperteni, Eri Klasi ja Filippo Maria Bressani käe all ning teostab end doktoriõppes Tõnu Kaljuste juhendamisel. Tähelepanuväärne rida eneseteostamisel või õigemini selleks valmistumisel. Eesti Kontsertkoor on suur (u 90) oratooriumikoor, mille paigutamine Estonia kontserdisaali lavale oli ja jääb  probleemiks suurekoosseisuliste partituuride ettekandel. Koori front jäi auklikuks (orel) ja mehed kadusid lavaservadel orkestri taha, mis arvatavasti ei soodusta vertikaali tasakaalu, seda eriti dünaamilistes kulminatsioonides. Seevastu oli veenvaid õnnestumisi hästi heliseva ja õhkõrna, aga kandva piano demonstreerimisel. Mulle tundub, et uude kollektiivi saab hetkel suhtuda nii, kui on kirjutanud Paul-Eerik Rummo oma loomingulise tee alguses: Ma seisan harkisjalu / ja uudistan maailma. / Mul on naljakas saba / ja kaks suurt silma. / Ja ma ei taha minna  aia taha! Hüüumärk on siin minu poolt, mis peaks sobima koorile retsiteerimiseks.   

Ei saa ma päris hästi aru kombest paigutada solistid orkestri taha ja vaata, et koori sisse. Ka „Saksa reekviemi” esitusel olid nad seal, veenvamalt ja reljeefsemalt mõjus Rauno Elp, kuigi temalgi tundus enese maksmapanemiseks kuluvat palju energiat, mida soodsamas paigutuses saanuks kasutada kantileeni pikemale kulgemisele. Janice Watson oli meeldiva tämbriga ja kandva kõrgregistriga, ent ootamatult tuhm alumises registris. Maestro Järvi suure dramaturgina oskas teosest vormida kompaktse terviku, unustamata seejuures, et reekviemi iga  osa on Brahmsil selgesse vormi valatud. Publik on aastaid unistanud võimalusest nautida suuri vorme kodumaiste esitajate esituses ja nüüd on see juhtunud. Meenutuskontsert tipnes Mozarti motetiga „Ave, verum corpus” KV 618, ainuvõimalik teos esitamiseks pärast reekviemi. Esitus kulges vaikuse piiril ja see oli väga hea. Mulle tundub, et Peeter Lilje kommenteeriks talle pühendatud kontserti talle omase lakoonilisusega reekviemi V osa algusest : „Nüüd on teilgi muretsemist ...” .

Neeme Järvi ja ERSO mälestavad Peeter Liljed
21. oktoober 2010
ERR
Priit Kuusk

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) vastne peadirigent Neeme Järvi, pianist Kalle Randalu ja teised solistid esinevad täna Pärnus ja homme Tallinnas kontserdiga dirigent Peeter Lilje (1950–1993) mälestuseks.

ERSO alanud hooaja nähtav osa kavasid on seotud orkestri peadirigentidega. Uue hooaja peadirigent Neeme Järvi on juhatanud avakontserdid, seejärel seisis orkestri ees eelmine peadirigent Nikolai Aleksejev, tulemas on varasema peadirigendi Arvo Volmeri kontserdid.

Tänane kontsert algusega kell 19 Eesti ühes parema akustikaga saalis Pärnu Kontserdimajas ning homme õhtul samal ajal Estonia kontserdisaalis pühendatakse ERSO omaaegse peadirigendi (1980–1990) Peeter Lilje mälestusele, kes 13. oktoobril oleks saanud 60-aastaseks. Kavas on teosed, mille ettekanded tema juhatusel kujunesid meil sündmusteks.

Peeter Lilje kauaaegne koostööpartner ja sõber pianist Kalle Randalu mängib Wolfgang Amadeus Mozarti Klaverikontserdi nr 24 c-moll, õhtu teise suurteosena kõlab Johannes Brahmsi „Saksa reekviem” (1868) sopranile, baritonile, koorile ja orkestrile. Reekviemi solistideks on Janice Watson Suurbritanniast, kes äsja esines ka Neeme Järvi juhatatud kontserdil London Philharmonic Orchestraga, ning Rahvusooper Estonia solist Rauno Elp. Laulab Eesti Kontsertkoor, mille on ette valmistanud Veronika Portsmuth.

Peeter Lilje oli 1981. aastal see, kes Brahmsi reekviemi Eestis esmaettekandele tõi, olles pärast Neeme Järvi lahkumist Nõukogude Eestist ja ERSO peadirigendi ametikohalt määratud 1980. aasta algusest ootamatu väljakutsega meie esindusorkestri peadirigendiks.

Kontserdist Tallinnas teeb homme otseülekande Klassikaraadio. Kuni 22. oktoobrini on Estonia kontserdisaali fuajees avatud Peeter Lilje mälestusnäitus.

Life “sings” in every act of authentic love, says Benedict XVI at concert
October 3, 2010
Catholic News Agency

Reflecting on the content of an orchestral and choral program, Pope Benedict said that one particular piece gave voice to the witness of faith through martyrdom. And this, he explained, represents the greatest masterpiece of all, an act of authentic love.

A concert was offered for the Pope at the Vatican on Friday evening at Paul VI Hall by Italian energy company ENI, which led restoration efforts to renew the facade of St. Peter’s Basilica for the Jubilee Year in 2000. More recently, they have been leading similar restoration efforts for the colonnade of St. Peter’s Square.

The National Academy of St. Cecilia’s orchestra and choir performed works by Ludwig von Beethoven, Franz Josef Haydn and Arvo Pärt, a modern Estonian composer of sacred music, during the program. Concluding the evening, the Holy Father pointed out some of the differences between the composers’ works.

The pieces by two former composers represent art’s universal dimension, “a way to conceive of man in his place in the world,” he observed, while Arvo Pärt’s piece showed another reality “not of the natural world.” Pärt’s work, “Cecilia, Roman virgin,” said the Holy Father, “gives voice to the witness of the faith in Christ, which in a word says “martyrdom”.”

The text coupled with the key of the interpretation “seems to represent the place and the task of the faith in the universe,” he said. It appears to show that “in the middle of the vital forces of nature, that surround man and are also within him, faith is a different force, that responds to a profound word, which “came from silence,” as St. Ignatius of Antioch would say,” explained the Pope.

Extrapolating the lesson to a greater scope, Benedict XVI said, that the “world of faith needs a great interior silence, to listen to and obey a voice that is beyond the visible and tangible.”

It is a voice also present in natural phenomena, he added, as the “power that created and governs the universe.” But, as St. Theresa of the Child Jesus, whose feast day was celebrated on Friday, teaches, he said, “to recognize it, we need a humble and obedient heart.”

“Faith,” he concluded, “follows this profound voice there where art itself alone cannot reach: it follows it on the way of bearing witness, of offering oneself for love, as Cecilia did. So the most beautiful work of art, the masterpiece of the human being is his every act of authentic love, from the littlest – in daily martyrdom – up to extreme sacrifice.”

“Here,” said the Pope, “life itself makes a song: an anticipation of that symphony that we will sing together in Paradise.”

A beautiful moment during the concert came after the moving performance of Pärt’s work, when the 75-year old composer was able to greet the Holy Father personally. He was also escorted to the stage to take a bow together with the musicians and singers.
Photo: Pope Benedict XVI after Friday's concert with pianist Andrea Lucchesini (L) and director Neeme Järvi

Pope Benedict XVI after Friday's concert with pianist Andrea Lucchesini (L) and director Neeme Järvi

Neeme Järvi juhatab sümfooniakontserti Vatikanis
30. september 2010
ERR
Priit Kuusk

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Haagi Residentie Orkesti peadirigent Neeme Järvi juhatab homme külalisena Santa Cecilia Rahvusakadeemia orkestrit ja koori Vatikanis, kontserdil viibib ka Rooma paavst.

Neeme Järvi on kutsutud juhatama Santa Cecilia nime kandva rahvusakadeemia orkestrit (Orchestra dell’Accademia Nazionale di Santa Cecilia) ja koori erikontserdil, mida vahendatakse ka mitmele poole maailmas.

Kontsert toimub paavsti audientside saalis „Aula Paolo VI” ning on korraldatud praeguse Rooma paavsti Benedictus XVI auks. „Concerto in Vaticano” ootab kuulajaid vaid kutsetega. Kell 18 algava kontserdi otseülekannet saab kuulata Radio Vaticana’st ning EBU vahendusel ka mitmetes teistes raadiojaamades ning televisioonis.

Üheosalise kontserdi kavas on kaks pärlit Euroopa klassikapärandist ning tänapäevahelilooja Arvo Pärdi teos. Ettekandele tulevad Franz Joseph Haydni Sümfoonia nr. 94 („Üllatussümfoonia”), Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana” koorile ja orkestrile ning Ludwig van Beethoveni Fantaasia koorile, orkestrile ja klaverile c-moll.

Järvi tähistab rahvusvahelist muusikapäeva koos paavstiga Vatikanis
30. september 2010
Postimees
Raul Sulbi

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigent Neeme Järvi tähistab rahvusvahelist muusikapäeva homme koos paavstiga Vatikanis.

Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril juhatab Vatikanis Accademia Nazionale di Santa Cecilia sümfooniaorkestrit ja koori ERSO peadirigent Neeme Järvi, teatas ERSO.

Pidulikul kontserdil osaleb ka Rooma paavst, kontserti saab jälgida internetis ning sellest teevad otseülekande Radio Vaticana ja EBU vahendusel ka mitmed teised raadiojaamad. Lisaks Haydni ja Beethoveni teostele tuleb ettekandele Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana”, teos, mis loodud 10 aastat tagasi ja pühendatud Accademia Nazionale di Santa Cecilia sümfooniaorkestrile ja koorile.

Sümboolne on ka fakt, et Neeme Järvi rahvusvaheline karjäär sai 1971. aastal hoo sisse just Roomas Accademia Nazionale di Santa Cecilia rahvusvahelisel dirigentide konkursi võitmisega.

ERSOga annab Neeme Järvi oktoobris neli kontserti: 14. ja 15. oktoobril tuuakse Tallinnas ja Tartus ettekandele Tambergi Fagotikontsert Martin Kuuskmanni soleerimisel ja Šostakovitši Viies sümfoonia ning 21. ja 22. oktoobril tähistatakse Tallinnas ja Pärnus ERSO endise peadirigendi Peeter Lilje 60. sünniaastapäeva Brahmsi „Saksa reekviemi” ja Mozarti Klaverikontserdi ettekandega, soleerib Kalle Randalu.

Artistic and Music Director appointment proposal
September 22, 2010
Orchestre de la Suisse Romande

http://www.osr.ch/newsdetails.asp?id=110
The Foundation of the Orchestre de la Suisse Romande suggests to the musicians the appointment of Maestro Neeme Järvi as Artistic and Music Director of the OSR for three seasons, starting in the 2012/2013 season. The musicians will decide on this proposal in an extraordinary general meeting on October 8, 2010.

ERSO uue kapteniga tõusulainel
17. september 2010
Sirp
Toomas Velmet

Hooaja avakontserdid 9. ja 10. septembril Estonia kontserdisaalis.
Tänavune ERSO hooaeg avati seniolematul moel ja vaata, et seniolematus olukorras. Kindlasti pole ühtki ERSO hooaega siiani avatud publiku tungist tingitud kahe avakontserdiga. Kuid kunagi pole uut peadirigenti vastu võetud ka seda laadi skandaalse „tervitusega” nagu nüüd koju naasnud maailmameest maestro Neeme Järvit. Siinjuures ei maksa siduda publikuhuvi skandaaliga, sest kontserdid olid välja müüdud juba varem.

Niisiis avati hooaeg neljapäevase lisakontserdiga, millele järgnes reedene planeeritud avang. Nüüdsest kahekordne ERSO peadirigent Neeme Järvi ühendas kavas kaks juubilarist maailmanime, pühendades kontserdi esimese poole Arvo Pärdi (75) muusikale ja teise Gustav Mahlerile (150). Pärdi poolde oli valitud kaks teost, mida saab rohkemal või vähemal määral siduda dirigendi enesega. Kolmanda sümfooniaga on seos selge ja otsene, sest teos on pühendatud Neeme Järvile, kes juhatas ka selle esiettekannet aastal 1972, siis veel Eesti Raadio SOga.

Kontserdi avateose „Cecilia, vergine romana” (2000/2002) segakoorile ja orkestrile on autor aga pühendanud Accademia Nazionale di Santa Cecilia koorile ja orkestrile ning dirigent Myung-Whun Chungile. Paljud kindlasti teavad, kuid mõnedki vajavad meeldetuletust, et Püha Cecilia akadeemia – see maailma vanimaks peetav muusikainstitutsioon, millega on olnud seotud Corelli, Scarlattid, Cherubini, Donizetti, Rossini, Paganini, Liszt, Mendelssohn, Berlioz jpt – korraldas ka rahvusvahelisi dirigentide konkursse. Ja ühe sellise, nimelt VI konkursi aastal 1971, mil Pärt kirjutas 3. sümfoonia, võitis Neeme Järvi. Paralleele leiab ka Järvi ja Myung-Whun Chungi (s 1953) eluteelt: ka viimane on läbi käinud kogu maailma Tšaikovski konkursist (laureaat 1974, küll pianistina) kuni Meti ja Pariisi ooperini ning tõusnud 2006. aastal Söuli filharmoonikute peadirigendiks. Pärdi teose tekst pärineb roomakatoliku kiriku palveraamatust ning jutustab neitsina märtrisurma läinud Ceciliast, kellest sai pühak ja kelle nimega pühitseti kirik Roomas. Teos on väljenduslikult äärmiselt intiimne ja eriti tõstan esitajate poolelt esile kammerkoori Voces Musicales (koormeister Risto Joost) väga täpselt tabatud meeleolu ja sissepoole suunatud suhtega lauldud-jutustatud tunnipalvuse teksti. Teose sisu ja esituslaad olid igatahes absoluutses vastavuses ja parem, kui aplauski jäänuks iga kuulaja sisemusse.

„Kolmas sümfoonia on kirjutatud ajal, mil helilooja oli juba hüljanud oma varasemad esteetilised põhimõtted, seetõttu leiab Arvo Pärdi religioossus väljendamist veel klassikaliste, traditsiooniliste väljendusvahendite abil,” selgitab Kerri Kotta. Olen kuulanud elavas esituse teost kolm korda, kaasa arvatud esiettekandel 1972. aastal, ja rõõm on tõdeda, et sel kontserdil jõudis sümfoonia mulle pärale absoluudina. Põhjusi võib olla mitmeid, nende seas ka isiklikke ehk subjektiivseid, kuid toonitan orkestri perfektsust ning partituuris domineerivatele puhkpillidele sümpaatset soojust ja värve lisavaid keelpille. Maestro osaks jäi terviku vormimine, milles ta on alati olnud suurmeister, nii seekordki. Ette rutates tahan öelda, et minu reaktsioon esitatule tunnistab õhtu parimaks Pärdi Kolmanda. Kuigi selles võib olla suur annus isiklikku, oli see siiski esimene kord, kui sain selle teose esitusest absoluutse rahulduse.

Pärdi pool moodustas avakontserdil haruldaselt kompaktse ja teineteist täiendava terviku, nagu polekski esitatavate teoste loomisaja vahel kolme kümnendit.

ERSO avakontsert: gurmeeõhtu Neeme Järviga
14. september 2010
Postimees
Rein Veidemann

ERSO 84. hooaja avakontserdi kava kokku seadmises oli tunda teadlikku sümboolsuse taotlust. Arvo Pärdi 75. sünnipäeva tähistamiseks valitud teos koorile ja orkestrile «Cecilia, vergine romana» on pühendatud 585. aastal asutatud Santa Cecilia akadeemiale. 1971. aastal võitis Neeme Järvi selle akadeemia korraldatud VI rahvusvahelisel dirigentide konkursil I preemia.

Samal aastal kirjutatud Arvo Pärdi kolmas sümfoonia ongi pühendatud Neeme Järvile ning sellega avati Järvi juhatamisel 1972/73. aasta hooaeg. Üheksa aastat hiljem emigreerusid nii Järvi kui ka Arvo Pärt perekondadega Nõukogude Liidust.

Sümboolselt mõjus ka tänavu 150 aastat sünnist ja järgmisel 100 aastat surmast täituva Gustav Mahleri esimese sümfoonia kavva võtmine. See on kirjutatud suurte kõhkluste aegu 1884 – 1888. Pärdi kolmandatki sümfooniat seostatakse kahtluste ja uue kunstnikukreedo otsimisega.

Kontsert ise oli otsekui muusikaline gurmee – rikas erinevatest kõlavärvidest ja nende hõrkudest varjunditest. Palvena kulgev «Cecilia» algab ju ühestainsast helitilgast, mis katkestab vaikuse. Ei, Pärdi puhul on «katkestus» liiga järsk öelda. Pigem ta avab vaikuse, täidab selle püha alandlikkusega. Pärdi tintinnabuli on puudutus. Selle meditatiivne ja «hingav» fraasikujundus kannab kuulajad hardusesse. Kontserdisaalid, kus esitatakse Pärti, tõusevad kirikuteks. Mida me kuuleme? Ilu- ja tõejanu. Tänulikkust ja igatsust. Kurbust ja lepitust. Kõik see on asetatud väga lihtsatesse pausidest (vaikusest) ümbritsetud kolmkõladesse. Muusika, mis ärkab vaikusest ja hajub sellesse.

Jälgin dirigenti. Maestro Järvi juhatab Pärdi sümfooniat otsekui vooliks skulptor kuju. Laugetes passaažides ilmub Milose Veenus, dramaatilised tõusud ja langused lõpevad leinava ja ometi paratamatusega leppiva Maria kujuga Michelangelo «Pieta’s». Huvitava detailina panen tähele, et orkestrit võib juhatada ka küünarvarre nõksuga.

Mahleri hilisromantilise esimese sümfoonia pastoraalne algus meenutas Pärdi «Cecilia» vaikusest sündivat muusikat. Teise osa valsi eelkäijaks olnud Viini lendler võimaldas näha, mida tähendavad dirigendi «voogavad käed». Kolmandas osas groteskiks arendatud kaanonit «Sepapoisid» tahtnuks ise kaasa laulda. Neljanda osa allegro furioso’s pannakse orkestri võimekus proovile. Sümfoonia hümniline lõpp toob katarsise. Publik tõuseb püsti. Ovatsioonid ei taha raugeda. Usun, et dirigent on rahul. See on tema kodupublik, tema rahvas. Ta käe all on orkester, kes ei jää enam milleski maha tema juhatatud teistest maailma orkestritest, kuigi nende eel käiv bränd teeb nad suuremaks ERSOst. Aga ometi, ERSO on juba mõnda aega näidanud rohkemat kui professionaalsus, taset, kust algab vabadus luua. Ja loomisnauding. Braavo!

 

Neeme Järvi pühendab oma esimese kontserdi Arvo Pärdile
9. september 2010
ERR
Priit Kuusk

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigendiks taas tulnud Neeme Järvi juhatab täna orkestri uue hooaja esimese kontserdi pühendusena Arvo Pärdi juubelisünnipäevale.

Kava korratakse Estonia kontserdisaalis ka homme: Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana” kammerkoori Voces Musicales kaastegevusel, Pärdi Sümfoonia nr 3 (pühendus Neeme Järvile 1971) ning Gustav Mahleri esiksümfoonia „Titaan” (1888). Homse kontserdi kannab otse üle Klassikaraadio ning see läheb paljudesse riikidesse ka Euroraadio kavas.

Orkestri direktor Andres Siitan, kes on jälginud lavalt ja saalist ERSO avakava kõiki nelja äsjast proovi, ütleb, et koostöö loominguline õhkkond on Neeme Järvi käe all olnud suurepärane ning muusikute näod õnnelikud. Ta loodab, et täna ja homme tulevad väga õnnestunud kontserdid. Mõlemal päeval on saal välja müüdud.

Helilooja Arvo Pärt viibib täna veel festivalil Walesis oma uue teose „In spe” esiettekandel.

Otse Arvo Pärdi sünnipäeval 11. septembril sõidab ERSO kontsertidele tema sünni- ja lapsepõlvelinnadesse Paidesse ning Rakverre, kus kõlab rohkete laululaste osalusel Pärdi kantaat „Meie aed” (dirigent Aarne Saluveer) ning Pärdi Sümfoonia nr 3 Neeme Järvi käe all. Rakvere kontserdist teevad õhtul kell 19 otseülekande Klassikaraadio ja ETV.

Neeme Järvi tuli meie esindusorkestri koosseisuliseks dirigendiks pärast õpingute lõppu Leningradis 1960. aastal, niisiis täpselt pool sajandit tagasi. Ta oli orkestri peadirigent aastail 1963–1979 ning tänu temale sai orkester riikliku staatuse, mida kannab siiani.

Hiljem sai tema peadirigendikäe all Rootsi esimeseks ja ainsaks rahvusorkestriks Göteborgi Sümfooniaorkester, kelle kunstiline juht Järvi oli 1981–2004. Nii nagu peatselt ka Detroiti Sümfooniaorkestri ees USA-s 1990 –2005, tegi ta mõlemad orkestrid kiiresti rahvusvaheliselt tuntuks tänu sisukatele kontserdireisidele ning rohketele plaadistustele. Sama teed plaanib Järvi minna taas ka ERSO-ga, sest orkestrit ootavad ees reisid Jaapanisse 2012 ja USA-sse 2013.

2. septembril avas Neeme Järvi uue hooaja Bergeni Filharmooniaorkestri „Harmonien” ees, kus talle anti teenete eest norra klassikalise muusika tutvustamisel Johan Halvorseni Ühingu auhind ja medal. Hooaja avamisele nelja kontserdiga ERSO ees 9.–11. septembril järgnevad Järvi praegu teise oma orkestri, Haagi Residentie Orkesti avakontserdid 18. ja 21. septembril Rotterdamis ja Haagis.

Järvi tuleb ERSO ette taas 14. oktoobril, olles vahepeal juhatanud veel Vatikanis, Londonis ja Cardiffis.

 

Neeme Järvi: inimesel peab maailmas huvitav olema
7. september 2010
Postimees
Valner Valme

Te juhatate ju endiselt täna siin, homme seal, maailma eri otstes, kuidas ühildate ERSO peadirigendi ametit muude töödega?
ERSO on minu lemmikorkester, ma tulen alati hea meelega oma kodumaale ja teen oma tööd siin, aga mul on kalender siiski väga täis ja ma ei saa neid asju ära jätta, mis mul enne juba lubatud olid. Kui mul juba need Berliini filharmoonikud või Londoni sümfoonia on, siis ma ei hakka neile ju ära ütlema. Ma rohkem seon end projektidega.

ERSO saab tänu teile veel rahvusvahelisemaks?
Nagu ma tänases proovis nägin ja kuulsin: see on ikka maailmaorkester. Täiesti priima maailmaorkester! Kuhugi poleks häbi minna sellise orkestriga. Nii head tulemust Mahleriga nagu täna proovis, ei ole ma mujal kuulnudki! ERSO on Eesti lipulaev.

Te ütlesite meie lehele augustis, et kui teil liiga palju vaba aega tekib, siis hakkab igalt poolt valutama. Kas ka seetõttu on teil kogu aeg kalender täis?
Jah, töö ja hobi ja kõik kokku. Oleneb, kui huvitav mul on. Kui ikka inimesel on huvitav elada maailmas, siis ta teeb seda, mis tal huvitav teha on. Aga tervisele hakkab muidugi ületöötamine. Mis on ületöö? Ületöö on siis, kui sa asjatult kasutad oma aega. Aga kui sa asjalikult kasutad oma aega, siis see ei ole tervisele sugugi ohtlik.

Kuidas te puhttehniliselt seda korraldate? Eestis olete seni Pärnus peatunud.
Ma viin seda ellu nii, et hea planeerimine aitab kõvasti. Tuleb lihtsalt paika panna prioriteedid, teada, kus midagi toimub. Aga ma arvan, et seda orkestrit, ERSOt, tuleb maailma viia ja käia ka sellega Eestit esindamas. See on ainus riiklik sümfooniaorkester Eestis. Mõnel maal on kümme, Saksamaal näiteks.

Ikkagi, teist saab ka mõneks ajaks tallinlane.
Jah, ma kindlasti hakkan siis elama mingis korteris või majas. Minu aeg siin on ju kuus-seitse nädalat, eks siis ülejäänud aeg jälle pakime kohvreid ja käime mujal maailmas.

 

Neeme Järvi tunneb ennast ERSO ees seistes kui kodus
7. september 2010
Eesti Päevaleht
Andres Laasik

Eile tutvustas oma loomingulisi plaane ERSO peadirigendi tööd alustanud Neeme Järvi.

Järvist õhkus optimismi. „Olen tagasi kodus,” kommenteeris ta esimest proovi ERSO-ga uuesti peadirigendi ametis olles. Neeme Järvi ERSO peadirigendi karjäär katkes, kui ta 1980. aastal Eestist emigreerus. „Välimuse poolest olen ma vana, kuid hingelt olen noor,” ütles maestro oma uue hooaja plaanide kohta. „Mul on huvitavaid ideid.”

Ühtekokku töötab Neeme Järvi hooaja jooksul orkestriga seitse nädalat ja toob välja seitse kava. Hooaja avakontserdiks valmistab Neeme Järvi ette kava, kuhu kuuluvad juubilar Arvo Pärdi ja Gustav Mahleri teosed. Seda esitatakse Estonia kontserdisaalis kahel päeval, neljapäeval ja reedel ning mõlema saalitäie piletid hakkavad orkestri direktori Andres Siitani sõnul juba otsa saama.

Vaimustav uusaastakontsert
Erilise vaimustusega suhtus Järvi aastavahetuse kontserti, mis koosneb Johann Straussi Peterburis loodud teostest. „Seda, et Johann Strauss andis kahekümne aasta jooksul Peterburi lähedal kontserte, teatakse vähe. Seda teatakse vähe isegi Venemaal. Ta lõi Venemaal ka uusi teoseid, näiteks „Neeva valsi”,” rääkis Järvi.

Ka lubas Järvi tuua aastavahetuse kontserdile erilise esineja – Malaisiast pärit imelapse, pianist Tengku Ahmad Irfani, keda dirigent iseloomustas kui väikest Mozartit. „Ta ei ole mitte klaverit mängiv laps, ta on kunstnik,” sõnas Järvi.

Eesti muusika ja Eesti tutvustamiseks lubas Järvi korraldada ERSO-ga plaadistamisi ja kontserdituure. Vastuseks Klassikaraadio küsimusele, mis teoste plaadistamisest kavatseb Järvi alustada, polnud orkestrijuhil veel nimesid ja teoseid öelda, sest asi olevat alles planeerimisjärgus. Küll aga tõotas ta plaadistamise puhul järgida tasakaalu, et oleks esindatud nii hästi müügiks minev kui ka kõrgekvaliteediline muusika. Mis puutub ERSO kontserdireisidesse, siis Siitani sõnul on saadud kutse 2012. aastaks Jaapanisse ja 2013. aastaks Ameerika Ühendriikidesse.

Ajakirjanike ees esinedes põikas Järvi oma jutuga ka Tallinna ooperi- ja kontserdisaalide valdkonda ning väljendas mitu korda poolehoidu uue ooperimaja ehitamisele.

 

Neeme Järvi Looks Ahead
September 3, 2010
www.musicincincinnati.com
Mary Ellyn Hutton

At 73, Neeme Järvi is still „kicking my shoes off and putting them on again”.

„I have a huge amount of guest conducting. My calendar is completely full.”

But not necessarily with dates in the United States, he said at Estonia’s Leigo Lake Music Festival in August.

Although Järvi is a U.S. citizen and makes his home in New York City, „I am changing my workplace,” he said. This includes a re-commitment to his native Estonia, which he left in 1980 to seek artistic freedom in the West (Estonia was under Soviet domination at the time).

This month he becomes music director of the Estonian National Symphony Orchestra, resuming the post he first held in 1960. His opening concert, Sept. 9 in Tallinn, will feature Estonian composer Arvo Pärt’s Third Symphony in observance of his 75th birthday. Pärt dedicated the symphony to Järvi, who premiered it in 1971 with the Estonian National Orchestra.

Järvi spent 20 productive years in the U.S., first as music director of the Detroit Symphony (1989–2005, then the New Jersey Symphony (2005-2009). „Detroit is over. New Jersey is over. But also I feel that America is not very much interested in my activities there,” he said.

A proven orchestra builder and master of a huge repertoire, Järvi is disturbed by the direction American orchestras are taking.

„American orchestras are making very strange decisions which absolutely don’t look professional. It seems to me that they are leaving decisions up to people who don’t know about music. It happens now with the big orchestras. It’s about money, (the) economy, but they are not interested in quality, and I feel it’s not fair to be in this environment.

„(Of) the appointments I see now, only (Gustavo) Dudamel is a quality person. Los Angeles did the right thing. I see it different in other places, but I am not going to criticize. It very much depends on the board of directors, management, money.”

Järvi is particularly distressed about the Detroit Symphony. „It’s painful to see. With a very well known conductor (Leonard Slatkin, music director since 2008) I thought there was going to be a big change for the better. One of the greatest American orchestras where Glazunov, Rachmaninoff and Richard Strauss conducted and Gabrilowitsch built a wonderful concert hall, everything is there. And now they are trying to make the orchestra smaller. They are not well managed and it goes down and down.”

Järvi nevertheless remains a steadfast admirer of U.S. orchestras. „The U.S. is a great country and there are still a lot of musicians and a lot of great bands and orchestras and youth orchestras. American orchestras (and English and Scottish orchestras) are very quick. They have to get results the next day. You have to be ready. The quality which American (and London) orchestras give is the best to my knowledge.” But again, „it varies from state to state,” he said.

One of Järvi’s frustrations is with the media. „They are not even doing reviews of symphony concerts. I like to know what’s going on in the United States.” The drift of the American media also disturbs him. „They are already trying to find problems with Dudamel. You know, „the Los Angeles Philharmonic didn’t play so well in Philadelphia,” oy, oy, oy. The main thing is competition, competition. That’s America.”
[That said, Järvi does have a return engagement with the New Jersey Symphony in January, 2011, and he will guest conduct the National Symphony Orchestra at the Kennedy Center in Washington in May.]

Järvi is concentrating now on recordings and working with his old orchestras, like Sweden’s Gothenburg Symphony and the Royal Scottish National Orchestra (which he served as principal conductor from 1982–2004 and 1984–88, respectively). He remains music director (since 2005) of the Residentie Orchestra of The Hague in The Netherlands and tours and records with it as well.

Recordings upcoming include orchestral works by Norwegian composers Johann Halvorsen and Johann Svendsen with the Bergen Philharmonic, and he is completing a cycle of suites from four Wagner operas arranged by Henk de Vlieger with the Royal Scottish National Orchestra (both projects for Chandos).

Järvi will conduct the Orchestra of the Accademia Nazionale di Santa Cecilia in Pärt’s „Cecilia, vergine romana” for the Pope in Rome in October. During the 2010–11 season, he will guest conduct the London Philharmonic (a recording of Dvorak’s Stabat Mater is in the works), also the Berlin Philharmonic, the Leipzig Gewandhaus Orchestra and the Vienna Symphony, among others. „I have a lot of scores to carry from one place to another,” he said.

This is not unusual for Järvi, whose web site (www.neemejarvi.ee) emphatically declares: „I love all the time, every day, from morning till evening, I love music.”

Of his busy schedule, he said, „It always has been like this. I try to change my life style a little bit, but it seems it is more full than it was before.” (He said that 100 concerts a year was his maximum, though „I try to do less”.)

Järvi is very gratified by two things, his conductor sons Paavo (47) and Kristjan Järvi (37). „My heart is smiling when they continue what I hope I injected in them from a young age. They are very different. Not everyone can make a big deal of the Beethoven symphonies like Paavo is doing now. And I like very much Kristjan’s recording of the Mass by Bernstein, Haydn „Paris” symphonies and „Seven Seals” oratorio by (Franz) Schmidt. He also likes jazz and is doing wonderful performances of Arabic and Turkish music (with his electro-acoustic chamber ensemble Absolute).”

With nearly 500 recordings to his credit – one of the largest discographies of any conductor – Järvi is pleased that some of them are receiving renewed (and sometimes belated) attention. „At the time it came out (25 years ago with the Gothenburg Orchestra) I got worst recording of my Sibelius Sixth Symphony. Now it seems it’s in first place in „Building a Library” (BBC Radio).”

Heimspiel, gewonnen
August 26, 2010
Peter Hagmann
Neue Zürcher Zeitung

Auftritt des Luzerner Sinfonieorchesters

Selbstverständlich ist es nicht, dass am Lucerne Festival, der sommerlichen Generalversammlung der grossen Orchester der Welt, auch das Luzerner Sinfonieorchester auftritt – und doch ist es immer selbstverständlicher. Das Hausorchester im Kultur- und Kongresszentrum Luzern befindet sich in stetiger Fahrt nach oben, und wenn dann ein mit allen Wassern gewaschener Könner wie Neeme Järvi am Pult steht, ist es noch deutlicher zu hören. Seine Schlagtechnik mag ein wenig altmodisch autoritär wirken, sein Charisma ist aber nicht zu übersehen. Und noch weniger zu überhören, wie etwa bei der „Peer Gynt”-Suite Nr. 1 von Edward Grieg, deren „Morgenstimmung” nicht zuletzt dank dem vorzüglichen Soloflötisten gleich unglaubliche atmosphärische Dichte erzeugte. Meisterlich auch die gezügelte Temposteigerung, die „In der Halle des Bergkönigs” mächtig auf den Schluss hin zielte.

Zum Höhepunkt des Abends geriet das Klavierkonzert von Grieg, dem sich der Pianist Lars Vogt mit einer Intensität sondergleichen hingab, während ihm Dirigent und Orchester in vorbildlicher Geschmeidigkeit zur Seite standen. Vogt sparte nicht an Expressivität, zugleich ging er aber jedem Pathos aus dem Weg; er betonte das Kantable und stützte die Lineatur mit kernigen Bässen. Das Orchester wiederum überraschte durch in der Weise noch nie gehörte Wärme der Streicher und blendende Einwürfe der Bläser. Spröder der zweite Teil, der Jean Sibelius galt. Die Suite aus der Bühnenmusik zu „Pelléas et Mélisande” lebte von klug dosierten Ausdruckskontrasten, entwickelte aber etwas wenig Spannung. Einhören musste man sich auch in die selten gespielte, beim Luzerner Festival zum ersten Mal überhaupt erschienene Sinfonie Nr. 3 in C-Dur. Die in sich kreisenden Verläufe dieser Musik, die Järvi zusammen mit dem Orchester mit aller Konsequenz ausformte, kann man wohl nur verstehen, wenn man die Landschaft kennt, der sie entstammt.

Luzerner zeigen ihre Grösse
August 26, 2010
Urs Mattenberger
Neue Luzerner Zeitung

Erstmals spielte das LSO in einem Sinfoniekonzert des Festivals. Und sorgte für eine doppelte Überraschung.

Es war ein symbolträchtiger Auftritt am Dienstag im KKL. Von Sinfoniekonzerten des Lucerne Festivals erwartet man Ausserordentliches. Nun trat das Luzerner Sinfonieorchester (LSO), das man in Abonnementskonzerten meist für weniger Geld hören kann, erstmals in einem der Sinfoniekonzerte auf. Die erste Überraschung war, dass das Konzert praktisch ausverkauft war.

„Es gab sicher Abonnenten, die mit einem gewissen Stolz auf ‹ihr› Orchester das Konzert besuchten”, meinte LSOIntendant Numa Bischof. „Trotzdem war das ein anderes Publikum. Das bestätigt die Ausstrahlung, die das Orchester mittlerweile hat. Entscheidend war aber auch das schlüssige Programm mit prominenten Mitwirkenden.”

Wie aber wirkte das Ganze im Umfeld von Spitzenorchestern aus aller Welt? Der estische Dirigent Neeme Järvi war eine glückliche Wahl und vermied plumpes grosssinfonisches Kräftemessen, zu dem am Abend zuvor die Sidney Symphony herausgefordert hatte. Järvi setzte auch mit der Werkwahl von Grieg und Sibelius auf eine verfeinerte Klangkultur und erzielte sensationelle Wirkungen, so mit einer Pianissimo-Magie, die keine Vergleiche scheuen musste und zur eigentlichen Überraschung des Abends wurde. Ein Höhepunkt war die aus Nebenstimmen gewobene Poesie von Griegs Peer-Gynt-Suite. Frappant, wie Närvi bei Sibelius dann zu einem ganz anderen, herberen Tonfall fand und den Orchesterklang von der Tiefe her zu quasi räumlicher Grösse auffächerte.

Die konsequente Ausrichtung auf nordische Spezialitäten, für die Järvi zu Recht als Koryphäe gilt, hatte aber einen Nachteil: Nach der Pause sorgten weder die Pelléas-Suite (trotz einer wunderschön verdämmernden Sterbeszene am Ende) noch die etwas zusammengestückelte dritte Sinfonie von Sibelius für die Zugkraft, die man von einer zweiten Konzerthälfte erwartet.

Diese bot das Solo-Konzert vor der Pause: Der grossartige Lars Vogt fügte sich ins auf Feinheiten bedachte Musizieren ein und hatte doch den kernigrobusten Ton in den dramatischen Attacken. Zugabegierigen Applaus gab es aber nicht nur für den Solisten, sondern auch für das Orchester.

Algab Neeme Järvi dirigentide meistrikursus.
Suvepealinnast saab pooleteiseks nädalaks muusikahariduse pealinn

PRESSITEADE
26. juuli 2010
Pärnu.

Täna, 26. juulil algab Pärnu Kontserdimajas Neeme Järvi rahvusvaheline dirigentide meistrikursus. Osaleb 17 noort dirigenti üle maailma 14st riigist, sh. Inglismaalt, USA-st, Kanadast, Uus-Meremaalt, Jaapanist, Mehhikost, Peruust, Itaaliast, Norrast ja mujalt ning neli noort dirigenti ka Eestist. Õpetavad Neeme Järvi ja suurte kogemustega dirigent Leonid Grin USA-st. Kursuse praktikaorkestriteks on Pärnu Linnaorkester ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester ja kursuse kontserdid toimuvad Pärnu Kontserdimajas, Pärnu Eliisabeti kirikus ja Otepää Maarja kirikus.

Nädala lõpus, laupäeval liituvad dirigeerimiskursusega 60 meie parimat noort keelpillimängijat ja algab Eesti Noorte Orkestri- ja Keelpillikursus. Põnev sündmus toimub 4. augustil, kui vaid 12-aastane imelaps Malaisiast soleerib Mozarti viimases klaverikontserdis Järvi dirigeerimiskursuste osalejate juhatusel meie noorteorkestri saatel. See kontsert toimub koostöös prof. Arbo Valdma Rahvusvahelise Klaveri Suveuniversiteediga. Pärnust kui suvepealinnast saab pooleteiseks nädalaks Eesti muusikahariduse pealinn. Lisaks dirigeerimiskursuste kolmele orkestrikontserdile toimuvad ka keelpillikursuse õppejõudude ja õpilaste teiste kammerkontserdid, kokku 9 kontserti Pärnus, Otepääl ja Leigol.

Keelpillikursusel on õpetamas tunnustatud professorid ja interpreedid nii kodu- kui välismaalt – prof. Ulrike Danhofer (viiul, Austria), prof. Mikhail Zemtsov (vioola, Holland) ning meie omad tipud prof. Tõnu Reimann, Teet Järvi, ERSO kontsertmeistrid Arvo Leibur ja Elar Kuiv jt. Kontserdid kulmineeruvad Leigo Järvemuusika finaalkontserdiga, kus Neeme Järvi juhatusel toovad Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester ja Segakoor Latvija publikuni suurejoonelise ja vaatemängulise ooperikooride gala, Wagneri ooperi „Tannhäuseri” avamängu ning Raveli kuulsa „Bolero”.

Sel aastal saab dirigentide meistrikursusel jälgida Neeme Järvi ja Leonid Grini tööd noorte dirigentide juhendamisel Pärnu Kontserdimajas. Lisaks toimuvad mitmed põnevad loengud: Leonid Grinilt dirigentide mõttemaailmast, Lukas Groenilt dirigeerimise ja äri seostest, Tiit Kaselt Pärnu linnast kui inspiratsiooniallikast ja dirigeerimiskursuse analüüs videosessioonina.

www.jarviacademy.ee
kontakt: Jüri-Ruut Kangur
Neeme Järvi kursuse ja Eesti noorte orkestri-ja keelpillikursuse korraldaja

Neeme Järvi alustab ERSO peadirigendina septembris
26. juuni 2010
Eesti Päevaleht
Kärt Anvelt

Eesti muusikaelu ootab sügisel ees oluline sündmus – nimelt alustab septembris Eesti riikliku sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigendina tööd maestro Neeme Järvi.
Kuna Järvi pole veel alla kirjutanud põhilepingule (eellepingule kirjutati alla möödunud aasta 17. augustil), on see tekitanud küsimuse, kas 7. juunil Haagis oma 73. sünni­päeva tähistanud Järvi ikka tuleb Eestisse.
„Ma ei mõista, miks sellised kahtlused õhus on või kust need tekivad,” imestas Neeme Järvi esindaja Eestis Sirje Endre ja kinnitas, et Järvit võib Eestis kohata juba juuli alguses. „Ta tahab üle vaadata ERSO 2010/11. hooaja kava, sest alustab 1. septembrist ERSO kunstilise juhi ja peadirigendina,” viitas Endre.

Juhatab ka Londonis ja Haagis
26. juulil algavad Eestis traditsioonilised Neeme Järvi rahvusvahelised dirigentide meistrikursused, mis toimuvad alguses Pärnus ja hiljem Leigol. 7. augustil antakse kursuste pidulik lõppkontsert. „Ja puhata on ka vaja, sest Järvi viimane ja ka saabuv hooaeg on väga töörohked. Mis aga puutub eellepingusse, siis selles sätestatu on täpselt sama jõuga kehtiv kui nime poolest põhileping,” sõnas Endre.
Ühtlasi soovitas Endre kõigil kahtlejail vaadata maestro kodulehekülge internetis, kus on ära toodud Järvi töökavad.
Hooaja avakontserdid Järvi dirigeerimisel toimuvad 9. ja 10. septembril Estonia kontserdisaalis, kus ERSO ja kammerkoor Voces Musicales kannavad ette Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana”, sümfoonia nr 3 (pühendatud Neeme Järvile) ja Gustav Mahleri sümfoonia nr 1 D-duur.
Uuel hooajal ka Londonis ja Haagis dirigeeriv Järvi on Eestis tagasi oktoobris ning ka aasta lõpus, kui esitab 30. detsembril ERSO-ga Pärnus Johann Straussi loomingut. Sama kavaga esinetakse 1. jaanuaril Tallinnas ja sellega tuuakse Estonia kontserdisaali uusaastakontserdi hõng, mis meenutab legendaarseid ja traditsioonilisi aasta esimese päeva kontserte Viinis.
Lepingu järgi töötab Järvi ERSO-ga kolm nädalat sügis- ja kolm nädalat kevadhooajal.

China Philharmonic Orchestra 10th birthday concert
english.cntv.cn
May 27, 2010

In only ten years, the China Philharmonic Orchestra has developed into one of Asia’s leading symphonic ensembles. After a month-long series of celebratory concerts, the ensemble finally welcomed its 10th birthday on Tuesday. By performing a grand concert at Beijing’s Poly Theatre, it was the Orchestra's long-time supporters that received the best birthday present.

It was a star-studded night, a demonstration of China Philharmonic Orchestra’s ability to cross-over and master the world classics.

The theme of the concert was „East Meets West Operas”. Peking Opera maestros Deng Muwei, Wang Yan, and Zhang Jianguo showcased the Orchestra’s successful experiment to combine traditional Chinese opera in symphonic form. And internationally renowned baritone Liao Changyong, soprano Yao Hong, and tenor Zhang Jianyi presented arias from the western repertory.

Chinese violinist Ning Feng, cellist Wang Jian, and South Korean piano master Paik Kun Woon also contributed their collaboration with the orchestra as the best homage to its birthday.

The series of concerts kicked off on April 25th, starring piano talent Lang Lang, who brought out the wistful moods of the flowing yet twisted melodies at the China premiere of „Erhuang”, a piano concerto by composer Chen Qigang.

The second concert, which took place on May 9th, was a chamber music night. The third performance was presented on May 15th under the baton of German conductor Christoph Eschenbach, featuring cello master Lynn Harrel. And the fourth concert was the collaboration between the China Philharmonic Orchestra and conductor Neeme Järvi and coloratura soprano Sumi Jo.

Neeme Järvi dirigeerib orkestreid Shanghais ja Beijingis
19. mai 2010
uudised.err.ee
Priit Kuusk

Neeme Järvi juhatab neil päevil kahte erinevat hiina sümfooniaorkestrit, suurlinnades Shanghais ja Beijingis.

Pühapäeval, 16. mail seisis ta Shanghai kontserdimajas Shanghai Sümfooniaorkestri ees, alustades kava avamänguga Aleksandr Borodini ooperile „Vürst Igor”. Nii Shanghais kui Beijingis on kavas samad oopused vene muusikast, peale Borodini peateosena Dmitri Šostakovitši Sümfoonia nr 5.

Shanghais oli veel Camille Saint-Saënsi Viiulikontserdi nr 3 solistiks 2002. aastal Genua Paganini-konkursi võitja, Shanghaist pärit Huang Mengla, üks praegu aktiivsemalt tegutsevaid viiuldajaid kogu maailmas.

Neeme Järvi teatab, et „kontsert Shanghais möödus vägevalt, orkester oli vaimustust täis ja mängis hästi, nagu loomulikult ka hiinlasest viiulivirtuoos.”

Praegu käivad Neeme Järvil juba proovid Beijingis China Philharmonic Orchestraga, mille koosseis formeeriti alles 2000. aastal. Kontsert toimub reedel, Borodini ja Šostakovitši teoste vahel kõlab aga Reinhold Glieri Kontsert koloratuursopranile orkestriga, kus solistiks on suurepärane korea lauljatar Sumi Jo.

On huvitav, et mõlema suurlinna esindusorkestri peadirigendiks on üks ja sama muusik Yu Long, keda Neeme Järvi sõnul peetakse sealseks Herbert von Karajaniks. Nii Shanghai kui Beijingi orkestri puhul toob Järvi esile erilist innustust ja vaimustumist musitseerimisel ning head ettekannet, kuigi esitatav muusika on ju pärit Euroopast.

Neeme Järvi järgmine ülesastumine leiab aset 28. mail Londonis, kus ta juhatab sündmusena Sergei Rahmaninovi loomingule pühendatud galakontserti kuninglikus Festival Hallis.

Albert-Konzert: Eine „Eroica“ aus der Drehung heraus
Freiburg: Albert-Konzert mit Christiane Oelze, Neeme Järvi und der Staatskapelle Dresden.

10 Mai 2010
Badische Zeitung
Johannes Adam

Kein Moment der Sammlung, der Stille. Nichts. Der Begrüßungsbeifall nach dem Pausentrunk war kaum verrauscht, als der Dirigent überraschend sportiv aus seiner Drehung vom Publikum zum Orchester heraus sofort in die Vollen ging: in die Akkordschläge, in diesen Ordnungsruf zu Beginn von Beethovens „Eroica”. Neeme Järvi und die Sächsische Staatskapelle Dresden interpretierten bei diesem stark besuchten Albert-Abend im Konzerthaus also just jenes Werk, um das sich unlängst das Freiburger Barockorchester am selben Ort gekümmert und dabei, so ließe sich resümieren, eine historisch informiertere Lesart unterbreitet hatte.

Jetzt, bei den traditionsreichen Dresdnern, die zu den besten Orchestern der Welt zu rechnen sind, klang das – auf hohem Niveau – eine Spur konventioneller, rundlicher. Im Vergleich zum FBO bot die Staatskapelle gleichsam die andere Seite der Medaille, was ja legitim ist. Auch bei Järvi & Co. war nun alles im (Klang-)Fluss – nur, dass Letzterer eben ein bisschen mehr zur Breite neigte. Souverän strukturierte der Pultchef die Makrostruktur und bewies stets auch ein Herz für die unscheinbaren Blumen am Wegesrand.

Volltönender Strauss
9. Mai 2010
FR-online.de
Gerd Döring

Ein verschnupfter Chefdirigent bescherte der Sächsischen Staatskapelle vor ihrer lange geplanten großen Europatournee ein kleines Problem. Kurzfristig musste ein Ersatz gesucht werden für Fabio Luisi, und die Dresdner wurden überraschend schnell fündig. Gleich vier renommierte Kollegen werden im Wechsel für den amtsmüden Dirigenten einspringen, und zum Auftakt der Tournee in der Alten Oper Frankfurt kam passenderweise Neeme Järvi.

Der Senior der estnischen Musikerfamilie übernimmt sein Amt als Einspringer mit eben jener Haltung, die man in Frankfurt von seinem ältesten Sohn Paavo kennt – schlicht gewandet und akkurat leitet Järvi unaufgeregt ein Programm mit Werken von Ludwig van Beethoven („Eroica”), Jean Sibelius (als Zugabe: „Andante festivo”) und Richard Strauss (Auszüge aus den Opern „Salome” und „Der Rosenkavalier”). Klar, durchdacht und sehr detailgenau gespielt wird Beethovens „Eroica”, und die Sibelius-Dreingabe schickt schließlich ein begeistertes Publikum mit milden Klängen nach Hause.

Den klanglichen Höhepunkt aber setzen Dirigent und Orchester vor der Pause mit einer Lektion in Sachen Strauss. Elegant und volltönend volltönend – die Dresdner reisen äußerst kopfstark an - gibt es furios gespielte Tänze aus den so gegensätzlichen Musikwerken zu hören, die beide in Dresden uraufgeführt wurden: Eröffnet wird das Strauss-Feuerwerk mit einer raffinierten Version des „Tanzes der sieben Schleier” aus der Salome, bevor die Dresdner ihre Kompetenz in Sachen Strauss untermauern mit einer süffisant-süffigen Interpretation der „Walzerfolgen”.

Der so filigranen wie anmutigen Walzer-Melange (die von Järvi am Pult ganz sachte mitgetanzt werden) folgt noch eine kleine, souverän dargebrachte Gesangs-Szene aus dem „Rosenkavalier”: Melanie Diener (Marschallin), Bernarda Fink (Octavian) und Genia Kühmeier (Sophie) singen das Terzett aus dem Finale der Oper.

Bernarda Fink wird übrigens am 25. Mai mit einem Liederabend in der Oper Frankfurt gastieren mit Kompositionen von Robert Schumann, Enrique Granados, Luis Giannéo, Luigi Dallapiccola und Joaquin Rodrigo.

Ein guter Ruf verpflichtet
7. Mai 2010
op-online.de
Klaus Ackermann

Die Sächsische Staatskapelle Dresden zählt zu den Spitzenorchestern der Welt. Der gute Ruf verpflichtet, auch beim Gastspiel in Frankfurt mit dem estnischen Dirigenten Neeme Järvi.

Dieser verwies in Werken von Beethoven und Richard Strauss auf die Stärken der Sinfoniker, deren Kompaktklang von hohem Wiedererkennungswert ist. Der Patriarch der Dirigenten-Familie ist ein Maestro, der nichts mehr beweisen muss. Schon im „Tanz der sieben Schleier” der Oper „Salome” von Strauss schöpft Järvi in den Ressourcen der Staatskapelle, wie er die bizarren Bläser-Zacken und orientalischen Wendungen einer rauschhaften „Entblätterung” fixiert, die ihr Ziel hat, den König zu stimulieren, dass er der teuflischen Prinzessin den Kopf des Propheten auf dem Tablett serviert. Das tönt so modern wie selten.

Dagegen sorgt die Staatskapelle in der Walzerfolge aus dem „Rosenkavalier” für einen süffigen, sinnenfrohen Reigen schöner, aber auch tölpelhafter Geister mit dem breit ausgespielten Dreivierteltakt-Ohrwurm um den gefoppten Baron Ochs im Zentrum. Große Oper dann im Terzett des letzten Akts, wenn die Marschallin (Melanie Diener) mit bittersüßem Sopran Verzicht übt und ihren Liebhaber Octavian freigibt für die reizende Sophie – Bernarda Fink (Mezzo) und Genia Kühmeier (Sopran) versichern sich ihrer Liebe in einem schlichten, herzergreifenden Duett. Das kommt orchestral (mangels Graben) zwar sehr direkt rüber, doch die Sängerinnen halten intensiv dagegen.

Hymnisch kommt selbst die Zugabe daher
Nie war die Pause so wertvoll. Folgt doch auf Straussens Liebeswehen Beethovens „Eroica”, von großem Orchester zelebriert, das ungemein diszipliniert zur Sache geht. Wer genug hat von den schroffen Kontrasten der „historischen” Musizierpraxis, die oft nur Beethovens cholerisches Temperament im Blick hat, erlebt reine sinfonische Labsal. Wie Järvi den Dresdner Klangsamt ausbreitet, wie er die geradlinige Es-Dur-Spannung hält oder das elegische e-Moll lockt, das hält in Atem.

Ein nachhaltig ausgesungener Trauermarsch, der geisterhaft huschende Streicher-Rhythmus des Scherzo mit seinem Trio, von den drei Hornisten so erwärmend artikuliert, als hätten sie die Romantik erfunden: Dass weniger mehr sein kann, zeigt Järvi vor allem an den spannenden Nahtstellen der Sinfonie. Das ist Klassiker-Pflege mit Weitblick. Hymnisch kommt selbst die Zugabe daher – das „Andante festivo” von Jean Sibelius.

Neeme Järvi alustas kontserte Saksamaal
2. mai 2010
uudised.err.ee
Priit Kuusk

Maestro Neeme Järvi alustas eile oma külalisesinemisi kuulsa Dresdeni Staatskapelle ees, juhatades Saksamaal kokku orkestri kuut kontserti.

Järvi kahes ettekantavas kavas on Richard Straussi ja Ludwig van Beethoveni looming.

Eile ja täna esitatud programmis kõlas Straussi „Esimene valsipõimik” ooperi „Roosikavaler” 1. ja 2. vaatusest, kus solistiks oli nimekas saksa sopran Christiane Oelze, samas esitas sopranisolist viis Straussi laulu orkestriga. Järgnes Beethoveni Sümfoonia nr 3. Kontserdid toimusid eile õhtul ja täna pühapäevase matineena.

Homne kontsert pakub kuulajaile „Tantsu seitsme looriga” Straussi ooperist „Salome”, kus solistipartii esitab saksa sopran Melanie Diener. Ka siin kordub „Esimene valsipõimik”, lisaks ooperi „Roosikavaler” lõpuduo ja -tertsett. Solistidena teevad kaasa veel sopran Genia Kühmeier ja metsosopran Bernarda Fink.

Nimetatud kolm kontserti leiavad aset Dresdeni Riigiooperi residentsis Semperoperis, kus Staatskapelle mängib ka ooperietendustel.

„Dresdeni orkester on maailmaorkester ja Dresden maailmalinn, tõeline muusikalinn,” jagab dirigent Järvi oma muljeid tööst Saksamaal. „Fantastiline publiku vastuvõtt ja muusikahuvi! Dresdeni ooperiteater on ju Carl Maria von Weberi, Richard Wagneri ning Richard Straussi teater, kus nende ooperid esmakordselt maailmavalgust nägid.”

Sellele järgneb kolme kontserdiga turnee Saksamaal: 5. mail mängib Dresdeni orkester Neeme Järvi juhatusel teise kava samade solistidega Frankfurti Alte Operis, kus Paavo Järvi pidevalt esineb oma Frankfurti Raadio orkestriga.

6. mail esitatakse esimene kava Stuttgarti Liederhalles, aga Beethoveni asemel on Straussi poeem „Also sprach Zarathustra”. 7. mail esinetakse Freibugi Kontserdimajas ja seal kõlab Straussi poeemi asemel taas Beethoven.

Saalid, kus Dresdeni orkester koos Järviga üles astub, on kogu Saksamaa maineikamad kontserdipaigad.

16. mail alustab Neeme Järvi külalisesinemisi Hiinas.

Wunderharfe trifft Zaubergeiger
6 Februar 2010
www.welt.de
Peter Krause

Die Sächsische Staatskapelle Dresden unter Neeme Järvi und Frank Peter Zimmermann in der Laeiszhalle

Wer derart vor Selbstbewusstsein strotzt, der kann doch wahrlich keine Trauer tragen. Der freiwillige Abgang ihres Chefdirigenten hat die Sächsische Staatskapelle Dresden, so war vorgestern in der Musikhalle zu vernehmen, also keineswegs entmutigt. Nur einen Tag vor ihrem glanzvollen Gastspiel in der Hansestadt erklärte Fabio Luisi sein Engagement als Generalmusikdirektor in Dresden für beendet. Das Orchestermanagement habe seine künstlerischen Kompetenzen nicht respektiert: Konkret führt der Genueser die Planung des diesjährigen Silvesterkonzertes im ZDF an, für dessen Leitung das Orchester sich eigenmächtig seinen designierten Nachfolger auserkor, den deutschen Megamaestro Christian Thielemann.

Die aktuelle Tournee des Luxusklangkörpers aber hatte schon eine Woche zuvor Neeme Järvi von Luisi übernommen – der Nochchef hatte sich krankgemeldet. Unbeeindruckt von den Kabalen hinter den Kulissen gaben sich nun die Sachsen, zu denen sich neben ihrem prominenten estnischen Einspringer am Pult Frank Peter Zimmermann als grandios souveräner Solist in Brahms' Violinkonzert gesellte.

Mit Richard Strauss’ dionysisch süffiger Tondichtung frei nach Friedrich Nietzsche „Also sprach Zarathustra” hatten die Dresdner aber auch ein Opus im Gepäck, anhand dessen sie ihre über Jahrhunderte geprägte und tradierte Qualität eindrucksvoll unter Beweis stellen konnten. Spannend war hier der Vergleich mit dem letzten Hamburg-Auftritt der Edelkapelle – zum Abschluss des letzten SHMF. Da stand mit „Eine Alpensinfonie” auch ein Monumentalwerk aus der Feder des Bajuwaren Strauss auf dem Programm. Fabio Luisi dirigierte noch selbst und zeichnete die pralle Programmmusik penibel nach: Der Italiener outete sich als ein vornehmer Verwalter klar konturierter Klangkultur. Neeme Järvi ist nun seinerseits kein überschäumender Feuerkopf. Er gleicht einem distinguierten Maestro alter Schule, dirigiert mit leichter Hand, mit minimalistischem Gestus und mit klarem Kopf: Das Ergebnis seines Understatement-Dirigats aber ist beglückend. Übergänge fließen butterweich, die schönen Stellen gleißen wetterleuchtend, der Rosenkavalier-Zauberklang glitzert elfengleich, das Elektra-Raunen gerät grabesgrummelnd. Das ist Strauss de Luxe.

Auch beim Brahms zu Beginn gibt es berückende Nietzsche-Momente: Schönheitstrunken gestaltet die Dresdner „Wunderharfe” (so Richard Wagner über sein einstiges Orchester) gemeinsam mit einem der weltbesten Geiger den Repertoire-Klassiker, dessen romantisches Sehnen unter die Haut geht. Das von mendelssohnscher Innigkeit beseelte Adagio gleicht einem Lied ohne Worte, in dem Frank Peter Zimmermann seine edle Kantilene gar betörend verströmt. Er beherrscht das vertrackte Werk wie kaum ein zweiter Geiger: die tollkühnen Sprünge und Doppelgriffe sitzen, die Figurationen sind klar gemeißelt und wirken musikantisch verspielt. Ohne Aufhebens um seine Brahms kongenial erfassende Interpretation zu machen, meistert Zimmermann diesen Prüfstein der Violinliteratur mit einem geradezu weise zu nennenden Tiefgang.

Walker work premiered by orchestra
December 12, 2009
The Philadelphia Inquirer
David Patrick Stearns

The powerful romanticism that comes with late-period works was unavoidable at the world premiere of George Walker’s Violin Concerto Thursday by the Philadelphia Orchestra.

Though written two years ago, the concerto was unveiled as the Pulitzer Prize-winning composer, long associated with Philadelphia in many capacities, looks forward to his 88th birthday.

You couldn’t help but expect something cumulative and wise, especially from this inspirational figure in the African American community. But how about just a straightforward violin concerto? That’s what I heard, though impressions are provisional pending more hearings in sturdier performances.

The performance circumstances, in fact, have been a point of contention. A projected Carnegie Hall premiere was postponed when the composer insisted on his choice of soloists, his violinist son Gregory Walker, concertmaster of the Boulder Philharmonic. With him and rock-solid guest conductor Neeme Järvi on Thursday, the composer could be assured that his musical wishes were carried out.

Yet only the third movement emerged among Walker’s best pieces. It's full of intermingling incidents – a fugue, repeated, enigmatic knocks at the door – that spoke to intriguing programmatic undercurrents. The ending had no bromides: The muscular chords kept threatening to reach some conventionally tonal conclusion but never did. Did this train of musical thought simply defy conclusion? Or was there a bitterness that couldn’t, in all creative honesty, be resolved?

Emphatic ambiguity – if there is such a thing – is the nature of this beast, and was also heard at the conclusions of the previous movements with piquant, over-before-you-know-it endings. But in other respects, the first two movements were disappointingly similar: Orchestra and soloist took turns with a predictability that set in early, particularly in the first movement. Much of the violin writing was repetitively spiraling sequences of notes. The episodes built on each other like a soliloquy, though young Walker’s characterization of the music was so conservative that the music’s meaning seemed just out of reach.

The second half had an hour-long orchestral suite of Wagner’s four-part, 16-hour Ring cycle assembled by Henk de Vlieger, subtitled “An Orchestral Adventure”. Since the Philadelphia Orchestra sound flatters Wagner immensely, one should be perfectly happy with this, especially with hot incidental solos by hornist Jennifer Montone. Laudably, conductor Järvi builds his big Wagnerian sound pictures from telling details.

But the current vogue for Wagner without voices is growing tiresome. The nature of a suite dictates that the more descriptive Ring passages are heard. But the greatness of the Ring lies in vows, curses, and awakenings in more internal moments. Without them, the suite is like a posh aircraft circling endlessly over the Rhine River (the opera’s central setting) – in what becomes an act of institutionalized superficiality.

Neeme Järvi juhatab maailmakuulsat Philadelphia Orkestrit
10. detsember 2009
ERR
Priit Kuusk

Maestro Neeme Järvi juhatab alates tänasest külalisdirigendina kontserte maailmakuulsa Philadelphia Orkestriga Ühendriikides.

Philadelphia Orkester (The Philadelphia Orchestra) kuulub ameeriklaste tippviisiku Big Five’i hulka ning selle ees on seisnud väga kuulsad dirigendid. Praegu on orkestri peadirigendiks Šveitsi maestro Charles Dutoit, kes sellest aastast on ka Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestri ja Verbier’ Festivaliorkestri kunstiline juht.

Neeme Järvi kontserdid toimuvad täna õhtul, homme keskpäeval ja 12. detsembri õhtul sama kavaga kuulsa orkestri esindussaalis Verizon Hallis.

Orkestri hooajasündmusena tuleb esiettekandele George Walkeri Viiulikontsert, mille solistiks on helilooja poeg Gregory Walker, orkestri Boulder Philharmonic praegune kontsertmeister. George Walker on esimene mustanahaline helilooja, kes on väärinud Pulitzeri muusikapreemia, aastal 1996.

Õhtu peateoseks on hollandi helilooja Henk de Vliegeri komponeeritud suur orkestrifantaasia Richard Wagneri ooperite suurtsükli „Nibelungide sõrmus” muusikal – „The Ring: An Orchestral Adventure”.

Eelolevad kolm kontserti jäävad Neeme Järvile sel aastal viimasteks.

Käesoleval hooajal on Järvi taas esinenud külalisdirigendina eriti tuntud orkestrite ees: Philadelphia kõrval on hooaja esipoolel ka Amsterdami Kontserdimaja Kuninglik Orkester, Londoni Filharmoonia Orkester (uuesti ka kevadel), New Yorgi Filharmoonia Orkester, uuel aastal tulemas sh Šveitsi-Romaani Orkester Genfis ning Sankt Peterburgi Filharmoonia Orkester.

Swirling Sonorities, With Asian Poems Translated Into German
November 7, 2009
The New York Times
Vivien Schweitzer

The Viennese composer Alexander Zemlinsky modeled his opulent “Lyric Symphony” on Mahler’s “Lied von der Erde.” Both are orchestral song cycles for two alternating soloists, and both use German translations of poems by Asian writers.

Neeme Jarvi conducted the New York Philharmonic in the “Lyric Symphony” on Thursday at Avery Fisher Hall, replacing Vladimir Jurowski, who had withdrawn because of what the orchestra called scheduling conflicts. The Philharmonic last played this extravagant work in 1979.

The opulent late-Romantic style of Zemlinsky, a refugee from the Nazis who died in obscurity in 1942 in Larchmont, N.Y., was deemed too conservative by some modernists, including Arnold Schoenberg, his student and, later, brother-in-law. Long neglected, Zemlinsky’s works are championed today by conductors who notably include James Conlon. But however worthy, they still don’t draw crowds, to judge from the many empty seats on Thursday.

Alban Berg, who also studied with Zemlinsky, praised the “boundless beauties” of the “Lyric Symphony” and later quoted it in his “Lyric Suite” for string quartet. Mr. Jarvi’s richly textured interpretation highlighted the swirling sonorities, chromatically sumptuous orchestrations and turbulent climaxes of Zemlinsky’s score.

The music’s opulence matches that of its texts: seven love poems by the Bengali poet Rabindranath Tagore, who won the Nobel Prize in Literature in 1913. The first two poems explore themes of desire and longing; the second two celebrate passionate love; and the rest deal with separation and loss.

The songs were delivered with heartfelt expression by the baritone Thomas Hampson, the Philharmonic’s artist in residence this season, and the soprano Hillevi Martinpelto, making her debut with the orchestra. Both Mr. Hampson’s rich sonority and Ms. Martinpelto’s bright, appealing tone effectively cut through the dense thickets of orchestral sound.

The program opened with a lithe rendition of Beethoven’s high-spirited Overture to “The Creatures of Prometheus,” a ballet score he completed in 1801. Next came Mozart’s “Prague” Symphony, named after the city where Mozart conducted its premiere. Mr. Jarvi conducted a gracious if not particularly memorable account.

.

Neeme Järvi dirigeerib New Yorgi Filharmoonia orkestrit
05. november 2009
ERR
Priit Kuusk

Alates tänasest juhatab Neeme Järvi maailma üht kuulsamat kontsertkollektiivi - New Yorgi Filharmoonia orkestrit. Sama kava esitatakse kokku neljal korral.

Pärast esinemist London Philharmonic Orchestra ees ja Bohuslav Martinů mälestusfestivali avakontserti Baselis lendas maestro Neeme Järvi kohe New Yorki proovidele New York Philharmonic Orchestraga. Esimene kontsert toimub täna orkestri residentsis Avery Fisher Hallis.

New York Philharmonic Orchestra (NYPO) on üks tuntumaid orkestreid maailmas ning seda juhatada on olnud sadade dirigentide unistus. NYPO kuulub vaieldamatult ka USA viie parima orkestri, nn Big Five’i hulka.

Hiljuti toimus NYPO peadirigendi vahetus: maailmakuulsa Lorin Maazeli järel valiti peadirigendiametisse orkestri ajaloos esmakordselt New Yorgist pärit muusik, varem Euroopas tegutsenud 42-aastane Alan Gilbert.

Neeme Järvi on NYPO ees seisnud korduvalt, ta on siin isegi eesti muusikat, Jaan Räätsa Kontserti kammerorkestrile 1991. aastal juhatanud. Viimati dirigeeris ta orkestrit 2001. aastal kavaga Weberi, Brahmsi ja Tanejevi muusikast.

Järvi seekordses kavas on Ludwig van Beethoveni avamäng "Prometheuse loomistöö", Wolfgang Amadeus Mozarti "Praha sümfoonia" (nr 38) ning õhtu teises pooles Alexander Zemlinsky "Lüüriline sümfoonia" sopranile ja baritonile orkestriga. Huvitav on, et ka Viinis sündinud Zemlinsky teos on kirjutatud Prahas aastail 1922-1923, mil meister töötas seal muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõuna.

Neeme Järvi ütleb, et "Lüüriline sümfoonia" on ettekandeks komplitseeritud, aga samas väga kaunis muusika. Solistideks on soome päritolu sopran Hillevi Martinpelto ning nimekas USA bariton Thomas Hampson.

Kontserti korratakse Avery Fisher Hallis 6., 7. ja 10. novembri õhtul. Täna hommikul kohaliku aja järgi toimub kuulajatele ka avatud peaproov, kontsertidele eelnevad tutvustavad vestlused.

Neeme Järvi dirigeerib Šveitsis Martinů festivalil
31. oktoober 2009
Klassikaraadio
Priit Kuusk

Täna algab Šveitsis Baselis tšehhi uue muusika klassiku Bohuslav Martinů (1890-1959) mälestuseks korraldatav festival, mille avakontserti juhatab Eesti maestro Neeme Järvi.

Rahvusvahelist Bohuslav Martinů festivali korraldatakse sügiseti Baselis ja tänavu 15. korda. Šveitsis elas helilooja oma viimased eluaastad.

Festivali patroon on ka Tšehhi Vabariigi ekspresident Václav Havel.

Enne avakontserti toimub Stadtcasinos pidulik aktus, kus osaleb ka kirjanik Pavel Kohout ning festivali üks patroone viiuldaja Josef Suk. Esineb Sursee Cantorei lastekoor Martinů lauludega lastele. Avatakse mälestustahvel heliloojale „An Echo of Changes”, mille autoriks on Hildegard Spielhofer.

Avakontsert Baseli Stadtcasinos algab kl 19.30, mängib Edela-Saksa Raadio Stuttgarti orkester Neeme Järvi käe all, solistiks nimekas viiuldaja Frank Peter Zimmermann. Kavas on tšehhi klassiku Antonín Dvořáki „Sümfoonilised variatsioonid”, Bohuslav Martinů Viiulikontsert nr 2 (1943) ja Sümfoonia nr 6 („Sümfoonilised fantaasiad”). See sümfoonia on viimane suurteos, mille helilooja lõpetas USAs enne tagasipöördumist Euroopasse 1953. aastal.

Viimane festivalikontsert toimub 15. novembril. Tänavune on ka Martinů mälestusaasta – möödub 50 aastat tema surmast.

Neeme Järvi on kõrgelt hinnanud tšehhi helilooja elutööd eelkõige sümfonistina ning ühena vähestest plaadistanud Martinů kõik kuus sümfooniat. Ta tegi seda 1987. aastal tšehhi muusikutest-emigrantidest koosneva orkestriga „Bambergi Sümfoonikud” firmale BIS.

28. oktoobril juhatas Järvi üht Suurbritannia tipporkestritest, London Philharmonic Orchestrat Kuninglikus Festival Hallis. Kavas olid Aleksandr Skrjabini Läänes vähetuntud teosed, sh Klaverikontsert Jevgeni Sudbiniga solistina, ning Richard Wagneri ooperimuusikast seatud „The Ring: An Orchestral Adventure”.

Novembrikuu algul juhatab Neeme Järvi juba järgmist tippkollektiivi, New Yorgi Filharmoonia orkestrit.

LPO/Järvi at the Festival Hall, London SE1
October 30, 2009
The Times
Geoff Brown

At first glance, The Ring: An Orchestral Adventure might suggest an arena spectacular at the O2 with Frodo, Gandalf and friends. But the work that concluded Neeme Järvi’s concert with the London Philharmonic Orchestra was something else: an extraordinary, bubbling cauldron of Wagner, containing 15 hours of the Ring cycle distilled into just over 60 minutes, with all singing removed.

The witch who concocted this witch’s brew in 1991 was the Dutch arranger Henk de Vlieger. According to his website, this was its 110th performance, and I can see why the work won’t lie down. All those familiar bleeding chunks, from the Rheingold prelude through the Valkyrie ride and the Magic Fire, through Siegfried’s horns and Forest Murmurs to Rhine Journey, Funeral and Immolation are blended into a colourful kaleidoscope that both respects the cycle’s narrative chronology and makes musical sense, though of the fidgety kind.

Progress is smooth but dizzying, though you can’t deny de Vlieger’s cleverness, and for any orchestra it’s a workout. Alberich’s anvils sounded as if they fell off a Christmas tree, but the horns displayed true theatrical magic, whooping their motifs victoriously over Wagner’s universe. Järvi belied his Calvinist-minister demeanour by tugging the LPO towards a final blaze of passion.

Earlier, another musical megalomaniac was heard from: Scriabin. This visionary Russian has no better modern interpreter than the pianist Yevgeny Sudbin. Scriabin’s Piano Concerto of 1896 found the musician a little less than his usual incendiary self, though it’s doubtful if any exertions could really make this click into clear focus. Rachmaninov-like gestures jostle with hints of modernities to come. Moments delight, but the whole wobbles.

Sudbin’s bright, dewy tone in the tender slow movement was delicious, though the best Scriabin colours came in the suave performance of the concert’s opener, Reverie, for orchestra alone — a curious little dreamscape of drifting winds, surging strings and just a hint of tuba.

Neeme Järvi kojutulek
21. august 2009
Eesti Ekspress

Me võime seda vaadata kui maestro ja elava klassiku kojusaabumist. Lõpuks ometi. Sügaval nõukaajal Eestist välja pääsenud ja Läänes tõsiseltvõetavat karjääri teinud dirigent Neeme Järvi saab aasta pärast ERSO, meie rahvusliku sümfooniaorkestri kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks. Ilus puänt ühe kuulsaima Eesti muusiku, kel oma kandev osa Eesti süvamuusika maailma viimises, karjäärile. Järvi on muide seni ainus inimene, kes saab kaks ametiaega olla ERSO peadirigent. Kuigi samas on Eesti publik tänu võlgu ka ERSOt üheksa aastat juhtinud vene dirigendile Nikolai Aleksejevile. Pole tähtis, kust keegi pärit on, olulised on tagajärjed.

Leigol jätkus üllatusi
20. august 2009
Sirp
Alo Põldmäe

„Leigo järvemuusikal” on meie muusikamaastikul ammu kindel koht. Olin sellest palju kuulnud, nüüd õnnestus seal, nimelt festivali teisel, nn. klassikapäeval 15. augustil ka ära käia. Üllatusi jätkus, õnneks ikka plusspoolelt. Üllatas ka publiku heatujulisus, suhtlemisvalmidus ja soodne eelhäälestus. Publik tuli muusikapidustusele.

Nii soodsat kokkulepet ilmataadi ja ühe vabaõhuürituse tegelaste vahel, nagu oli „Leigo Järvemuusika” klassikapäeval, naljalt ei kohta. Piisavalt päikest, mõõdukas tuul ja pilvitus, rünkpilvede fantastilised kujundid ja nende peegeldus järvevees, Otepää kuppelmaastiku vormiilu – seegi häälestas saabujad millegi olulise ootele. Inimesed tulidki juba varem, et tutvuda maastikuga, kus kuue tunni jooksul nägi-kuulis kuut kontserti ja atraktsiooni. Suur kummardus Tõnu Tammele, „Järvemuusika” peaperemehele nii kunstilises kui tehnilises osas. Tema järjekindlus ja tahe, heas mõttes fanaatiline tegevus oma nägemuse elluviimisel väärib imetlust! Kontsertide osa korraldust juhtis tema tütar Tiiu Tamm. Millist logistikat on vaja, et õigeaegselt toimiksid kontsertidega ajastatud sadakond suurt ja väikest lõket, vigursõidud jahtidel, lõputud küünlaread järvedel, lahingukanonaadid, pimedusse lendavad valgust kiirgavad õhupallid! Kusagilt ei loe nende atraktsioonide stsenaariumi kokkupanijaist, kuid kõik toimis nagu suures vabaõhuteatris.

Maitsekalt mõjusid järvede veele püstitatud kontserdilavad. Publikut tuli kohale 3000 inimese ringis. Palju oli välismaalasi, eriti Lätist ja Soomest. Staažikad „Järvemuusika” külastajad võis ära tunda nende olekust ja varustusest – tekid, magamiskotid, seljakotid – ja valmisolekust võtta muusika vastu Ilmataadi iga üllatuse korral.

Neeme Järvi suveakadeemia jõudis Leigole
Klassikapäeva avalöögiks oli Neeme Järvi rahvusvahelise noorte dirigentide suveakadeemia lõppkontsert. Seni Pärnus toimunud akadeemia tegutses seekord 9. – 16. augustini Leigol. Tõnu Tamm oli ammu unistanud Neeme Järvi kaasamisest, aga teades Järvi skepsist vabaõhukontsertide suhtes, ei söandanud mõtet välja käia. Agu Kull oli see mees, kes tuli ideega korraldada kontsert „Järvid Leigol”. Kui see 2008. aastal teostus, siis tuli Järvi mõttele tuua siia ka suveakadeemia.

Neeme Järvi: „Palju tänu Tõnu Tammele, et suveakadeemiale toreda koha leidsime. Loodus on siin ilus ja hästi muusikale ümber kujundatud. Muusika ja loodus on ikka käsikäes käinud. Kursuslastel oli tihe töö kella 9-st 9-ni. Kõva koormuse sai ka kursuste raames Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Looduses musitseerimisel on takistuseks tuul ja vihm. Saime selle koha pealt hea kogemuse. Nii muretsesime poest 150 pesulõksu, et noodid järve ei lendaks. Tänavu oli kokku 12 dirigenti Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Lõppkontserdil näitame, mida oleme siin saavutanud.”

Kuus suveakadeemia osalist – Atvars Lakstīgala (Läti), Aigars Meri (Läti/Eesti), Hans Petter Mæhle (Norra), Yuri Kishimoto (Jaapan), Jean Philippe Dambreville (Prantsusmaa) ja Mikk Murdvee (Eesti) – juhatasid Leigol Griegi, Mozarti ja J. S. Bachi loominguga kava. Bachi Brandenburgi kontserdis nr 5 olid kõik kolm solisti Järvid: Neeme tütar Maarika (flööt) ning Neeme venna Vallo poja Teet Järvi lapsed Miina (viiul) ja Mihkel Järvi (klaver). Lennukas ja väga noortepärane kava noortelt dirigentidelt! Kontserdi lõpp oli pidulik: Neeme Järvi andis dirigentidele üle suveakadeemia tunnistuse ja juhatas neile õnnitlusena mõeldud orkestripala.

Väike laul = suur fantaasia
Sellise võrdluse võiks tuua Sven Kullerkupu variatsioonidele Gustav Ernesaksa lastelaulule „Rongisõit” – „Järvemuusika” teisele plokile, mille esitasid Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, ETV tütarlastekoor (dir Aarne Saluveer) ja klaveril Mihkel Poll, dirigeeris Mikk Murdvee. Autor osales süntesaatoril. Kullerkuppu kui avalikust tähelepanust kõrvale jäänud muusikut tutvustas Ain Mäeots, nimetades tema „Rongisõidu” variatsioone geniaalseks. Viimase üle võib vaielda, aga see, mis järgnes, oli peadpööritav ja lubas imetleda autori fantaasiarikkust, kuidas ta tuntud lastelaulu pisimotiividest pigistas välja klassikalisi, romantilisi, modernseid, kantri, jazzi ja slapstick-comedy-laadseid helimaalinguid. Noor pianist Mihkel Poll oli igati tasemel ja lülitus mängleva kergusega ühest muusikastiilist teise.

Annely Peebo – alati vormis
Kahe instrumentaalmuusika paneeli järel köitis meeli Annely Peebo 50minutine kontsert. Publik oli meie tipplauljatari esinemisest vaimustuses. Peebo piirdus siiski vaid ühe lisapalaga, sest ees seisis ülesastumine Beethoveni Üheksandas. Tema igati tundliku ja tähelepaneliku klaveripartnerina esines mees Viinist, Hardmuth Hudeček. Kõlasid klassikalised ooperi- ja operetiaariad (Bizet, Mozart, J. Strauss) ja terve plokk Annely Peebo lemmiklaulja Barbra Streisandi repertuaarist. Peebo võluvalt särav esinemine läks hinge. Videvikuliselt romantilist meeleolu aitasid luua järve teisel kaldal süüdatud suitsulõkked.

Ood rõõmule – tulemöllus
Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia kannab tänapäevalgi olulist sõnumit; siit pärineb ju ühinenud Euroopa hümn; „Oodi rõõmule” peateema. Beethoveni idealistlik unistus inimkonna vendlusest on selle näol kas või osaliseltki täitunud. Juba 1793. aastast tuli Beethovenil mõte kasutada Friedrich Schilleri 1785. aastal loodud oodi „Rõõmule”. Kaua otsis ta hümnile sobivat kohta kroonimaks väärikalt üllaid ideaale, aga sai selle unistuse alles elu lõpul 9. sümfoonias suurejooneliselt teostada. Leigol oli 9. sümfoonia esituskoht suurel järvel, kus teose ettekannet saatsid loojuv päike, ümber järve lõõmavad lõkked, järvepinnal vilkuvad küünalde read, mille vahel tegi hiirvaikselt vigursõitu kümmekond purjekat. Teose esitasid laiendatud Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Revalia Kammermeeskoor (dir Hirvo Surva), TÜ Akadeemiline Naiskoor (dir Triin Koch), ETV tütarlastekoor, solistid Annely Peebo, Aile Asszonyi, Atlan Karp ja Oliver Kuusik. Juhatas Neeme Järvi. Kahtlemata oli Beethoveni 9. sümfoonia esitus sellises väga erilises ümbruses suursündmus. Selleks andsid esinejad oma parima. Üks isiklik tähelepanek orkestriheli võimendamise osas: just suure järve suure orkestri kõla peaks valjuhääldeist kõlama kompaktsemalt ja mahedamalt, mitte nii teravalt.

Mobiilisümfoonia „Leviala”
See plokk pakkus midagi väga spetsiifilist ja ühtlasi kaasaegset. Idee on põnev ja muljegi vastav. Nimetaksin seda teost helilis-vaatemänguliseks atraktsiooniks. Teose autorid Eve Arpo, Riin Rõõs ja Timo Toots lasksid Aqrise eriprogrammi abil ühendada mitmesaja mobiiltelefoni kutsungid. Telefonid paigutati laiali Leigo väikese järve ümbruse maastikku. Helistamisel tekkisid helinaist ja telefonide valgustusest heli- ja valgusmustrid – omapärane heli ja valguse ruum, milletaolist pole varem näinudkuulnud.

Finaaliks „Wellingtoni võit”
Beethoveni aktiivseim loomeperiood langes ajalooliselt murdelisse ajajärku. Tema revolutsiooniline mässumeelsus ja vabadussõdade vaimustus leidis kajastamist mitmes teoses. Ta pühendas „Eroica” algselt Napoleonile, keda pidas rahvaste rõhujate ikkest vabastajaks, aga kui Napoleon end keisriks kuulutas, kriipsutas raevunud Beethoven 3. sümfoonia käsikirjalt pühenduse. Aastal 1813 oli Beethovenil jälle tegemist Napoleoniga, seekord kui Wellingtoni lahingu kaotajaga. Beethoven tähistas liitlaste edu sümfooniaga „Wellingtoni võit” op. 91. Teost on nimetatud ka sümfooniliseks kompositsiooniks. Kummaline, kuid selle küllaltki illustratiivse teosega kogus Beethoven eluajal rohkem kuulsust kui kogu oma varasema loominguga kokku. Leigo festivali „Wellingtoni” taustaks oligi võimas illustratsioon: lahingumöllu, lõkketulede ja kahurikärgatusi imiteerivate helide meri. Sellisel kujul õigustas teos end täielikult. Mäenõlvadele joonistusid spiraalitaolised tulejooned, põlevate tõrvikute liikumine tekitas illusiooni pealetungivatest vägedest ja ümber järve süüdatud kõrged lõkked justkui põlevatest sõjalaevadest. Ja siis, kui tulemöll oli saavutamas kulminatsiooni, hakkasid vilkuma mitmevärvilised helgiheitjad ja „Wellingtoni võidu” muusikale järgnes uuesti 9. sümfoonia IV osa – võidujoovastus läks sujuvalt üle Suure Rõõmu joovastuseks. Võimsat heli- ja tulemehhanismi hoidis vapralt vaos maestro Neeme Järvi, kelle initsiatiivil teos kavva võetigi.

Leigo 15.08.2009
foto Tarmo Tilsen

Neeme Järvi takes top Estonian post
August 19, 2009
BBC Music Magazine

Neeme Järvi is to return to his hometown in Estonia to be music director of the orchestra that launched his career. The Tallinn-born conductor is to take up the baton of the Estonian National Symphony Orchestra in 2010, taking over from Russian conductor Nikolai Alexeev. Järvi was previously music director of the Estonian orchestra from 1963–79.

The 72-year-old Järvi, who recently left his post at the New Jersey Symphony in the US after a four-year stint at the helm, left Estonia with his family in 1980. Building a career in the US, notably as conductor of the Detroit Symphony Orchestra, he often programmed music by Estonian composers, including Arvo Pärt and Eduard Tubin, that was forbidden by the ruling Soviet authorities in his home country.

“The Estonian National Symphony Orchestra is the flagship of Estonian music and culture,” says Järvi to the Agence France-Presse. “I am really moved to return in front of the orchestra where my career started.”

Neeme Järvi is Coming Home
August 17, 2009
www.musicincincinnati.com
Mary Ellyn Hutton

There is good news in Estonia. Native son Neeme Järvi, who left Estonia in 1980 to seek artistic freedom in the West, will become Chief Conductor (Music Director) of the Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (Estonian National Symphony Orchestra) in Tallinn in September, 2010.

In doing so, he will pick up the reins of the orchestra he left in 1979 after building it into one of the finest in the former Soviet Union. His initial contract is for three years with an “evergreen” clause providing for automatic renewals annually upon the consent of both parties.

The announcement was made in Tallinn August 17 by Estonian Minister of Culture Laine Jänes, who called it “one of the most important decisions in recent Estonian cultural politics.”

Järvi, 72, succeeds Nikolai Alexeev, ERSO Chief Conductor since 2001. He will be its ninth Chief Conductor and the first to become Chief Conductor a second time. He is also its longest-tenured Chief Conductor, having first served in that capacity from 1963–79.

After leaving Estonia, Järvi settled in the United States, where he became an American citizen and was Music Director of both the Detroit Symphony Orchestra (1990–2005) and the New Jersey Symphony Orchestra (2005–2009). During this time, he was also Chief Conductor of the Scottish National Orchestra and the Gothenburg National Orchestra of Sweden.

One of the world’s most recorded conductors, with over 400 recordings on the Deutsche Gramophone. Chandos, BIS, Orfeo, EMI and BMG labels as well as the Detroit Symphony’s independent label, he has been Chief Conductor of the Residentie Orchestra of the Hague since 2005 and is a busy guest conductor worldwide.

Järvi led ERSO most recently on July 2 at the Estonia Concert Hall in Tallinn, on the eve of Estonia’s National Song Celebration, an historic, every-fifth-year event founded in 1869. He also heads the Neeme Järvi Summer Academy, an annual master course for young conductors begun in 2000 in conjunction with the David Oistrakh Festival in Pärnu, Estonia, now held at Leigo Lakes near Otepää.

Järvi makes his home in New York City with his wife Liilia.

Järvi to Rejoin Estonian Orchestra
August 18, 2009
The New York Times
Dave Itzkoff

Neeme Järvi, who in May stepped down from his position as the music director of the New Jersey Symphony Orchestra, will take charge of the Estonian National Symphony Orchestra, where he began his career in 1963 before fleeing Estonia, a former Soviet republic, Agence France-Presse reported. Mr. Järvi, who arrived in the United States in 1980, appeared with many American orchestras and is now chief conductor of the Residentie Orkest in The Hague. He is to take over at the Estonian orchestra from the conductor Nikolai Alexeev in 2010.

Järvi viib ERSO parimatele lavadele
18. august 2009
Eesti Päevaleht
Kärt Anvelt

ERSO direktor usub, et karismaatilisusega viib Neeme Järvi orkestrit kiires tempos edasi.

Maailma mainekamate orkestrite ette oodatud maestro Neeme Järvi asub järgmisel aastal ligi 50-aastase vaheaja järel taas ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale.

Nimelt allkirjastasid Neeme Järvi ja ERSO direktor Andres Siitan eile kultuuriminister Laine Jänese juuresolekul eellepingu, mille kohaselt asub maestro 2010. aasta septembris ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale. Just Jänes ja Siitan tegid maestrole ettepaneku ERSO etteotsa asuda.

Järvi oli ERSO, tollase Eesti Raadio sümfooniaorkestri kunstiline juht aastatel 1963–1979 ning on seega seni pikima staažiga ERSO peadirigent.

„Imelik on nüüd, ligi 50 aastat hiljem, tulla tagasi värske ja noorena seda tööd jätkama,” ütles maestro eile pärast lepingu allkirjastamist oma lühiintervjuus Eesti Päevalehele. „See on uus ja huvitav ülesanne, mis paneb vere kihama – kuhu edasi ja kuidas eesti muusikat maailma viia. Olen tõesti väga õnnelik siin tagasi olles.”

Oma töid ja tegemisi mujal maailmas Järvi siiski ei jäta. Kuigi lõppenud hooaeg jäi maestrol New Jersey sümfooniaorkestri peadirigendina viimaseks, jätkab ta tööd Haagi Residentie orkestri (Haagi Filharmoonikud) peadirigendina. Algaval hooajal juhatab Järvi ka selliseid tipporkestreid nagu Londoni Filharmoonia orkester, Pariisi Orkester, Kuninglik Concertgebouw’ orkester, Philadelphia Orkester jt. „Suure osa oma ajast pühendan tulevikus siiski ERSO-le,” kinnitas Järvi.

Järvi tõdes, et on läbi aastate maailmatasemel orkestreid juhtinud ja juhib ka järgnevatel aastatel. „Olen maailmas tuntud nimi ja tänu sellele on mul ka võimalus ERSO maailma parimatele kontserdilavadele viia. On hea, et ERSO saab sellise kogemusega dirigendi,” muheles maestro ka ise.

Andres Siitani sõnul on see vaid asja üks külg, et Järvi on kõikjal maailmas tuntud, tunnustatud ja hea renomeega. „Aga siin pole tegemist ainult Järvi renomee ärakasutamisega. Neeme Järvi käe all mängib orkester niivõrd hästi ning areneb tohutu kiirusega edasi. Neeme karisma on nii eriline ja see keemia tema ja ERSO vahel sedavõrd hea, et me selle tõttu ei näegi paremat kandidaati. Ja ega paremat kandidaati polegi olemas,” ütles ta.

Muutub Euroopa-kesksemaks
Siitan leiab, et Järvi ERSO-sse tulek on praegu üldse parim asi, mis orkestri jaoks juhtuda saab. See on tema sõnul võimalik seetõttu, et maestro muutub natukene Euroopa-kesksemaks. „Seni, kuni ta oli lisaks Euroopale seotud ka USA-s New Jersey sümfooniaorkestriga, tema ajagraafik seda lihtsalt ei võimaldanud,” viitas Siitan. Ta tõdes, et Eesti-poolsed väga tõsised läbirääkimised Järviga algasidki pärast maestro otsust vähendada USA-s koormust.

Järvi on ka ise varem Eesti Päevalehele tunnistanud, et tahaks rohkem töötada Eestis. Nüüd saab see võimalikuks.

Esialgu ametis kolm hooaega. Eks siis paistab
•• Neeme Järvi vahetab järgmisel aastal välja Nikolai Aleksejevi, kellel algab tänavu septembris üheksas hooaeg ERSO peadirigendi ja kunstilise juhina.
•• Maestro Järviga sõlmitava lepingu esialgne pikkus on kolm hooaega.
•• Neeme Järvist saab ERSO üheksas peadirigent ja esimene, kes asub ametisse teist korda.
•• Järvi esimesel peadirigendiperioodil paranes orkestri kunstiline tase märkimisväärselt ja ERSO jõudis Nõukogude Liidu juhtivate orkestrite hulka.
•• Nüüd oodatakse Järvilt, et viimastel aegadel jõudsalt arenenud ERSO areneks edasi veelgi jõudsamalt.
•• Neeme Järvi on praegu üks oodatumaid dirigente mainekate Euroopa ja Ameerika orkestrite ette. Ka algaval hooajal juhatab ta näiteks selliseid orkestreid nagu Londoni Filharmooniaorkester, Pariisi Orkester, Kuninglik Concertgebouw’ orkester, Philadelphia Orkester jt.
•• 1980. aastal emigreerus Järvide perekond Ameerika Ühendriikidesse ja pärast seda on Neeme Järvi olnud Göteborgi sümfooniaorkestri, Šoti Kuningliku Rahvusorkestri, Detroidi sümfooniaorkestri ja New Jersey sümfooniaorkestri peadirigent. Praegu on ta ka Haagi Residentie orkestri (Haagi Filharmoonikud) peadirigent.

Järvi named orchestra chief in homeland Estonia
August 17, 2009
AFP

TALLINN (AFP) – Estonian-American conductor Neeme Järvi is to take the helm of Estonia’s National Symphony Orchestra three decades after fleeing Soviet rule in the Baltic state.

“The Estonian national symphony orchestra is the flagship of Estonian music and culture and I am really moved to return in front of the orchestra where my career started,” Järvi told reporters Monday after signing a contract which begins in 2010.

Järvi, now 72, won renown after joining the orchestra in 1963, when Estonia was still a Soviet republic.

He went to the United States with his family in 1980, with just 200 dollars to his name, but was immediately snapped up by Columbia Artists.

He appeared with the New York Philharmonic, Philadelphia Orchestra, San Francisco Symphony Orchestra, and Cincinnati Symphony Orchestra.

Järvi, who is currently chief conductor of the Residentie Orkest in The Hague, has also recorded more than 400 discs while also seeking to promote his homeland’s rich musical heritage.

“It is impossible to overestimate his role in Estonian music and promoting Estonian music abroad,” Andres Siitan, director of the Estonian National Symphony Orchestra, told AFP.

“We are really glad he accepted our proposal after our current conductor Nikolai Alexeyev, from Russia, decided to seek other challenges following nine years of doing an excellent job in Estonia,” Sittan added.

Järvi’s three US-raised children are also musicians.

His eldest son, 46-year-old Paavo, is lead conductor of the Cincinnati Symphony Orchestra in the United States, as well as Germany’s Frankfurt Radio Symphony Orchestra and the Deutsche Kammerphilharmonie.

Next year, Paavo is to become musical director of France’s Orchestre de Paris.

Daughter Maarika, 45, is a flautist, while youngest son Kristjan, 37, conducts the Vienna Tonkünstler Symphony Orchestra.

Neeme Järvi will be the Music Director of
the Estonian National Symphony Orchestra

Andres Siitan, Neeme Järvi (foto: Kultuuriministeerium)
Director of ERSO, Andres Siitan and Maestro Neeme Järvi (Photo courtesy of Estonian Ministry of Culture)


On Monday, August 17, Neeme Järvi and the Estonian National Symphony Orchestra (ERSO) signed a primary contract in Estonian Ministry of Culture, according to which Neeme Järvi will be the Music Director of ERSO since September 2010. He will replace Nikolai Alexeev, who will begin his ninth season as the Chief Conductor of ERSO this September. Maestro Järvi’s primary contract has been signed for three seasons. The contract will extend automatically, until one of the parties expresses a wish for ending it.

According to Estonian Minister of Culture, Laine Jänes, she is really glad, that Maestro Järvi accepted this proposal. “I think this is one of the most important decisions in recent Estonian cultural politics which will show results already in the nearest future,” said Minister Jänes.

The Director of ERSO, Andres Siitan: “Neeme Järvi becoming the Music Director is the best that can happen to ERSO today. The orchestra has made significant progress under recent chief conductors and contract with Neeme Järvi is the guarantee for continuing our development. Neeme Järvi is one of the most awaited conductors by reputable orchestras in Europe and USA today. During the upcoming season he will conduct orchestras such as London Philharmonic Orchestra, Orchestre de Paris, Royal Concertgebouw Orchestra, Philadelphia Orchestra etc. Neeme Järvi is the conductor, who can take ERSO to the top.”

Neeme Järvi will be the ninth Chief Conductor of ERSO and the first to be ERSO’s Chief Conductor for the second time. Maestro Neeme Järvi was the Chief Conductor of ERSO during 1963–1979 and is therefore the Chief Conductor of ERSO with the longest tenure. During the first period of his tenure, the artistic level of ERSO rose significantly and ERSO reached the level of leading orchestras in the Soviet Union. In 1980 the Järvi family emigrated for USA and since then, Neeme Järvi has been the Chief Conductor of the Gothenburg Symphony Orchestra, Royal Scottish National Orchestra, Detroit Symphony Orchestra and New Jersey Symphony Orchestra. Today, he is also the Chief Conductor of the Residentie Orkest (The Hague Philharmonic).

Estonian Ministry of Culture

Andres Siitan, Laine Jänes,  Neeme Järvi (foto: Kultuuriministeerium)
Director of ERSO, Andres Siitan, Minister of Culture Laine Jänes and Maestro Neeme Järvi
(Photo courtesy of Estonian Ministry of Culture)

Neeme Järvist saab aasta pärast ERSO
kunstiline juht ja peadirigent


Andres Siitan, Neeme Järvi (foto: Kultuuriministeerium)

Esmaspäeval, 17. augustil kirjutati kultuuriministeeriumis alla eelleping Neeme Järvi ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri vahel, mille kohaselt 2010. aasta septembris asub maestro Järvi ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale. Ta vahetab selles ametis välja Nikolai Aleksejevi, kellel algab tänavu septembris üheksas hooaeg ERSO peadirigendi ja kunstilise juhina. Maestro Järviga sõlmitava lepingu esialgne pikkus on kolm hooaega. Leping sõlmitakse automaatselt pikenevana, kuni üks osapooltest avaldab soovi selle lõpetamiseks.

Kultuuriminister Laine Jänese sõnul on tal väga hea meel, et maestro Järvi võttis selle ettepaneku vastu. „Minu arvates on tegemist viimase aja ühe tähtsaima kultuuripoliitilise otsusega, mille tulemused saavad nähtavaks juba lähiajal,“ ütles minister Jänes.

ERSO direktor Andres Siitan: „Neeme Järvi peadirigendiks tulek on parim, mis ERSOga tänasel päeval juhtuda võib. Orkester on viimaste peadirigentide käe all teinud jõudsa edasimineku ning leping maestro Järviga on arengu jätkumise tagatis. Neeme Järvi on praegu üks oodatumaid dirigente mainekate Euroopa ja Ameerika orkestrite ette. Ka algaval hooajal juhatab ta näiteks selliseid orkestreid nagu London Philharmonic Orchestra, Orchestre de Paris, Royal Concertgebouw Orchestra, Philadelphia Orchestra jt. Just Neeme Järvi on see, kes suudab viia ERSO maailma tipporkestrite hulka.“

Neeme Järvist saab ERSO üheksas peadirigent ning esimene, kes asub sellesse ametisse teistkordselt. Maestro Neeme Järvi oli ERSO kunstiline juht aastatel 1963–1979 ning on seega seni pikima staažiga ERSO peadirigent. Neeme Järvi esimesel peadirigendiperioodil tõusis märkimisväärselt orkestri kunstiline tase ning ERSO jõudis Nõukogude Liidu juhtivate orkestrite hulka. 1980. aastal emigreerus Järvide perekond Ameerika Ühendriikidesse ning pärast seda on Neeme Järvi olnud Göteborgi Sümfooniaorkestri, Šoti Kuningliku Rahvusorkestri, Detroidi Sümfooniaorkestri ja New Jersey Sümfooniaorkestri peadirigent. Käesoleval ajal on ta ka Haagi Residentie Orkestri (Haagi Filharmoonikud) peadirigent.

Lisainfo:
Andres Siitan
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor
telefon: 502 1179

Katrin Arvisto
Kultuuriministeeriumi avalike suhete nõunik
628 2271; 511 3124
katrin.arvisto@kul.ee
www.kul.ee

ERSO „puhkusereisid”
24. juuli 2009
Sirp
Toomas Velmet

Puhkusereisist polekski paha unistada, kui ei peaks pärast suurepärase hooaja lõppu kuulajatele veel suviseid kontserte andma. Seda laadi sissejuhatusest võib aru saada, et jutuks tulevaid etteasteid sooritati justkui vastutahtsi või teostati lohakalt või esitati eikellelegi.

Tegelikult oli kõik otse vastupidi. Alustame 27. juuni sündmusest Vormsi saarel, kus ERSO esines esmakordselt ja ka allakirjutanu viibis esimest korda. Kuna tegemist oli festivali „Klaaspärlimäng” avakontserdiga või nagu nimetas festivali kunstiline juht Peeter Vähi – eelkontserdiga, siis juhatas ta ka saare koolituskeskuses toimunud pressikonverentsi ja tutvustas end sõnadega: minu nimi on Peeter Vähi, ma olen täna siin autojuht, kojamees, transamees, helimees, isamees-konferansjee, kes õhtut juhib, ja muuseas ka helilooja ja festivali „Klaaspärlimäng” kunstiline juht. „Isamees” Vähi alustas tutvustust kontserdi solistist, kelleks oli Gianluca Littera, kes oli saabunud Vormsi saarele Itaaliast, kes on lõpetanud Pesaros Rossini-nimelise konservatooriumi suupillimängijana(!) ja esitab Heitor Villa-Lobosi Kontserdi suupillile ja sümfooniaorkestrile (1955).

Veel oli kavas Antonín Dvořáki sümfoonia „Uuest maailmast” ja maailma esiettekandena kolme eesti autori – Ülo Kriguli, Mariliis Valkoneni ja Timo Steineri teos „send/ receive/resound”. Ei pea vist lisama, et Vormsi saarel oli kogu kava esitus esmakordne. Pean siinkohal vajalikuks iseloomustada ka Vormsi saart, sest see tundub meile pisut võõram kui ta naabersaared. Mulle meeldib saare nime päritolu paljudest versioonidest enim see, kus räägitakse Islandilt pärit viikingist nimega Orm (madu).

Teatavasti on Vormsil kõik külanimed rootsikeelsed peale ühe, Suuremõisa. Rannarootslased lahkusid Vormsilt 1943.-44. aastal arusaadavatel põhjustel ja saare vallavanema, läti päritolu Daina Jüristo sõnul on nii mõnedki neist saarele naasnud. Seetõttu ja kui veel arvesse võtta, et kontserti juhatas eesti päritolu „rootsi” dirigent Paul Mägi, on päris arusaadav, miks „Klaaspärlimängu” bukletis on esimene kontsert annoteeritud eesti, inglise ja rootsi keeles. Lisaks kunstilisele juhile said pressikonverentsil sõna veel meie heliloojad, kes tutvustasid oma teose ideed ja teostust.

Ideest räägiti julgelt – see olla nn kommunikatsiooni ajalugu lokulauast mobiiltelefonini, aga teostusest üsnagi uduselt ja hämamisi „sonaadi vormist, koos töötluse ja repriisiga”, mis ka ju mõistetav. Kindlasti huvitab kõiki, kui palju on Vormsil elanikke. Vallavanema andmeil on ületalve elanikke registris 334, kuid suviti kontrollimatult rohkem. Igatahes sai saare peo- ja lõkkeplats äärest ääreni täis kuulajaid, kelle hulgas registreerisin nii Wormsi Ennu kui ka Vormsi Svenni (alias Kupp, tegelikult pianist Sven Kullerkupp). Seega arvan, et kõik olid kohal.

Kui nüüd liikuda kontserdi enda juurde, siis on ju tavaettekujutus vabaõhukontserdist: reeglina tibutab-sajab vihma, suhtlevad inimesed jalutavad edasi-tagasi ja esinejad ei pane eriti suurt rõhku kõrgkvaliteedile, helitehnika asetab aga toimuvale määrdunud pleki. On aeg selline tavakujutis ümber lükata ja kogu tegijate tiim sai sellega suurepäraselt hakkama. Tulemus erines eelkirjeldatust 100% ja ükski lüli ei vedanud alt. Heli oli suurepärane igas platsi nurgas ja tõenäoliselt ka Klassikaraadio eetris, ERSO ja Paul Mägi suhe esitatavasse oli meisterlik ning Gianluca Littera mees, keda kindlasti on vaja tutvustada ka meie kontserdimajade publikule. Kolme eesti helilooja kolmeosaline teos sai meeldiva vastuvõtu saare rikkumata publikult ja olen veendunud, et teost võib ette kanda nii ositi kui terviklikult ning autorid on selgelt tuvastatava isikupärase helikeelega. Publik ei näidanud üles leigust ühegi teose esituse puhul ja erilise tähelepanu pälvis Itaalia suupillikunstnik, kes pakkus ka eriti edukaks osutunud lisapala.

Kontserdi põhiteosena esitatud 40minutine Dvořáki Üheksas aga oli esitatud nii värske ja mõjuvana, et tundus, justkui poleks ER SO veel Ameerikast koju jõudnudki ja Paul Mägi on neile sinna külla tulnud. Ainus, mis tavakujutlusega tõepoolest haakus, oli asjaolu, et vihma tibutas küll, mõõdukuse piires, ent seegi lõppes, enne kui häirima hakkas. See, et ERSO eneseväärikus on möödunud hooajal sooritanud tiigrihüppe, on nüüd päris selge ja tipnes hooaja lisaväärtuslikul lisakontserdil 1. juulil Estonia kontserdisaalis. Kui keegi pakuks mõistuse juures kontserdikorraldajale keset suurt suve sümfooniakontserti, mille kava sisaldab kahte sümfooniat, mis sest, et Dvořáki Kaheksandat ja Sibeliuse Teist, saaks ta üsnagi ühemõtteliselt äraütleva vastuse.

Ent ERSO ja Eesti Kontsert võtsid Neeme Järvi pakutud riski vastu. Kui lugejale ei meenu, siis need sümfooniad olid kavas ER SO Ameerika turneel, seal küll eri kavas. Kuna kõnealune kontsert oli pühendatud algavale üldlaulupeole, siis juhatas kava sisse Villem Kapi poeem „Põhjarannik” baritonile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (1958) koos RA Mi ja Jassi Zahharoviga. Kui teos tuli esiettekandele, oli RAMis vähemalt 80 liiget, kellest tänaseks on jäänud 40 meest (hea seegi!). Selle koosseisu „pauer” ei vasta arusaadavalt romantikust helilooja kujutlusele, mida ei saa aga koorile ega tema juhile ette heita. Sellele vaatamata on hea teada, et meil on suurepärane väärtteos, mis viib oma rahvusromantilise sõnumi iga kuulajani, sõltumata tema kuulamiskogemusest või vastupidi.

Mul ei ole võimalik täpsustada oma mälu daatumiga, kuid tänaseni mäletan seda noore poisi ärevust ja erilist rahuldust, kui õnnestus leida Pariisi raadio saatja pikalt lainealalt ja seal tõesti kõlas „Põhjarannik”, nagu teose autor oli uhkusega ette teatanud. Kui nüüd hakkas kõlama Dvořáki Kaheksas, oli päris selge, et ERSO on seljatanud – loodan, et lõplikult – minevikuvarjud ja meie rahvussümfooniaorkester on tõepoolest kõrget rahvusvahelist klassi. Tähelepanelik vaatleja võis täheldada, et mängiti ka tõepoolest nn ameerika koosseisus ning esimesena juhtis sellele tähelepanu täiesti eriliselt kõlav tšellorühm juba Dvořáki alguses. Ja siis esimene trompet (Indrek Vau!), edasi said ennast demonstreerida kõik solistid ja grupid ja kogu orkester – ikka veenvalt, täpselt ja ennenägematu innuga musitseerides, suubudes temperamentsesse finaali, kus maestro andis aina hoogu juurde ja sellises kulminatsioonipöörises teos finišeeruski publiku juubelduste saatel.

Kontserdi teise poole täitis Sibeliuse Sümfoonia nr 2, mis on meil kõlanud aegade hämarusest saadik üsna stabiilselt ja mille tõelist hõngu oleme ikka ja jälle saanud nuusutada kordadel, kui meid on külastanud Soome tipporkestrid. Arvan, et seekord jäänuks ka soomlastel suu lahti, sest tegemist oli absoluutselt ekstraordinaarse esitusega, kus kõik klappis ja Neeme Järvi võis teost voolida just selliselt, kuis ta fantaasia talle dikteerib. Erilist tähelepanu pööras ta seekord partituuri läbipaistvusele ja hoolitses selle eest, et see jõuaks kuulajateni täie selgusega. Üldises dramaturgilises plaanis alustas ta sümfoonia kulminatsiooni ettevalmistamist veelgi varem kui harilikult, tehes kuulaja ootusärevaks juba Allegro moderato alates, ja seda mõjuvamana see saabudes teostus.

Raske on midagi ekstra lisada või õnnestumist analüüsida, kui oled olnud jäägitult haaratud Järvi alati värskena mõjuvast interpretatsioonist ja tajud, et sada orkestranti teostab ennast maksimaalselt. Püsti seisev täismaja sai teenitult kuulda lisa ja, nagu ütles Järvi, oli seal ka midagi tuttavat, mida me nüüd enam igal päikeseloojangul Hermanni tornist kuulda ei saa. Tõsi ju on, et Brahmsi „Akadeemilises avamängus” kõlab enne suubumist „Gaudeamus’esse” „Mu isamaa armas...”. Harvad on need juhused, kui kontserdisaalist väljuvatel kuulajatel on tõeliselt „äratehtud” mõnevõrra „totakas” ilme ja ka orkestri liikmed on nendega võrdses transis. Kuid nii seekord oli, ja polegi vaja teada, kuidas seda tehakse.

Neeme Järvi: olen uhke eesti keele ja Eesti laulupeo üle!
30. juuni 2009
Eesti Päevaleht
Kärt Anvelt

Maestro Neeme Järvi ütleb eksklusiivintervjuus Eesti Päevalehele, et ainult kultuur võib päästa Eesti mõtlemise kriisist.

Laulupidu algab juba homme suurejooneliselt Estonia kontserdisaalis, kus te teiste teoste hulgas juhatate ka üht võimast rahvuslikku teost, Villem Kapi „Põhjarannikut”. Kas teil oligi plaanis juhatada koos ERSO-ga sisse laulupeo 140. aastapäev mõni päev enne päris pidu? 

Just nimelt. Mul tuli selline idee eelkõige sellepärast, et ma pole kaua aega ERSO-t juhatanud. ERSO käis kevadel Ameerikas suurel kontserdireisil, kuid paraku vaikis Eesti ajakirjandus selle üsnagi maha, mis pole just väga ilus tegu. See oli ju kultuurisündmus! Tahan nüüd toonitada, et mängime samu teoseid, mida ERSO mängis Ameerika turneel, kuid seal tegid nad seda kahe eri dirigendiga. Tegemist on siis Dvořáki 8. sümfoonia ja Sibeliuse 2. sümfooniaga.
 
Miks te samad teosed valisite?
 
Mul on lihtsalt huvi ja ma tahaks teada, mismoodi üks orkester mängib, kui nad on 18 korda mänginud ühte ja sama teost. Kui hästi üks orkester saab seda siis mängida?! Leidsin, et ajal, mil Tallinna tuleb külalisi kokku tervest maailmast ning tuleb suur ja ilus üritus, nagu laulupidu seda on, peab selle kuidagi sisse juhatama. ERSO mängib laulupeol nagunii ja ERSO-ga ühiselt otsustasimegi sellise kontserdi teha. Enne jõuame teha vaid ühe läbimängu. Kuna kontsert on pühendatud laulupeole ja laulupeolistele, siis leidsin, et Dvořákile ja Sibeliusele oleks väga ilus lisada ka „Põhjarannik”. See teos on meile natukene hümni eest. Näitame kõigile, et Eesti on lauluvabariik, meil on väga häid koore ja meil on ka suurepärane meeskoor. Villem Kapp oli haruldane helilooja, üks tõsine Eesti mees ja eesti tunnetega inimene. Põhjaranniku ja Eesti looduse ühendamine muusikaga tegi kokku haruldaselt ilusa teose. See ei lähe kunagi vanaks, see on igihaljas.
 
Kas teil on Eesti heliloojate loomingust oma lemmik?
 
Seda on väga raske öelda. Eesti heliloojate seas on mul palju lemmikuid. Praegu olen ma jäänud Villem Kapi juurde. Olen mitmel pool maailmas juhatanud tema teist sümfooniat. Kui ma seda mõni aasta tagasi Prantsuse Raadio rahvusorkestriga Pariisis juhatasin, läks see kuulajale väga hästi peale. See võeti vastu nagu Rahmaninovi sümfoonia: rahvas seisis püsti, suured ovatsioonid olid saalis! Kõik olid kangesti rahul. Ei ole nii, et eesti muusika on teistmoodi muusika. Muusika on muusika ja kui ta on hea, siis kõlbab teda igal pool maailmas mängida. Tubina sümfooniad, Villem Kapp, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt – kõik nende teosed on mulle hingelähedased. Ja muidugi armastan ma väga eesti klassikat.
 
Novembris juhatasite Estonia kontserdisaalis Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine”. USA tuntud produtsent Jason Starr tegi sellest DVD. Millal see ilmub?
 
Starr on heade kontaktidega tubli mees, maailmas tuntud nimi. Tema tegi oma tööd väga hästi. Aga minule teadaolevalt käib suur kanakitkumine Rootsi kirjastusega, kelle käes on autoriõigused ja kes nõuab suurt raha. Vardo Rumessen katsus küll teha nii, et Eestil oleks oma kirjastaja. Ka sel novembrikontserdil olid Eestis trükitud  noodid, uus partituur, mängisime uuest materjalist. Aga midagi pole teha, autoriõigused on antud Rootsi kirjastaja kätte. USA tahab DVD välja anda, selleks on vaja kirjastaja luba, kirjastaja tahab aga palju raha. Nii on tekkinud selle DVD-ga probleemid ja me ei saa seda välja anda!
Vaadake, kuidas me oleme sõltuvad, kui me ei ole oma asjade peremehed. Rootsil on ka Eduard Tubina teoste autoriõigused! Me küll trükime noodid, aga niipea kui Tubinat mängime või lindistame, peame jubedat raha maksma.
 
Armastate ikka meenutada, et eesti keele õppimine algas esimesest laulupeost.
 
Nii see on ja ma armastan tõesti sellest rääkida. Kui Eesti hakkas kunagi 140 aastat tagasi suuri laulupidusid tegema, siis see oli eesti keele õppimise algus. Eesti rahvas on ikka üks eriline rahvas! Meil on ränk ajalugu selja taga: seitsesada aastat Saksamaad, kolmsada Rootsit, Vene tsaar, kommunism – kõik nad tahtsid Eestit allutada. Nii palju anastajaid, nii palju kurjust on ümberringi olnud, aga eesti keel ja eestlaseks olemine on meie rahvale sedavõrd lähedane olnud, et eestlased võtsid kätte ja tegid ise endale laulupeo ning hakkasid laulude kaudu uuesti eesti keelt õppima. Eesti laulupidu oma tõelisuses on midagi erakordset, see on fantastiline ettevõtmine, millega mitte keegi maailmas peale eestlaste ei suuda hakkama saada!
 
Kuid professionaalse eesti muusika algus see veel polnud.
 
Ei, esimene laulupidu polnud tõesti veel professionaalse muusika algus. Aga selle kaudu, et eesti keel toodi tagasi ja laulupeod tulid, tekkis ka professionaalne eesti heliloojate kaader. Vanemad saatsid oma lapsed õppima Peterburgi ja mujale, kus sai professionaalset muusikat õppida. See on muusikaajalugu. Eesti kultuurilugu on ajas väga lühike, aga ühtaegu väga suure mahuga. See lugu, kuidas eesti keel tekkis ja eestlased rahvuseks said, on omaette fenomen. Olen veendunud, et just kultuur päästab Eesti välja ka praegusest suurest kriisist, sest keelest ja kultuurist tuleb rahva elujõud.
 
Teie olete ikka väga uhke, et olete eestlane!
 
Olen küll uhke. Olen uhke, et saan eesti muusikat kõrgel tasemel esitada nii kodus kui ka maailmas. Eesti muusika mängimise juures ei pruugi häbi tunda. Pole nii, et see on kuskil kolkas kirjutatud, ta kuulub maailma muusika hulka. Laulupidude traditsioon, siis meie professionaalse muusika heliloojad… Milline tore noor põlvkond heliloojaid on peale kasvanud, Urmas Sisask näiteks. Neid inimesi, häid eesti muusikategijaid, on nii palju, et ma ei julge neid peast nimetadagi, järsku võin kedagi unustada. Olen vanema põlvkonna inimene.
 
Kuidas nii?
 
Tõepoolest! Ma olin ju ERSO peadirigent 50 aastat tagasi! Inimesed ei mäletagi enam, et ERSO oli algul Eesti Raadio sümfooniaorkester. Minu algatusel sai sellest Eesti riiklik sümfooniaorkester. Tähed jäid uue kollektiivi puhul samaks. Nagu siis, öeldakse ka nüüd lihtsalt ERSO. Minu soov oli tollal ja on ka praegu, et see oleks üks suurepärane ja maailmas tuntud orkester.
Need inimesed, kellega ma siin kunagi koos töötasin, on enam-vähem kõik siitilmast lahkunud. Aga mu hea sõber metsasarvemängija Robert Kasemägi elab, tema sai hiljuti 90-aastaseks. Ta elab praegu Märjamaal. Selle inimese käest saaks praegu veel teada, mis on ERSO ajalugu, sest Kasemäel on haruldane mälu. Meil ei ole kirjutatud ühtegi raamatut selle kohta, mis või kes see eesti muusika lipulaev ERSO õieti on.
 
Aga tuleks kirjutada, sest muidu ajalugu kaob.  
 
Absoluutselt! On ülekohus, et seda pole tehtud. Oleme üle elanud Nõukogude aja, siis oli raske. Praegu on jälle raske aeg. Kogu aeg on kole raske aeg! Loen lehest, et järjest tehakse riigi uut eelarvet, haridusminister ja kultuuriminister võitlevad meeleheitlikult hariduse ja kultuuri iga rea eest, aga valitsus tervikuna kultuuriga suurt ei tegele. Valitsuse liikmed ei pea seda tähtsaks, neid pole niimoodi kasvatatud.
ERSO mängib meie heliloojate kõiki teoseid: oratooriume, kooriteoseid koos orkestriga, sümfooniaid. Ja meie alavääristame seda. Nii ei tohi teha! Seetõttu leian, et Andres Siitan ja kultuuriministeerium peaksid ERSO-st kui nähtusest eesti sümfoonilise muusika ajaloos ühe põhjaliku teose tellima.
 
Kas mõtlete, et kultuuriminister Laine Jänes võiks selle tellida?
 
Vahest ikka ERSO ise. Rääkides kultuuriministrist – olen Laine Jänese kohta Eesti lehtedest palju kriitikat lugenud, kõik panevad talle miskipärast vastu pead. Aga minu meelest pole minister Jänesel midagi viga, ta teeb oma tööd hästi ja missiooniga. Kui ta midagi suurt ette võtab, siis on see tema võit, kui ta suured asjad eesti kultuuris, ka eesti muusikaelus ära teeb.
 
Kas olete viimasel ajal omavahel suhelnud?
 
On väga hea, kui inimesed omavahel räägivad. Laine Jänesel on muidugi  tähtis kuulata eri arvamusi, kuid tema tarkus on teada, keda või mida kuulata ja mis sellest kuuldust on tähtis ning mis vähem tähtis.
Minule ei ole tähtis mina, mulle on tähtis Eesti muusika ja olen seda teinud viiskümmend aastat. Mul on kahju, et saan sellega Eestis nüüd nii vähe tegeleda, aga ma olen välismaal eesti muusikat väga palju tutvustanud ja kogu aeg eestlasena esinenud. Inimesed peavad tundma ja teadma, et juhatab üks Eesti dirigent. Estonian-born conductor. Minu pojad Paavo ja Kristjan ja tütar Maarika teevad sama, nad rõhutavad alati oma Eesti päritolu. Minu meelest on see tähtis.
Mul on kurb vaadata, kui otsustajad ei pööra piisavalt tähelepanu Eesti elu valusatele küsimustele ja tõelistele probleemidele. Neid saab lahendada ainult siis, kui keegi küsimuse tõsiselt ja ausalt üles võtab. Aga kui sa ei ole julge ega avalda oma mõtteid, siis ei toimu midagi. Sama asi oli vabadussambaga, ainult vastuseisjad olidki, aga nüüd on sammas püsti. See on hea näide: kõiki ei peagi kuulama, tuleb otsus vastu võtta. Õige otsus. Demokraatia viga ongi see, et kui kõik otsustavad ja millestki läbisegi räägivad, siis ei tule asjast midagi välja. Aga Eestis võetakse ikka ja jälle üles need pisikesed asjad, et miks see või teine minister nii kalli autoga sõidab ja mida või keda keegi selle autoga veab. No kuulge, kas see on siis kõige tähtsam küsimus? Piinlik lausa lugeda.  
 
Saan aru, et teil on endiselt hingel ooperimaja.
 
On. Meil on olemas kaks väga tähtsat institutsiooni: rahvusooper Estonia ja rahvussümfooniaorkester. Rahvusooperit tema tegelikus tähenduses meil ruumide mõttes pole, sest nii väikest ooperimaja nagu Eestis pole kusagil maailmas. Aivar Mäe saab nüüd rahvusooperi direktoriks ja mul on suur lootus, et just tema ehitab Estonia juurdeehituse lõpuks valmis. Ja mul on suur usk ka ERSO tulevikku.
 
Seda on hea kuulda. Suures kokkutõmbamise tuhinas võinuks näiteks ERSO hoopis ära kaduda...
 
Nagu kaotati omal ajal raadiokoor ja Peeter Sauli juhitud Eesti Raadio estraadiorkester. Tänu meie toonasele ettevõtmisele jäi ERSO ikka alles. Viinis on praegu selline olukord, kus parteide ja linnavalitsuse vahel käib võitlus, et kaotada Viini Raadio sümfooniaorkester! Kujutage ette! Kui see juba Viinis kaotada, mis siis mujal maailmas veel sünnib?!
Mul on väga kahju, et Eestis omal ajal raadiokoor kaotati. Teisalt, kui tegime „Joonase lähetamist”, oli meil väga hea koor. Selleks võeti konkursi teel inimesed ja tehti üks suur oratooriumikoor. Koori juhatas Risto Joost, ma väga hindan teda. Ta on professionaalne noor inimene, kes tahab asju hästi teha. Vaat sellesama koori võiks jätta ja nimetada ERSO kooriks. See ei peaks olema palgaline koor.
 
Kas tegemist võiks olla nn projektikooriga?
 
Täpselt! Ja ERSO koor annaks kümmekond kontserti aastas. Londonis pole ühtegi professionaalset koori, aga kõigi nelja orkestri juures on oma koor. Päeval teevad nad oma tööd, kes pangas, kes on raamatupidaja, kes sekretär, aga õhtul tulevad ja laulavad, kõik nad on väljavalitud inimesed. Kuna meil on juba selline väga hea koor olemas, siis ei tohi me seda ära kaotada.
 
Kuidas arvate, kas majandussurutisega seoses võivad tasapisi kaduda ka pehmed väärtused? Kohe varsti algab laulu- ja tantsupidu ning see on ju üle hulga aja rahvuslik suur rõõmupidu.
 
Teate, minu meelest on siiski oluline, et ees peab olema õige juht. Aga eesti rahval on ju oma kindel omadus – tohutu kadedus. Kui keegi midagi ette võtab ja kultuurielus midagi teeb, siis seda kriitikat ei jõua ära kuulata. Igas artiklis on ikka halvustamine. Kuid rääkigem ilusatest asjadest: laulupeost, ilusast eesti keelest, meie muusikast ja kultuurist. Need on Eesti väärtused ja neist on vaja rääkida! Lõppude lõpuks on ju õnn inimese enda teha. Ja kui inimene pole õnnelik, siis on ta selles ise süüdi. Siis ta kurdab, hakkab jooma ja mis kõik veel. Aga inimene peab ise hakkama saama, mitte pidevalt abikätt ootama! Vaadake Eesti noori, kes töötavad ja saavad hakkama! Mõnele polegi tema töö ehk päris kutsumus, aga on fantastiline, et Eesti noored püüavad oma elus midagi ära teha. Sellest ei tule ju midagi, kui hüppad korraks üle lõkke, puhkad ja siis aina raha nõuad! On küll niisuguseid.
Vaatan kas või, kuidas me ise töötame. Paavol on juhtida neli orkestrit ja ta ei tee seda mitte niivõrd raha, vaid tahtmise pärast maailmas suurt muusikat teha. Kristjanil on oma põnevad projektid, samuti Maarikal. Neil on pidev tung ja soov midagi teha. See tahtmine saavutada ja püüda teha maailmas huvitavaid asju on üks fantastiline omadus, mis on paljudel eestlastel olemas. Aga paljudel pole, sest pessimism lööb läbi.
 
Mida peaks laulu- ja tantsupidu meile tähendama?
 
Mitte ainult seda, et tuleme üle Eestimaa kaheks-kolmeks päevaks kokku, laulame-tantsime ja oleme õnnelikud. See on ju tegelikult mõnes mõttes poliitiline ettevõtmine. Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” Lydia Koidula sõnadele hoidis terve Nõukogude aja Eesti vaimu üleval. Ja nüüd mingisugune isik riigikogus olevat öelnud, et jah, aga Ernesaks oli kommunist. Kuidas saab nii öelda? Ernesaks oskas kas või ainult selle lauluga Eestis poliitikat nii kavalalt ajada, et hoidis oma riiki ja rahvast üleval. Nõukogude võimu ajal hakkasid kõik laulupeol järsku laulma ja keegi ei saanud selle vastu midagi teha! Keegi ei saanud rahva suunas püssi lasta, sest kõik laulsid lauluväljakul: „Mu isamaa on minu arm!” Kas rahvas siis valesti laulis?!
 
Olen teiega täiesti nõus. Juhatate mõlemal laulupeopäeval. Kas ka Paavo ja Kristjan tulevad?  
 
Paavo kutsuti, Kristjanit mitte. 
 
Viis aastat tagasi jättis mulle ja paljudele inimestele siin Eestis kustumatu mulje teie lapselapse Lukase dirigeerimine. Näeb seda toredat vaatepilti ka sellel aastal?
 
Lukas tuleb meiega küll, aga tema juhatamise aeg on läbi. Viis aastat tagasi oli ta laps ja tegi kaasa seda, mida isa ja vanaisa ees tegid. See käis tal iseenesest, juhatas tervelt kaks päeva. Liilia (Järvi abikaasa – toim) ei suutnud teda kuidagi kinni hoida, sest poiss ei püsinud lihtsalt paigal. Aga nüüd on ta üheksa-aastane ja pisut tagasihoidlikum. Eks vaatame, mismoodi ta käitub. Teised lapselapsed paraku ei tule, sest Kristjan ei tule. Ka Maarika ei tule ja Paavo peab ka Eestist kohe edasi sõitma.
 
Teie jääte Eestisse! Kuidas on võimalik, et olete nüüd siin lausa terve suve? Varem pole te järjest nii pikalt siin olnud. Pean silmas teie äraminekut 1980. aastal.
 
Olen ikka olnud ja käinud ka. Eriti Pärnus. Pärnusse on alati nii tore tulla, mul on seal palju sidemeid. Vennalapsed on seal. Tuleme sinna kõik kokku ja meenutame nooruspäevi. Möödunud aastal oli meil kogu Järvide dünastiaga tore kontsert Leigol, neliteist Järvit üle maailma oli kohal! Oi, see on fantastiline, mida Tõnu Tamm Leigol teeb!
 
Pärnus Neeme Järvi meistriklassi enam ei toimu, kuid Oistrahhi festivali raames ikka ühe kontserdi annate.
 
Jah, meistriklassi ei toimu. Pärnus olid oma probleemid ja mu dirigeerimise suveakadeemiale tuli leida uus koht. Selleks on nüüd Leigo. Meistriklass toimub 9.–15. augustini. Aga ühe kontserdi annan Pärnus tõesti ja see on pühendatud Allar Kaasiku 60 aasta juubelile. Oleme varem küllalt palju Pärnus koos töötanud. Ta on hea tšellomängija, töötas vanasti ERSO-s, nüüd rohkem Soomes. Ta on Pärnust pärit. Üldse on Pärnust tublid inimesed tulnud! Saan seal alati paljude toredate inimestega kokku.
 
Kas mõtlete neile tihti?
 
Kogu aeg! Kõigi nende peale, kellega olen töötanud. Mul on nende näod lausa silme ees. Elmar Milkop, fagotimängija, Arnold Sepp, flöödimängija, Hugo Schüts, kontsertmeister, kes lõi ERSO. Viiuldajad Rudolf Palm, Värik, Saat ja nii edasi. Huvitav, mida vanemaks lähen, seda enam tulevad silme ette inimesed, kellega olen koos ajalugu teinud.
 
Juhatate ka Saaremaa ooperipäevadel. Miks just Verdi reekviemi?
 
Mul on igal aastal kavas ikka üks reekviem. Möödunud aastal oli Brahmsi reekviem Leigol. Tuleval aastal teen Mozarti reekviemi.
 
Korraldate oma dirigeerimise suveakadeemia just Eestis, mitte mujal maailmas. Miks? Kui palju inimesi Leigole teie meistriklassi tuleb?
 
Suveakadeemiaga on mul oma eesmärk: tutvustada Eestit maailmale. Niisugused kursused Eestile parimaid visiitkaarte. 28 soovijat oli kohe, kui selle välja kuulutasime. Nad tulevad üle maailma kokku ja tahavad just siin dirigeerimist õppida.
 
Eks teie toote nad ju kokku!
 
Jah, vaat selles ongi asi. Aga seda keegi ei tea. Kui kuulutan välja mingi konkursi, siis on sinna tavaliselt palju tahtjaid. Taheti, et ma järgmisel aastal Peterburgi lähen. Aga miks ma sinna lähen?! Toon need inimesed parem Eestisse.
Meil siin on üks kange poiss Jüri Ruut-Kangur. Temal on Eesti noorte sümfooniaorkester ja ta toob selle Leigole kohale. Tegeleme muusika ja  kasvatusküsimusega, sest muusika mängimine, nagu üldse kunstitegemine, on noortele ühtlasi küsimus kasvamisest. See pole ainult nii, et anname aga kontserte ja paneme uhked riided selga. Orkestrites mängivatele noortele pillimeestele on vaja lähemalt selgitada, mis on dirigeerimise kunst, mis on muusikategemine üldse, mis on Beethoven, mis on Brahms, miks on vaja nii- või teistmoodi teha. Selgitada on vaja ka seda, kuidas muusikat kujundada, kuidas oleks seda kõige parem teha. See on dirigeerimise alus ja üks enam-vähem kogenud dirigent saab seda näidata. Ühte ja sama teost võib dirigent juhatada ju kahte- või kolmekümmend eri moodi. See on üks peenike kunst, mida ei saa sõnadega öelda, seda on vaja näidata, seda on vaja tunnetada. Hea tulemuse saavutamine on muidugi igas töös tähtis, mitte ainult muusikas.
 
Plaadistate praegu (intervjuu tegemise päeval plaadistas Järvi Haagis) Haagi Residentie orkestriga. Mida konkreetselt?
 
Juhatan ühe leedu helilooja, Dvarionase (Balys Dvarionas – toim) viiulikontserti. Erakordselt ilus muusika. Suur leedu helilooja, ka väga hea dirigent. Siin on meiega kaasas Venemaalt pärit praegu Chicagos elav tippviiuldaja Vadim Gluzman. Meil on käsil Korngoldi (Erich Wolfgang Korngold – toim) viiulikontsert. Tema oli Saksamaalt, Richard Straussi aegne juudisoost helilooja, kes läks Hitleri eest Ameerikasse ja kirjutas tohutult palju head muusikat kuulsatele Ameerika filmidele. Fantastiline helilooja. Ta kirjutas ka erakordse viiulikontserdi. Minu ettepanek oligi, et paneme plaadile teise loona Korngoldi kõrvale leedu helilooja teose. Dvarionas kirjutas selle viiulikontserdi kunagi David Oistrahhile. Tõesti hea muusika!  
 
Teil on juba üle 400 salvestise, sinna otsa veel DVD-d. Kui palju on veel plaanis?
 
Lähen Bergenisse salvestama Johan Halvorseni teoseid, üht kõige kaunimat muusikat loonud norra heliloojat. Tema oli Griegi ja Svendseni kaasaegne. Salvestan Halvorseni kolm sümfooniat. Ta kirjutas palju muusikat lavateostele, ka palju viiulimuusikat. Erakordselt ilus muusika. Suur muusikaklassik ja hea dirigent.
Ja muidugi on mul suur tahtmine ka ERSO-ga midagi ette võtta.
 
Järgnev 2009–2010 hooaeg tuleb teil suurejooneline, juhatate maailma nelja tipporkestrit! Londoni sümfooniaorkester (London Philharmonic), Philadelphia orkester, Concertgebouw orkester, Orchestre de Paris...
 
Neid tipporkestreid on mul kogu aeg olnud.
 
Jah, on küll, kuid nüüd on need järjest ühel hooajal!
 
Nojah, aga ikka tahaksin Eestisse.  
 
Kas tõesti?
 
Nojah! Aga järgmisel hooajal ma siia paraku ei tule. Katsungi just seetõttu selle laulupeo tervituskontserdi teha, et saaks Eestis esineda.
 
Septembris jätate hetkeks Euroopa ja USA ning sõidate hoopis Hiina. Mis seal toimub? 
 
(Naerdes) Mina ka ei tea! Siiski, riikidevaheline kultuurivahetus. Anname seal kolm kontserti. Siin (Haagis – toim) on rahaprobleemid, aga mitte nii hullud kui Eestis. Ühe kontserdi anname Pekingi uues, olümpia tarbeks ehitatud saalis, siis samuti Shanghais ja Ximenis. Põnev on elada. Ja mis kõige põnevam, ma saan nüüd ikka ja jälle Eestisse tagasi tulla!
 
Poolteist aastat tagasi rääkisime teiega teie soovist juhatada Eestis laulupeo ajal Mahleri „Tuhandete sümfooniat”. Kahjuks see plaan teoks ei saanudki. Võiks see ehk nüüd millalgi uuesti üles kerkida?
 
Kerkida saab igal ajal, kui on ühtemoodi mõtlejaid. Aga koorijuhid ütlesid mulle kohe ära, et eesti koorid ei saa hakkama. Eks ole, kui on nii palju laulupeoga tegelejaid, siis ei saa nad kuidagi üksmeelele. Üks ütleb entusiastlikult, et teeme ära, teised hakkavad talle kohe vastu vaidlema: ei saa hakkama, lisatöö, aega pole jne. Igaühel on omamoodi õigus, aga nii see asi jääbki seisma. Kuid ma olen endiselt täiesti kindel, et valikkoor – paar tuhat inimest – saaks selle teosega suurepäraselt hakkama. Eestlaste võimalused ja võimed on palju suuremad, kui arvatakse. Arvame, et oleme väikesed ega saa suurte asjadega hakkama. Tegelikult saavad eestlased palju paremini hakkama, kui mõne suure rahva esindajad, sest seal on see seltskond nii kirju. Puhtprofessionaalselt pole Eesti sugugi kehvem, kui arenenud maade kultuuriorganisatsioonid. Ainult on vaja, kes seda asja ajaks ja usuks. Kui usume, siis suudame. Mina usun endiselt, et ükskord juhatan lauluväljakul „Tuhandete sümfooniat”.
 
Paljud asjad takerduvad ka raha taha.
 
Jah, aga on vaja midagi suurelt ära teha. Globaalselt. Plaadistamine hakkab varsti kaduma, aga DVD-d jäävad! Kuid öelge, kui ma tahaksin praegu kusagil Euroopas osta Eesti laulupeo DVD, kas on see võimalik? Kust seda osta võib? Võib-olla Jaapanist, sest jaapanlased käisid ise siin kunagi filmimas. Aga meil endil? Kuulsin, et nüüd teeb ERR kohe laulupeo DVD. Rahvusringhäälingu uus ülekandejaam võimaldab teha haruldasi võtteid! Miks ei võiks seesama laulupidude DVD üle maailma poodidesse jõuda? Oleks tore, kui näiteks tiim, kes tegi filmi „The Singing Revolution”, teeks ühe korraliku filmi meie suurest laulupeost, laulupidude ajaloost, Eestist ja et see on maa, kus räägitakse eesti keelt.
 
Nüüd seda vist enam teha ei jõua, et üle maailma.
 
Üleöö jah ei tee. Aga ka sellel alal peaks olema Aivar Mäe moodi mees, kes ehitas valmis kolm kontserdisaali ja teeb neljandat. Ikka ei saa ma temast üle ega ümber. Kõik peavad olema isiksused, suured isiksused nii partei, riigi kui ka linnajuhtimises, kes lõppude lõpuks viivad iga asja õnneliku lahenduseni, mitte läbikukkumiseni. Ainus nähtav otsus ja tegu Eestis on aga praegu see, et raha tuleb ära võtta igalt poolt: kultuurilt, hariduselt, ehk lõpuks pensionäridelt. Ja tõstame makse! Kas see on õige juhtimine? Kas võim on valede meeste käes?
 
Te olete karm kriitik, kuid mulle tundub, et õiglane.
 
Jah, olen. Aga näen eemalt seda, kuidas võiks olla parem. Eriti, mis puutub minu ala. Muidugi, olen mõne arvates veidi vanamoodne, aga oskan ka ette vaadata. Olen neist ettevaatamistest ka kultuuriministriga rääkinud.
Kuid meie tänase intervjuu peamine mõte on tervitada laulupidu! Laulupidu on võimas ja ühendav pidu, tuleme kokku laulma selleks, et säilitada ja hoida eesti keelt. Meie räägime teiega eesti keelt, aga ma ei saa aru, kuidas Eestis aastaid elanud inimesed ei saa aru, et nad peavad eesti keelt rääkima. Mujal maailmas räägitakse igas riigis oma keelt. Kui näiteks Rootsi tulevad mingisugused võõrad inimesed, pannakse nad kooli ja enne nad kodakondsust ei saa, kui nad on keele selgeks õppinud.  
 
Kuidas on Hollandis, kus olete Haagi sümfoonikute peadirigent? Kas seal on keelega hästi?

Hollandis on 16 miljonit inimest ja kõik nad räägivad hollandi keelt! Eestis on ikka ja jälle vaja rahulikult selgitada, et siin tuleb rääkida eesti keelt. Ja mitte järele anda. Teate, ei saa olla rumalamat asja, kui hakata Eestis välja andma venekeelset Postimeest, sest venelased ei saavat eesti keelest aru! Mina pean inglise keelt väga hästi oskama, et maailmas suhelda ja kas või CNN-i vaadata. Aga vahe ongi selles, et ma tahan teada, millest maailmas räägitakse. See on tegelikult kultuuriküsimus. See on küsimus, kust saab rahvas oma elujõu.

1.07.2009 Tallinn

Neeme Järvi annab ERSO-ga erikontserdi
31. mai 2009
Eesti Päevaleht
Urmas Jaagant

Seoses Neeme Järvi osalemisega peatselt algaval laulupeol, korraldavad Eesti Kontsert ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos maestroga laulupeo tervituseks erikontserdi.

„Kontsert on mõeldud lisapalaks ERSO väga edukale Ameerika turneele ja avamänguks eelseisvale laulupeole,” ütles Järvi ERSO vahendusel. „Tahan tervitada kõiki laulupeolisi ja kutsuda kuulama meie rahvusorkestri Ameerika turneel publiku sooja vastuvõtu saanud ja mulle väga südamelähedasi teoseid.”

1. juulil kell 19 tulevad Neeme Järvi juhatusel Estonia kontserdisaalis ettekandele Jean Sibeliuse sümfoonia nr 2 D-duur, Antonín Dvořáki sümfoonia nr 8 G-duur ning Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) ja solist Jassi Zahharovi osavõtul Villem Kapi kooripoeem „Põhjarannik”.

Kontserdi pileteid hakatakse müüma alates 1. juunist Eesti kontserdi piletikeskusest, Piletimaailma ja Piletilevi müügikohtadest üle Eesti ning internetist www.piletimaailm.com ja www.piletilevi.ee.

Oistrahhi-festival toob Neeme Järvi dirigendipulti
8. mai 2009
Pärnu Postimees
Silja Joon

„Peame Pärnule oluliseks raskes majanduslikus olukorras festivali traditsiooni jätkumist,” selgitas David Oistrahhi nimelise festivali kunstiline juht Allar Kaasik.

Oistrahhi-festival on Eesti vanim festival ja sellest on kujunenud Pärnu kaubamärk. Paraku pole linnal võimalik sellist rahvusvahelist üritust üleval pidada. Linna toetus moodustab festivali eelarvest tavapäraselt kaheksa kuni 15 protsenti. Tänavu eraldatakse sündmuse tarbeks 400 000 krooni ja korraldajad on sellega päri.

Rabelevad ise
Sel aastal taotlesid Oistrahhi-festivali korraldajad õnnestunult toetust Läänemere maade koostööprojektide valdkonnast. See toetus on aga sihtotstarbeline ja võimaldab raha kasutada summa eraldaja tingimustel.

„Seega, dirigentide meistrikursuste korraldamine ei tulnud enam mingil tingimusel kõne alla,” selgitas Kaasik. “Me kuuleme pea iga päev peaministri, rahandus- ja kultuuriministri soovitusi hankida raha Euroopa Liidu fondidest ja lubadusi garanteerida abi omafinantseerimisel. Kuid ilmselt on see vaid jutt, sest riik ise muudab võimatuks euroraha kasutamise, sest omafinantseerimise raha lõigatakse lihtsalt ära.”

Selle aasta festivali toetust vähendas kultuuriministeerium 16 korda, kultuurkapitalilt on saadud toetust 3,5 korda varasemast vähem.

Kaasik avaldas nördimust riigi kultuuripoliitika üle: Eesti Kontserdi toetust kahandati sel aastal vaid veidi üle kümne protsendi, Oistrahhi-festivalil aga 90 protsendi võrra. „Või ongi see solidaarsus? Kui lisada, et Pärnu linn toetab oma eelarvest Eesti Kontserdi üritusigi, siis võrdsus ei kannata võrdlust,” märkis ta.

Kaasiku sõnade kohaselt pole tänavusel festivalil asetatud rõhk niivõrd kallistele interpreetidele, kuivõrd muusikale. Oli ju David Oistrahhi festivali eelkäija Pärnu muusikafestival. Avakontserdil esineb rahvusvahelise mainega plokkflöödimängija Genevieve Lacey Austraaliast. Festivalil dirigeerib nagu pea kõigil viimastel aastatel Pärnu aukodanik maestro Neeme Järvi. Siinsele publikule esinevad nii juba tuttavad kui uued solistid, ansamblid ja orkestrid.

Väärikas traditsioon
Palju on kavas Eesti heliloojate uudisloomingut ja Eesti esiettekandeid kõrvuti vanade-tuntud šedöövritega muusikaajaloo kullafondist. Kohtutakse jälle mustlasorkestriga ja kuulatakse teost, mis on pühendatud teel Pärnusse langenud kontrabasside mälestusele.

Neeme Järvi suveakadeemia toimub 9.–16. augustini Valgamaal Leigol ja Otepää kultuurikeskuses. žürii valib akadeemiale välja kümme aktiivset osalejat, kes töötavad üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri ja selle kammerkoosseisudega. Meistrikursustest osavõtjad saavad dirigeerida „Leigo järvemuusika” avalikel kontsertidel.

 

Neeme Järvi lõppkontsert
8. mai 2009
Raul Pettai

„Nii ajaratas ringi käind…” on tuntud eesti laulu algus. Sellega kaasub alati kahjutunne, et midagi väärtuslikku on lõppenud. Teisipäeval, 5. mail, oli selleks dirigent Neeme Järvi viimane kontsert New Jersey Sümfooniaorkestri (NJSO) muusikadirektorina. Nii lõppes neljaaastane aktiivne töö NJSO muusikapõllul. Järvi jääb edasi nende kunstiliseks nõuandjaks ja juhatab vahel üksikuid kontserte (näiteks Verdi „Reekviem” jaanuaris 2010), kuid NJSO mureks on nüüd leida endale uus juht. See pole kerge, sest Järvi ametiaeg oli NJSO suurimaks sammuks ülespoole ning uut juhti võrreldakse paratamatult eelnenuga.

Järvi valis oma lõpukontserdiks ainult kaks teost: esimeseks Beethoveni 5. klaverikontsert ja teiseks Bruckneri 7. sümfoonia. Nende monumentaalsete teoste valik andis kontserdile ja Järvi lahkumisele eriliselt suursuguse värvingu.

Kava alguses toimus lühitseremoonia kus Järvile anti üle kaks autahvlit vastava tekstiga. Loeti ette New Jersey kuberneri Corzine’i tervitus ning mainiti, et publiku hulgas viibib ka Eesti peakonsul New Yorgist. Publiku aplaus sellele sissejuhatusele oli soe ja kauakestev.

Beethoveni 5. klaverikontserti tuntakse nime all „Emperor”, ehkki see (maitselage) tiitel pandi talle hoopis hiljem. Teos valmis aastal 1809 ja ta on tunnistus Beethoveni ettenägemisvõimest nii klaveri kui mängutehnika alal. Võtame kasvõi asjaolu, et kontserdi esimese osa kadentsist (mis on traditsiooniliselt esimese osa lõpus) tegi Beethoven teose avatakti! Nii algab kontsert säravate klaveri sooloarpeggiotega, mida orkester vaid üksikute akkordidega saadab. Geniaalne idee. Selliseid kõlalisi pärle esineb kogu teose ulatuses. Pole juhus, et neli aastat varem lõpetas Beethoven oma 5. sümfoonia. Samast monumentaalsest juurest pärineb ka 5. klaverikontsert.

Pianist Per Tengstrand esitas helitöö virtuoosliku tehnikaga – siin midagi soovida polnud. Ometi tundus nende ridade autorile, et puudu jäi tõlgitsuslikust küljest. Veidi harjumist nõudis ka solisti tendents siin-seal tempot erilaadiliselt varieerida. Siiski, Tengstrand sai teenitud aplausi osaliseks ja ta andis huvitava lisapala: Rootsi rokkband Ark muusikale toetuv helind klaverile, orkestrile ja sooloviiulile (mängis NJSO kontsertmeister).

Peale vaheaega esitati Anton Bruckneri (1824-1896) 7. sümfoonia, mida ta lõpetas 1883. Bruckneri juhul tuleb olla ettevaatlik sõnaga „lõpetas”, sest heliloojal oli tavaks oma loomingut ikka-jälle muuta, täiendada. Nii on muusikateadlastel olnud raskusi selgitada milline variant antud teosest on see viimane, lõplik versioon. Õnneks on 7. sümfoonia üks väheseid kus sedalaadi segadust peaaegu ei esine. Teosel on neli osa: Allegro moderato, Adagio, Scherzo ja Finale. Vaikselt algav, kuid suursuguse koega esimene osa lõpeb piduliku haripunktiga. Kuna Bruckner eriliselt austas  Richard Wagnerit, siis peegeldub Adagios lein Wagneri surma puhul (1883). Seevastu kihutab Scherzo nagu torm kuulajast mööda. Finale on küll kõlalt suurejooneline – katedraali suure oreli idee – kuid näib, et sümfoonia sisulise raskuspunkti moodustavad ikkagi esimesed kolm osa. Tundub, et Bruckner seda meelega nii kavandas.

Bruckneri ettekandes andsid Neeme Järvi ja NJSO oma parima. Teos pole pealiskaudseks kuulamiseks – just nagu gooti katedraali ilu ning suurust ei saa haarata pilgu kiire pealeheitmisega. Suuremõõduline, sisutihe helitöö nõuab süvenemist ning detailide jälgimist. Parim viis selleks on nägemismeele väljalülitamine. Alles siis avaneb helikeele ilu, avanevad muusikalised peensused ja muutuvad mõistetavaks üksteisest läbipõimitud teemad ning nende variatsioonid. Selgub ka miks antud fraas on usaldatud just sellele pillirühmale, miks ta just siin esile voogab ning seal jälle taandub.

Nagu öeldud, Järvi tõlgitsus ja NJSO ettekanne olid suur nauding. See oli nelja-aastase hoolsa töö tõeline, vaidlematu haripunkt mida kuulajaskond kviteeris kauakestvate kiiduavaldustega. Traditsioonikohaselt andis Neeme Järvi ka sel kontserdil lisapala: menuett Haydni sümfooniast nr. 96. Selles esineb oboesoolo mida eriliselt kaunilt esitati. Järvi tunnustas seda vastavalt, kutsudes mängijat – noor daam – orkestri ette kummardama.

Kokkuvõttes siis – oli suurepärane elamus mis nii kergelt ei unune. Aga kahjutunne oli ka, sest üks ajastu oli sellega lõppenud.

 

A Music Director Bows Out With a Program of Weighty Staples
May 6, 2009
The New York Times
Vivien Schweitzer

NEWARK — In a recent interview with The Star-Ledger of Newark the conductor Neeme Järvi said that during his five seasons as music director of the New Jersey Symphony Orchestra, administrators had “prodded me into doing huge pieces, like Mahler’s Second Symphony.”

Mr. Järvi added that the orchestra should focus instead on presenting “a creative alternative to what’s in New York.” But at a well-attended concert at the New Jersey Performing Arts Center here on Tuesday afternoon, Mr. Järvi’s final one as music director, he conducted weighty repertory staples like Beethoven’s Piano Concerto No. 5 (“Emperor”) and Bruckner’s Symphony No. 7.

No permanent replacement for Mr. Järvi, a native of Estonia, has been announced for the orchestra, which is suffering the economic woes typical of many arts institutions today. (It canceled its two-week June festival, eliminated 9 out of 70 of next season’s subscription concerts and laid off three administrative staff members.)

Mr. Järvi will become artistic adviser, and guest conductors will work with the ensemble next season.

Tuesday’s concert began with an introduction by the orchestra’s president, André Gremillet, who presented Mr. Järvi and touted some of his achievements, including programming new music and bringing “spontaneity and fun” to performances. Mr. Järvi, who received a standing ovation after walking onstage, certainly has a sense of humor, glaring good-naturedly at latecomers and joking with the musicians.

The Beethoven led the program, with the pianist Per Tengstrand as soloist. Mr. Tengstrand brought the requisite grandeur to the opening cadenza and performed with an appealing blend of muscularity and poetry throughout. Over all, though, the work lacked a certain cohesion.
Mr. Järvi has often offered encores during his tenure. Following the Beethoven Mr. Tengstrand and the orchestra played a romantic and somewhat schmaltzy arrangement (featuring an extended violin solo) by Jonas Nydesjo of “Bottleneck Barbiturate” by the band the Ark.

After intermission came an impressive, well-paced reading of Bruckner’s soaring and magisterial Seventh Symphony. This interpretation was far more convincing than the disjointed rendition of Mahler’s Second Symphony that I heard Mr. Järvi conduct in late 2007. The cellos sounded glowing in the opening theme of the first movement, as did the violins in the Adagio, written as a homage to Wagner, who died while Bruckner was composing it. Mr. Järvi conducted an energetic interpretation of the Scherzo and urged his musicians to a rousing climax in the Finale.

The main problem (and a particularly unfortunate one for this symphony) was the sloppy brass playing, which rendered some of the beautiful chorales jarring.

The audience rewarded the performance with an ovation. For his final encore as music director Mr. Järvi chose Haydn, whose 12 late symphonies he conducted during his tenure. Mr. Järvi led a lithe, elegant rendition of the Minuet and Trio from Haydn’s Symphony No. 96, with fine contributions from the oboist Sarah Skuster, who played with noteworthy elegance.

 

A musical adventurer takes his last Jersey journey
May 4, 2009
Bradley Bambarger
The Star-Ledger

Neeme Järvi might have taken the easy way out, programming his final concerts as music director of the New Jersey Symphony Orchestra with celebratory crowd-pleasers. That he chose to keep stretching the orchestra – and its audience – underscored the exploratory quality of his five-year tenure.

The spontaneity and sense of fun Järvi brought to NJSO concerts were rightfully mentioned as hallmarks by orchestra president Andre Gremillet, as he introduced Saturday’s full-house concert at NJPAC with well-wishing proclamations from Gov. Jon Corzine and Newark Mayor Cory Booker. But the heart of the event was Anton Bruckner’s Symphony No. 7 – challenging, majestic music not usually in the NJSO’s purview.

Bruckner’s late 19th-century symphonies have often been described as cathedrals in sound, for their vast architectural qualities and almost devotional emotional atmosphere. Their demands in style, scale and concentration have made these symphonies mostly the preserve of continental European orchestras. The NJSO rarely performs Bruckner and hadn’t played his Seventh Symphony since the late ‘80s.

The Austrian composer can almost be summed up in an equation: Bach plus Wagner equals Bruckner, if a little Schubert is added in. The trick to interpreting a Bruckner symphony is to convey all of the richness of the score – the lyrical polyphony, the harmonic depth, the organlike textures, the grand play of dynamics – without meandering episodically. This is music that flows from the conductor, and Järvi led a Seventh that blended beauty in the moment with a sense of inexorable drive.

Using the Haas edition of the score, Järvi’s interpretation was brisk, taking the Seventh at just less than an hour where others can take 15 minutes longer. There was a rushed melody here and there. And surely the conductor wished there would have been more rehearsal time for the brass to hone its intonation in isolated moments. Overall, though, the orchestra played beyond itself – from the cello section’s rich singing of the opening’s “Parsifal”-like theme to climaxes filled with stentorian bravura by the brass (with special Wagner tubas in tow). Although violin phrasing could have been more intense in the Adagio, the sheer lyricism had its own virtues.
Before the Bruckner, there was Beethoven’s “Emperor” concerto, with Swedish pianist Per Tengstrand the soloist. A Princeton resident, Tengstrand was called on to replace up-and-coming Russian star Denis Matsuev, who pulled out. It was Tengstrand who Järvi drafted to play the rarely heard Stenhammer Piano Concerto in 2005’s NJSO festival of Scandinavian music, one of the highlights of the conductor’s time here.

Although there were attractive, dynamic passages, Saturday’s “Emperor” wasn’t the most scintillating experience. Tengstrand didn’t show the variety or depth of tone in the “Emperor” that one would want, supplying prose rather than poetry. He did offer an unusual treat as an encore, though, with Jonas Nydesj’s arrangement of the song “Bottleneck Barbiturate” by Swedish glam-rock band the Ark.

After the long, warm ovation that followed the Bruckner, Järvi offered his own encore, the minuet from Haydn’s Symphony No. 96, a reprise of his favorite project with the NJSO – their multi-season traversal of the composer’s 12 late symphonies. The playing was full of the rhythmic stylishness and glowing charm characteristic of Järvi. Here’s to hoping that the NJSO has now taken on those qualities – and his venturesome spirit – as their own.

 

Neeme Järvi Summer Academy Moves to Winter Capital
May 3, 2009
www.musicincincinnati.com
Mary Ellyn Hutton

You’ll know you’re not in Kansas if you come to Leigo Farm in South Estonia in August.

That’s when the Leigo Lakes Music Festival takes place. Concerts, everything from rock to classical, are performed on barges on the lakes. As twilight approaches, bonfires are lit on the banks (listeners sit on the opposite shore on blankets or folding chairs). Candles are distributed on the lake surface and sent into the air attached to balloons so they look like celestial objects. With nothing but trees, water and rolling hills in the vicinity, it seems all the more magical.

This summer Leigo will be host to a new event, conductor Neeme Järvi’s Summer Academy, a week-long master course for young conductors. Dates are August 9–16. Ten conductors, chosen through an application/audition process, will coach with Järvi and lead their own concerts on August 14 and 15. Participating orchestras are the Estonian National Youth Symphony and Chamber Orchestras.

Students are accommodated at the farm, with meals in the main farmhouse. Interested conductors up to age 40 (1969 is the cutoff year) should apply by May 15. Complete information and an application form may be found at www.jarviacademy.ee

Neeme Järvi’s Summer Academy began in 2000 in Pärnu, Estonia’s “summer capital” on the Baltic Sea, as part of Pärnu’s annual David Oistrakh Festival. After a spectacular, five-hour marathon at Leigo in August, 2008, featuring 13 members of his family, Neeme Järvi he decided to introduce his conducting students to a different aspect of his native country. To read about the 2008 event see http://www.musicincincinnati.com/site/reviews/No_Place_Like_Leigo.html

Leigo has been compared to “The Shire” in “Lord of the Rings.” It is, in fact, a working farm, with no fancy hotels or touristy things. It is 10 kilometers from Otepää, so-called “winter capital” of Estonia for its ski resorts and World Cup cross country skiing events.

Leigo Lake Music events are unique for their combination of natural beauty and high tech wizardry (colored lights, fountains, TV screens, etc.). Founder/artistic director Tõnu Tamm, a biologist and former documentary filmmaker, deserves the Frank Baum appellation for having realized his lifelong dream of uniting the two.

Browse YouTube for engrossing footage of Leigo and Lake Leigo Music. A clip from the final work on the 2008 Järvi marathon, Brahms Requiem, may be found at http://www.youtube.com/watch?v=S6l0dKGDNsM

 

Symphony director’s swan song a sad note
Conductor leaves an indelible mark
April 30, 2009
The Star-Ledger
Bradley Bambarger

Neeme Järvi’s tenure as music director of the New Jersey Symphony Orchestra ends next week after five seasons. For many, the abiding memory will be his winks and shimmies from the podium, or the quirky loop he walked around the stage as he built anticipation for his beloved encores.

Penny Vance, of Montclair, an NJSO subscriber for 12 seasons, saw the Järvi years as a peak. She said that before Järvi, many people left concerts before the last piece, eager to get their cars out of the parking lot.

“But he trained the audience to wait for his encores, these surprises, these treats,” Vance said. “That built a keener attention span in the audience, this kind of electricity.”

The Estonian-born Järvi, who turns 72 in June, leaves an indelible mark on the orchestra – one of the country’s top 20 and one of the few to perform across its state as a mission, playing each season to about 87,000 people in 70 subscription concerts in seven cities.

Having directed orchestras from Detroit to Sweden, he also instilled a new spontaneity in the NJSO, as well as a far more adventurous palette of repertoire.

Board chairman emeritus Victor Parsonnet said that while each of the previous music directors he knew took the orchestra forward, “the biggest leap – in the music and in connection with the audience – came with Neeme.”

Järvi’s final concerts as music director run tomorrow through Tuesday in Princeton, Newark and New Brunswick, with the program of Beethoven and Bruckner designed to send him off with a note of grandeur.

Officially, Järvi leaves with the title of artistic adviser and plans to return on occasion, including a date to lead the NJSO in Verdi’s Requiem next January. (The symphony will be under the direction of guest conductors next year.)

He admits frustrations with the litany of management changes over his years with the NJSO, as well as the controversy over its acquisition and subsequent sale of the Golden Age collection of string instruments. But the conductor insisted he has loved working with the orchestra players, who he said played more stylishly with every concert.

“I also enjoyed this beautiful NJPAC hall so much,” said Järvi, who has a recorded legacy unsurpassed among living conductors. “And I will miss the contact with audiences in every part of New Jersey. Introducing them to the late Haydn symphonies, for instance, or Estonian and Scandinavian music, and feeling their warm response to it all, has been important to me.”

NJSO concertmaster Eric Wyrick said a hallmark of Järvi’s relationship with the orchestra has been his penchant for taking the group out of its comfort zone.

The previous NJSO music director, Zdenek Mácal, might have been more dependable, according to Wyrick, but things have been fresher with Järvi. “He’s almost cagey in rehearsal, forcing you to really follow him in concert, to react on stage,” Wyrick said.

NJSO board co-chair Ruth Lipper suggested the next music director must have a strong presence in the community, something Wyrick seconds.

“Järvi is hands down the best conductor I have ever worked with,” Wyrick said, “but he wasn’t in New Jersey as much as we would’ve liked, as he was guesting all over the world. We need someone to have an artistic vision that is not only stated but fought for every day.”

Even as he steps back, Järvi has strong opinions about the NJSO’s future. He compares NJSO president André Gremillet to President Obama: “He has a vision, and it looks good, but we’ll have to see.”

The conductor advises against cutting the musicians’ salaries, and warns against the NJSO trying to prove that it is a major symphony orchestra, on par with the New York Philharmonic or Philadelphia Orchestra.

“They have prodded me into doing huge pieces, like Mahler’s Second Symphony,” Järvi said. “I’m fine with doing them, but the NJSO should really play smaller Classical-era pieces, modern music, new combinations of jazz and world music – there is so much the orchestra could do to present a creative alternative to what’s in New York. The programs should bridge the divide between classical music and today’s culture.”

It can sound as if Järvi is suggesting for music director his youngest son, the up-and-coming conductor Kristjan, who has a feel for new things.

“Perhaps I am,” Järvi said. “It would be a great position for a young conductor. Honestly, the NJSO should be bold in choosing its next music director. I am the orchestra’s artistic adviser, and that is my advice.”

Järvi and his wife, Liilia, have spawned an intercontinental musical dynasty, with each of their three children making successful careers home and abroad. His eldest son, Paavo, is music director of the Cincinnati Symphony and has become one of the most active conductors on the recording scene; daughter Maarika is a solo flutist; and Kristjan has made a name in Europe and the U.S., including guest spots with the NJSO.

The Järvi brood also includes seven grandchildren. Kristjan’s oldest son, Lukas, 9, was often seen at his grandfather’s concerts at NJPAC, conducting along from his seat when he was smaller.

Järvi’s contract as chief conductor of the Residentie Orchestra of The Hague in the Netherlands goes through 2011. He will return to Estonia in the summer for conducting classes and the annual choral festival, something he relishes.

“I have no time to retire,” Järvi said, though he added that sticking closer to his midtown Manhattan home has its appeal. “So, I won’t be far, just across the river.”

A sub pulls out all the stops
March 28, 2009
www.philly.com
David Patrick Stearns

Conductor Neeme Järvi unabashedly played to the crowd – which loved it.

With a baton that’s probably logged more miles than a UPS truck, Neeme Järvi is one of those conductors who step in for felled colleagues, whatever the program, as if they’d planned to be there all along. At 71, his repertoire is vast and his performances authoritative – but you can’t say he was predictable at Thursday’s loopy Philadelphia Orchestra concert.

In replacing the ill Emmanuel Krivine – a pity, since that seasoned Europe-based maestro could be a dark-horse music-director candidate – Järvi chucked Debussy’s Printemps and went forward with the planned Khachaturian Violin Concerto with Gil Shaham and Dvořák’s Symphony No. 8. However middle-of-the-road Järvi’s performances are and always have been, he made the concert an occasion, shamelessly leading the audience in rhythmic clapping so as to prompt encores, first from Shaham (who played some unaccompanied Bach) and later for himself (Dvořák’s Slavonic Dance No. 1), conducted with an eccentric theatricality suggesting a folk-dancing zombie.

Everybody loved it – in a concert whose tone was set from the get-go by orchestra violinist Davyd Booth, whose spoken introduction to the program discussed how musicologists keep scrambling the numberings of Dvořák symphonies, quoting one of his teachers as rhyming musicology with proctology. As a musicologist myself, I find resonance in that analogy.

Though Järvi has expanded the classical repertoire with high-profile recordings of neglected masterpieces and works that are so lovable they don’t have to be great, he also has a keen feeling for Dvořák’s Symphony No. 8, and wasn’t about to let it lapse into nonspecific mellifluousness with its flowing tunes and rich harmonies. Each movement emerged as a succession of musical blocks, ones he characterized with their own individual tint and manner of animation.

Nobody builds a better climax than Järvi. It typically begins with a solidly motivated tempo that slowly slackens as harmonic tension builds and volume increases, expanding into unbidden grandeur.

A few bars into the Khachaturian, the audience was left guessing why Järvi and Shaham abruptly left the stage (Shaham was attending to a slippery tuning peg on his instrument). Once resumed, the concerto galloped along, with motor rhythms that build tension when twice as many notes are shoehorned into the same span of musical time – which can seem like a cheap trick, but not with Shaham.

He’s always after the overarching idea (facilitated by middle-weight sound and less-aggressive-than-usual articulation), so that the concerto’s transition into lyrical repose felt natural.

And speaking of lyricism, I swear I heard undertones of melancholy reflection left over from Shaham’s recent Elgar Violin Concerto recording. That created a welcome emotional counterpoint to Khachaturian’s let’s-keep-moving vitality. With Järvi’s way of finding the dissonance in the piece’s lush climaxes, Khachaturian delivered rather more than the usual superficial thrills.

The Substitute
March 25, 2009
www.philly.com
Peter Dobrin

Neeme Järvi has no title with the Philadelphia Orchestra, and never has. But if anyone were deserving of an honorific, it’s this conductor. Something like Substitute In Chief would do. Järvi, 71, is stepping in for an ailing Emmanuel Krivine at the orchestra this week. It is the fifth time Järvi has taken over at the orchestra’s podium while apparently feeling healthy and able when others were not. In fact, Järvi has appeared here slight more as a substitute than as an originally scheduled conductor, five times to four respectively. Maybe he takes some comfort in his chummy rapport with the orchestra, and perhaps also in knowing that he has replaced only the best in the business: Riccardo Muti, Riccardo Chailly and Yuri Temirkanov, among them. An additional appearance in 1996, though, was neither as a substitute nor as the originally scheduled conductor, since no one really saw that concert coming at all. Järvi led musicians in a strike concert for that program, and technically speaking, he was working for players. Maybe his substitute-ness was in the cards. This is how his bio read in the program for his first Philadelphia Orchestra appearance in 1980 – his first with any U.S. orchestra: “Neeme Järvi was one of the last artists to receive permission to leave the Soviet Union before the recent freeze on cultural exchanges. He has departed permanently and plans to settle in the West. He arrived in the United States in late January and, paradoxically, was called upon to fill the Philadelphia Orchestra engagements originally scheduled for Yevgeny Svetlanov whose appearances in this country were cancelled by the Soviet government.” His concerts with the orchestra are Thursday, Friday, Saturday and Sunday. (Thanks to Philadelphia Orchestra associate communications director Darrin T. Britting for the research.)

New directions for the NJSO
March 4, 2009
The Star-Ledger
Bradley Bambarger

With Neeme Järvi’s last concerts as music director this May, the next season was always going to be a transitional one for the New Jersey Symphony Orchestra.

The plummeting economy – which has put so much stress on arts organizations dependent on giving from foundations and corporations – has given the NJSO more problems than just finding a new chief conductor. To save money on its 2009–10 schedule, announced today, the orchestra has cut its subscription concerts to 61, down from this season’s 70.

The organization has yet to negotiate with players over the contracted pay for these dropped concerts, although NJSO president and CEO Andre Gremillet expects everyone to pull together. The 2009–10 lineup shows an orchestra thinking creatively, with Gremillet saying that “we’re proud of what we’re able to offer, given the world’s fiscal reality right now”.

Although next season will include fewer blockbuster events entailing extra musicians, Verdi’s Requiem is set for January. Järvi will conduct the concert in his only appearance of the season as the NJSO’s conductor laureate and artistic adviser. The program will conclude the orchestra’s annual winter festival, this time on an Italian theme and held Jan. 8–31, 2009, in venues across the state.

The Italian festival will also feature violinist Sarah Chang in Vivaldi’s “Four Seasons”, and it will incorporate a night of opera arias – one of the NJSO’s successful series of “Best Of” programs. Begun this year, these shorter highlights-oriented concerts have sold 15% more tickets than projected in Englewood, Red Bank and Trenton, according to NJSO marketing director Gus Gomide.

With Gremillet insisting that “organizational collaborations are the way of the future”, the NJSO has embarked on a relationship with Opera New Jersey, becoming the company’s house orchestra for its summer festivals. Next February, the NJSO will also co-produce a semi-staged production of Bizet’s “Carmen” with the Princeton-based opera company. The cast will include top mezzo-soprano Denyce Graves in the title role.

The NJSO is on a search for its new music director, so next season will bring return visits by some favored candidates (Jacques Lacombe, Arild Remmereit) and first-time engagements for Ludovic Morlot, Lawrence Renes, Giancarlo Guerrero and exciting New York Philharmonic associate conductor Xian Zhang.

The 2009–10 season starts on Oct. 2 at Princeton’s Richardson Auditorium, with Hans Graf conducting Berlioz’s “Symphonie Fantastique” and NJSO principal Bart Feller soloing in Ibert’s Flute Concerto. On Aug. 1, as a season prelude co-presented with the New Jersey Performing Arts Center in Newark, the orchestra will join pianists Herbie Hancock and Lang Lang. The duo’s exclusive area appearance will include a special arrangement of Gershwin’s “Rhapsody in Blue”.

There will be fewer star soloists engaged next season, although the lineup includes such musician’s musicians as pianist Stephen Hough playing Rachmaninoff. Headstrong Finn Olli Mustonen will also be making his U.S. dual debut as conductor and pianist (in Mozart and Sibelius), while pianist Terrence Wilson (a Montclair resident) will be returning. Two NJSO principals, violinist Eric Wyrick and cellist Jonathan Spitz, will help mark the bicentennial of Schumann’s birth with performances of his concertos.

The NJSO remains committed to an initiative for minority composers, with an East Coast premiere of Puerto Rican-born Roberto Sierra’s Symphony No. 4 in October. But the orchestra may make cuts to its educational programs and parks concerts.

“These cuts are temporary in our minds,” says Gremillet, “but fiscal responsibility is necessary for any artistic growth, now more than ever. Our people are passionate about what they do, and that will help sustain us as we all get out of this economic crisis eventually”.

Relative Values: Neeme Järvi and his son Kristjan
February 22, 2009
The Sunday Times
Sue Fox

The conductor Neeme Järvi, 71, and his son Kristjan, 36, who has also taken up the baton.

Kristjan: The family first arrived in America from Estonia with literally two suitcases and no money. I think my father had $20.

I was eight years old. We settled in New Jersey, where I was brought up just like an only child. My brother and sister, Paavo and Maarika, were teenagers by then and had their own lives. Even though I’m 36 now, and a father of two sons, within the family I’m still treated as the baby.

In Estonia my father was very well known. Musicians were always coming to visit us at home in Tallinn. As a boy I had no idea that people like Aram Khachaturian, Dmitri Shostakovich and Arvo Part were such important composers. Of course, they are now world-famous, but to me they were just friends of my parents. Slava [Mstislav Rostropovich] sometimes came with his cello so he and my father could make music together. Slava was one of the first people to help us when my father made the decision to emigrate, and gave him advice about things that were completely foreign to us. It was mostly to do with establishing my father’s career in America and making our life there. When Slava died in April 2007, it was a huge sadness for my father. He conducted several memorial concerts in his honour.

We left Estonia because living in the Soviet Union then was like being on another planet — something I only realised when we got to America. My own recollections of Tallinn were of having a nice life.

I didn’t know anything else and had no idea of the issues my parents had to deal with. But my father yearned for more artistic freedom. Everything in Estonia was so proscribed: you could only travel for a certain number of days and the government required all sorts of special permissions.

It took enormous courage when my father, at the age of 40, took the decision to give up everything and leave. He and my mother were determined to give us a better future. They have a wonderful, strong marriage which has lasted over 48 years. And to their enormous credit, when we were leaving they kept everything incredibly normal and uncomplicated. I didn’t really know what was going on, because I was so completely taken care of.

It was fantastic to arrive in America, where an Estonian family with kids took us in. It made the initial transition to a new country so nice. We just became part of their family. Coming from the grey Soviet Union, I couldn’t believe the colour of everything, and the amount of stuff in the shops!

My father threw himself into work, and within a month he had invitations to conduct both the New York Philharmonic and Boston Symphony Orchestra. Once he became better known in America, he was rarely at home. Eventually he became music director of the Detroit Symphony Orchestra, and then came the Gothenburg Symphony Orchestra and the Royal Scottish National Orchestra.

For my father, music is an essential part of life, like breathing, and he instilled in all three of us his enthusiasm and passion for music. Because of my father, I have enormous self-confidence — one of the best gifts you can give to a child. We were never forced to practise, so we never thought of it as a chore. He was always telling us: “Listen to this!” “How great is this!” Everything for him had a wow factor. And he’s amazing, in that after a lifetime of conducting and recording he still finds new repertoire to excite him. He’s open-minded about different music, too — introducing me to jazz and music which is completely off the beaten track of a regular orchestral conductor. Because of my father’s influence, I’ve forged my own way in music, but he always brings us back to where our roots are — for example, Beethoven, Brahms and Haydn. And as a conductor myself if I need encouragement or advice, he and my elder brother, Paavo, who’s also a conductor, are always there for me.

With three conductors in the family, and a flautist — my sister, Maarika — we’re hardly ever all together: one of us is always travelling. My parents live in New York and my father still does a huge amount of flying to conduct orchestras. To him, holidays are boring.

America has given me and our family so much, but we’re all still deeply connected to Estonia. Because people helped my father all those years ago, he’s very supportive of Estonian culture — especially the musicians and composers. Estonia is a little patch of Europe we hold close to our hearts. When we left, there was a real possibility that we might never go back. Who knew how history was going to play out?

My parents were so brave. Today I can’t imagine leaving my home and taking my children to face the unknown. I look at my sons — Lukas, who’s eight, and two-year-old Finn — and I can see incredible traits of my father in them. That means so much. My father may be a world-famous conductor, but I’m so proud of him for who he is: a loving, beautiful, warm person — one of the greatest human beings I know.

NEEME: When we left Tallinn, Kristjan became a real American boy very quickly. Paavo, Maarika, my wife and I all speak accented English, but Kristjan sounds American. He was a special boy — smiling, friendly and excited about everything. He adapted to first grade so naturally. We sometimes took him out of school so he could travel with us when I conducted in other countries. By the time he was 17 he looked just like I did at that age. We had the same smile. I warned him: “Kristjan, look at me, aged 71. This is your future!”

Kristjan was quite a good pianist. He studied at the Manhattan School of Music, but piano wasn’t enough for him. After all, there were already two conductors in the family and he had grown up watching me on the podium. So he went to the University of Michigan to study conducting. Before he graduated, he discussed his ideas with me. “I have a father and a brother who are well-known conductors,” he said. “What kind of conductor am I going to be? What can another Järvi do?” One of his ideas, in 1993, was to gather a group of young, very diverse musicians to form the Absolute Ensemble, an electro-acoustic band. He chose to integrate rather than segregate new music, and they perform classical and jazz-rock arrangements and contemporary music — from the Beatles and Frank Zappa to Miles Davis and Jimi Hendrix. Kristjan’s innovation was to play it all alongside Bach, Stravinsky, Schoenberg and other great composers. I’ve been to some of the concerts. I’m very proud that his group has won awards and toured all over the world.

In 1998, Kristjan became assistant conductor to Esa-Pekka Salonen at the Los Angeles Philharmonic, and then invitations came from other orchestras. He’s now based in Vienna with the Vienna Tonkünstler Orchestra, and working with other orchestras in Europe.

He will come to me for advice, but Paavo is the one he goes to for help. Paavo is his hero. Not that he needs either of us: Kristjan is the one person I can think of who conducts The Rite of Spring by heart. It’s so difficult — as scores go, it’s the end of the world! But he thrives on risk.

Because of all the travel, family life is not so easy for musicians. It was always very important for me. If you’re lucky and smart, you don’t have to make a choice between family and career, but it only works if everyone understands how important music is. Kristjan is an exceptional father. He’s extremely close to his son Lukas, who lives in New York with his mother [the violinist Leila Josefovich] and is showing signs of being a fine conductor at only eight years old. Kristjan is now happily married to his second wife, Hayley, who’s a flautist. Their son, Finn, is two and they have a new baby girl, Avalon.

Now Kristjan is going to conduct my orchestra in New Jersey. I have a three-week festival planned and I’ve given over one week to him. But I’m not sure how comfortable he’ll feel with me in the audience.

My son is so busy. I ask where he’ll be next week and he jokes: “Look on my website!” But there was one concert he conducted recently which I thought was the wrong choice. He already had a concert booked — a Mahler symphony with his own orchestra in Vienna — when the London Symphony Orchestra asked if he could replace a conductor who had cancelled. It was a programme of American pieces, which he loves. So he found another conductor to replace him in Vienna and agreed to go to London. I didn’t think he should have done it, and his own orchestra manager told him: “If it had been the Berlin Philharmonic I would understand, but to let us down for the LSO?” Well, the next week Kristjan had a call from the Berlin Philharmonic, asking him to step in for another conductor. He came to me, saying: “Okay, I was wrong to go to London, but now the Berlin Philharmonic have invited me.” I told him it wasn’t nice to let down his own orchestra. “You’re young: you have time to do everything. You don’t need to rush your career.”

Kristjan is conducting the London Symphony Orchestra at the Barbican in London on February 26.

Two great hits, one great night
February 19, 2009
The Gazette
Arthur Kaptainis

A great orchestra can make a few concerts each season sound like the best you have ever heard. The latest such outing by the MSO involved pianist Radu Lupu and conductor Neeme Järvi, Tuesday in Place des Arts.

Both are old pros, but neither has lost interest in core masterpieces. Lupu, as bearded and bearish as ever, all but reinvented Beethoven’s Piano Concerto No. 3, promoting it from early-mid-period barnburner to something stately and romantic, the late piano concerto the composer never wrote.

Tempos were slowish and the touch was deliberate, each note impressively weighted. Lupu tweaked some dotted rhythms for expression, and let his left hand speak as freely as his right. Far from disrupting the songful line, all this innovation enhanced it. What a fascinating artist.

Järvi did his bit by assembling a larger-than-usual complement of strings and exploiting their expressive potential. A point sometimes neglected in this era of Beethoven downsizing is that a large orchestra playing softly makes a more interesting sound than a small band generating the same decibels. Wind solos were superb.

After intermission, we heard Shostakovich’s Symphony No. 5, a work that surely means much to an Estonian who studied in Leningrad. A tall and elegant podium figure, Järvi led the great score with an understanding of both its strong primary colours and its complex politics. Sweet woodwinds, radiant strings and the incandescent harp and celesta in the Largo led to a harsh wakeup from the brass in the finale. The apparent triumph was hollow.

The famously translucent MSO strings might not be obvious candidates for Shostakovich, but they lacked nothing in intensity. Their placement deeper in the Salle Wilfrid Pelletier stage appears to be paying dividends.

Coughaholics were out in force. They even led Järvi to pause an extra moment after the Allegretto. All the same, it seems unfortunate that the performance was not recorded.

Concerts classiques - L’extraterrestre et le grand maître
18 février, 2009
www.ledevoir.com
Christophe Huss

Des concerts comme celui qui sera redonné ce soir par l’OSM à la Place des Arts, sont rarissimes dans une année. Alors, à bon entendeur...

Radu Lupu, une semaine après Anne-Sophie Mutter, c’est du luxe. Contrairement à la violoniste allemande, on pouvait être sûr que le Roumain barbu n’allait pas faire le mariole avec son concerto. Par contre, le risque, avec lui, c’est de le retrouver en mode „pilote automatique”, musicalement indifférent. Rien de cela hier soir. L’électricité dans l’air, nous l’avons sentie dès les premières notes de l’introduction orchestrale, avec une élasticité dans le phrasé et des équilibres millimétrés.

Cette sculpture de 3e Concerto de Beethoven, Lupu la conçoit en partenariat étroit avec l’orchestre, et notamment les bois – basson et flûte en tête. Le pianiste se situe aux antipodes de Brendel, viennois, prédéterminé et épuré. Avec Lupu le concerto est creusé, travaillé comme une oeuvre de musique de chambre, en recréation permanente, résultant d’une écoute mutuelle. C’est aussi une conception post-mozartienne avec orchestre élargi. Les nuances infinitésimales semblent parfois sortir de nulle part (2e mouvement).

Ils sont deux en tout et pour tout à pouvoir atteindre de pareilles galaxies musicales sur notre planète pianistique: Daniel Barenboïm et Radu Lupu. Point. Le plus invraisemblable est que le style est inimitable, que seul Lupu peut se permettre de faire cela, notamment parce que personne au monde ne touche un piano de cette façon, avec cette finesse.

Après le concerto, le soliste se précipite sur le chef pour le remercier. Il le peut, car Neeme Järvi a fondu l’orchestre dans son univers. Le seul musicien qui, ostensiblement, n’applaudit pas est le flûtiste. N’a-t-il pas compris ce qui vient de se passer?

Beethoven nous a permis de voir qu’un grand maître était au pupitre. Chostakovitch confirme que Neeme Järvi est, sur le podium, notre invité le plus huppé et intéressant de l’année. Sa Cinquième est humaine: rageuse dans le développement du 1er mouvement, sardonique comme du Mahler dans le second, incandescente dans un Largo, où le tempo pas trop lent permet de tout faire chanter. Comme dans Beethoven, les pianissimos ont beau être impalpables, ils possèdent une intensité de braise. Le Finale est tout sauf jovial. La préparation de la coda, martelée avec lenteur, prend des allures de marche à l’échafaud.

On retrouvera ce grand concert dans le „top 10” de l’année. Assurément.

LES GRANDS CONCERTS
Beethoven: Concerto pour piano n° 3. Chostakovitch: Symphonie n° 5. Radu Lupu (piano), Orchestre symphonique de Montréal, Neeme Järvi. Salle Wilfrid-Pelletier, mardi 17 février 2009. Reprise ce soir.

Dvořak’s Requiem – Järvi and the London Philharmonic
February 8, 2009
www.wheresrunnicles.com
Tam Pollard

The first thing I noticed, when glancing at the LPO website before setting out for this concert, was that Karen Cargill was in it, this only a month since we last came across her in another requiem (Verdi’s).

Dvořak’s Requiem is a rather different work. It is performed less often and, frankly, there seems good reason for this. That’s not to say it’s a bad work, far from it: not only was this an enjoyable performance, and one I’m very glad to have attended, but it is also always interesting to hear a work for the first time. However, it does not seem to have the same clarity of vision as the Verdi, nor the quite the same spiritual power. It is not transporting in the same way.

There are some fine moments, and some good fireworks along the way, especially in the Offertory, the Hostias and the wonderful Angus Dei. However, it doesn’t quite seem to hang together as a whole. Compare, say, to his seventh symphony, which I have recently had cause to examine in some detail: there the work has a binding sense of structure and purpose.

For, we were told, “artistic” reasons, an interval was added. The work is divided into two parts, and the fact that the first ends with an “amen” would seem to support that it was written with this intention. But that only suggests it was written for the same bygone age where the Verdi requiem was performed with an interval (as is the case in the DVD performance from Giulini and the Philharmonia in 1964). You wouldn’t dream of doing that these days, and I would suggest you shouldn’t with the Dvořak either. That said, I did find the second half hung together better structurally.

Neeme Järvi is a fine and unmannered conductor, who previously impressed me at the Festival two years ago doing some Sibelius. He drew superb playing from the LPO, again making me question how any self-respecting critic can suggest the LSO is the only British orchestra among the world’s greatest.

The soloists were good too. Cargill has impressed me several times before, and did so again tonight with her beautiful and powerful voice. However, she was finely matched by both soprano Lisa Milne and bass Peter Rose. To the extent there was a weak link in the quartet, it was tenor Peter Auty, whose voice didn’t always have quite the power one might have liked.

The London Philharmonic Choir, under Neville Creed were superb, whether in terms of diction, power, or, as in the closing moments, delicacy. Indeed, their contribution was one of the highlights of the performance and it ranks them as one of the finer choirs I have heard in recent years.

It seems, from the presence of a great many microphones, that the evening was being recorded for posterity, and doubtless release on the orchestra’s own label. While it will not rank as a must buy, it is probably a should buy if you’ve never heard it before.

A couple of interesting notes remain. First, the organ, which sounded slightly wimpy, appears to have shrunk after the refurbishment, taking up less that half the space it used to. I’d be keen for any light anyone can shed.

Secondly, in the Foyer on the (I think) blue side, at any rate, the box office side, there is a wonderful work of art: a sculpture of a symphony orchestra made of card, the card is covered with a score of a Beethoven symphony. Superb stuff. The plaque tells you it was made by a prisoner. Nothing wrong with that, you might think. Indeed, nice that someone who’s harmed society has put something beautiful back into it. To be applauded, you might argue. Unless, of course, you were the somewhat disturbed gentleman who told me, and everyone else in the men’s room on level two during the interval, how awful it was that the work of a convicted criminal (probably, he said, a murderer, though any evidence he may have had to substantiate this was not presented at the urinal) was on display when his own was not. He changed his tune somewhat, and that it was a good thing the person’s work was on display as it showed the kind of world we lived in. I decided that discretion was the better part of valour. However, I suspect there is probably a good reason his work is not on display in the South Bank Centre.

London Philharmonic/Neeme Järvi – Dvořák’s Requiem
February 7, 2009
www.classicalsource.com
Graham Rogers

Dvořák Requiem, Op.89
Lisa Milne (soprano)
Karen Cargill (mezzo-soprano)
Peter Auty (tenor)
Peter Rose (bass)
London Philharmonic Choir
London Philharmonic Orchestra
Neeme Järvi

Opportunities to hear Dvořák’s grand “Requiem” are few and far between, so this was undoubtedly a special occasion. Though certainly not modest in scope – the work calls for large orchestra, chorus, organ, and four vocal soloists, clocking in at just over 90 minutes – it has, in modern times, been eclipsed by more dramatic and melodically memorable settings such as Verdi’s, Berlioz’s and Mozart’s. Perhaps another reason for the neglect of Dvořák’s setting is that it has little of the idiomatic folksy charm of his well-known orchestral and chamber works. Yet Dvořák evidently invested much in the work, imbuing it with striking musical cohesion, and it stands as an intense and potentially profoundly moving masterpiece.

In this first-rate performance, the intense power of the “Requiem” shone as it has probably rarely – if ever – done before. From the quiet, serious opening (a unison statement of the “Requiem” motif which runs through the score) through turbulence and, finally, the sweet prayers of its close, everyone performing was 100-percent committed to the music.

Under Neeme Järvi’s inspirational direction, the London Philharmonic played magnificently. The brass was impressively solid, often sending a shiver down the spine – especially when aided, as in the menacing but never histrionic “Tuba mirum”, by the glorious Royal Festival Hall organ. Sweet woodwind sonorities delighted in the wistful introduction to the “Offertory” (reminiscent of Dvořák’s Serenade, Opus 44), and strings were radiant in the romantic, almost Elgarian, sweep of the “Agnus Dei”.

The team of soloists was excellent: uniformly strong voices that blended with rare sensitivity, at home with the work’s varied styles – from haunting echoes of plainchant to emotional operatic moments – and projecting with ease over the orchestra from in front of the choir. The lyrical “Recordare” quartet stood out, the writing rich in glimpses of the human warmth that was shortly to blossom in Dvořák’s “American” style.

The London Philharmonic Choir was responsive, precise and full-toned. As often with large amateur choruses, a few more basses would not have gone amiss, nor would a touch more dynamism in the more agitated passages. But the singers displayed remarkable fluency, the Choir’s full-might thrilling in the vigorous “Quam olim Abrahae” fugue – surprisingly, the only one in the work but, with its distinctively Czech-inflected principal subject, its uplifting brilliance rivals anything in Brahms’s “A German Requiem”.

Written to commission from the Birmingham Festival, where it was premiered in 1891, Dvořák’s “Requiem” is a product of the late-Victorian vogue for large-scale, earnest choral works. Tastes change, of course (time has not looked kindly on the likes of once ubiquitously popular works such as Arthur Sullivan’s “The Golden Legend”), but Dvořák’s Requiem remains as far more than a monument to passing fads. Yes, there are a few turgid passages; and some movements seem to end rather abruptly. But it is also full of marvellous musical invention, and the work has a sincerity and conviction that speak to parts of the soul which Verdi et al cannot reach. Järvi and company are to be congratulated on having faith in this music, and for showing that it deserves a more frequent place in the concert repertory. Presumably (and hopefully) the performance was recorded for the LPO’s CD label.

Kontsert kui rahvusliku kokkukuuluvustunde akt
Muusika 1/2009
Virve Normet

Sada aastat vana oratoorium „Joonase lähetamine” (valminud 1908. aastal, esiettekanne 26. novembril 1909. aastal Leipzigis) on vist küll selles mõttes ainulaadne, et oma sünniloost peale on see kaasanud pingeid, kirgi, (raha)puudust, valestimõistmisi, sarkasmi ja üldse kõikvõimalikku ebaõnne. Helilooja vaevles kirjutamise ajal majanduslikus kitsikuses, Vardo Rumessenit, meie päevil teose muuseumiriiulilt päästjat ja restaureerijat ning selle ettekandmise eest Eestis ja kõikjal mujal lõvi kombel võitlejat, on süüdistatud seitsmes surmapatus ja „isikliku asja ajamises”, kuigi teda on ajendanud murdumatu usk teose püsiväärtusse ja soov see, pateetiliselt öeldes, eesti rahvale tagasi kinkida.

„Joonas” on oma renessansi paarikümne aasta jooksul, suuresti tänu esmadirigent Peeter Liljele ja eriti Neeme Järvile, seda usku õigustanud, kuid mitmel moel on ebaõnn sellega ikka veel lausa uskumatul kombel kaasas käinud. „Joonase lähetamise” kui teose saatusest, selle heledatest ja tumedatest lehekülgedest annab ülevaate raamat „Joonase sõnum”, mis enne kontserti, nagu ka teose partituur ja klaviir, fuajees trükisoojana esitlemist leidis. Kurioosne oli näiteks ka kõne all oleva kontserdi proovides juhtunu. Marina Lapina, mainekas Moskva Suure Teatri sopran, kelle nimi trükituna afiššidel ja kaval võib veel sada aastat hiljemgi ajaloolasi eksitada, tuli Neeme Järvi proovi teost alahinnates ja kodutöö tegemata. Nägin seda piinlikku situatsiooni pealt: närviline solist noodivihikut lappamas, nagu oleks järg kadunud, oma etteastet mitte teades ja partiid mitte laulda suutes. Tohutu esinejate kollektiiv tema taga jäigalt ootamas... Järvi tunnistas, et see on tema kunstnikuelus täiesti ainulaadne juhtum! Õhtul pandi solist lennukile ja loodetavasti ei serveeri ta oma ärasaatmist eestlaste natsionalismina. Ettekande ja DVD-salvestuse (teostajad Jason Starr USAst ja Rahvusringhäälingu tehniline töörühm) päästis Pille Lill, kes kümmekond aastat tagasi oli sopranipartiid laulnud ja pidi nüüd ühe ööga selle nõudliku muusika taas selgeks saama. (Eks seegi tõik ole tükike kultuurilugu!)

Kõik viis oratooriumi tervikettekannet aastate jooksul siinmail on läinud täissaalile, ovatsioonirikkalt, esitajate ja kuulajate suure kaasaelamisega ning alati „Sanctuse” kordamisega. Kultuurisündmusena, ikka rahva püsti seistes. Samasugusest menust kõnelevad nii meenutused kui ka meedia välismaal toimunud ettekannete kohta. Ka aastal 2003 Peterburis.

Oratoorium koosneb viiest pildist ja 38 numbrist. Esinejaid – soliste, koori, suurt orkestrit – on kokku 350 inimese ringis. Teost täies mahus võrdselt kõrgel tasemel ette kanda oleks ideaal, mille poole iga koosseis pürib. Nii ka seekordne koosseis. See puudutab just suure segakoori, professionaalse oratooriumikoori küsimust. „Habemega jutt”, et pärast Eesti Televisiooni ja Raadio segakoori laialisaatmist tuleb Eestis hakkama saada kas Läti kooride või projektikooridega ning iga kord taas nullist alustada, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Ja veel oli kahju – oletan, et ka rahval, kõigil korraldajatel ja esinejatel, Neeme Järvi kaasa arvatud –, et ei president ega juhtivad poliitikud adunud Estonia kontserdisaali sündmuse väärikust ja kultuurilist väärtust.

Rõhutasin teose monumentaalsust ja kollektiivi suurust, mõistes, et kõik saab õnnestuda vaid siis, kui kõikide osaliste professionaalne 0-tase on kõrge. Teos on ERSO-le tuttav ja hästi omandatud. Väga hea vokaalikultuuri ning stiilitunnetusega olid poistekoori numbrid, näiteks keerulise helikeelega nr 35 ja superilus nr 17 koos suure koori altidega. Kammerkoor Voces Musicales pakkus kohati väga kauneid hetki, sealsamas aga maadlesid naishääled kõrge tessituuriga, mis läks kätte kiledaks. Sama mure tabas ka oratooriumikoori sopraneid. Ent ikkagi on igati mõistetav Neeme Järvi rahulolu, et orkester ja koorid olid hästi ette valmistunud.

Kõige nõrgemaks lüliks jäid seekord solistid, eriti nende ansamblid, mis häälte liiga suure vibrato tõttu kõlasid mustalt. Kui Juhan Tralla tuli laitmatult toime oma tenoripartiiga, olles eriti soolonumbrites ja repliikides ilmekas, musikaalne ja vaba, siis nimitegelase Joonase rollis oleks küll tahtnud kuulda sügavamat häält, puhtamat intoneerimist ja muusikanumbrite suuremat mõistmist-mõtestamist. Võib-olla polnud Rauno Elp ehk päris õige valik või tal lihtsalt ei olnud seekord parim vorm. Siiski oli ka temal üsna kordaläinud numbreid, näiteks kooriga nr 3 ja nr 13, kus solist vaid fortissimo’s pisut „üle viskas”. Merle Silmato on kauni ja kandva häälega laulja, ent tema partii oli väike ja sealjuures peaasjalikult ansamblites. Arvan, et Pille Lill ei vaja kiidusõnu ega taha mööndusi, kuid vähene proovide hulk ja eriti ajapuudusel proovita jäänud viies pilt nõudsid talt küll erakordset vaprust ja kindlust. Imetlesin tema sisusse sisseelamist, artistlikult veenvat ülesastumist ja head diktsiooni. Tegelikult – koorid kaasa arvatud, oli Pille Lill ainus, kellel ka sõnad selgelt kuuldavaks said.

Ent pisiasjad, isegi intonatsiooniküsimused ja muud häirivad tegurid, muutusid selle ettekande jooksul tühiseks, sest suur muusikaline sõnum, harduse ja imetluse sõnum, toimis kui imeväel. Publik ei olnud nn staatusekontsertide oma, väga palju oli kõikide erialade kultuuriinimesi. Sellistel õhtutel tekib kuulajates eriline ühtekuuluvustunne, teadmine, et ka meie eesti muusika on väärikas ja ülev ja me ei häbene seda oma hingele mõjuda lasta.

Neeme Järvi on „Joonase lähetamist” juhatanud palju. Tema seekordne lähenemine oli filosoofiliselt ehk üks sügavamaid. See eriline, „aega-küll” helidel toimida laskev nauding, see on tõenäoliselt ka tagasiside healt publikult, kes ei pea teost liiga pikaks. Ridamisi oli vaimustavalt peenelt, filigraanselt viimistletud numbreid (nr-d 10, 11, 12, koorifuuga, orkestriintermetsod jne). Välja lõi ka pisut neemelikult vallatu väline dirigendiartistlikkus, näiteks nr-tes 25, 27, 29 patuste niinivelaste koorides. Osadevahelise kontrastsuse väljamängimine oli reljeefne. Teose terviku kujundamine, vahekulminatsioonide paras doseerimine, pinge järkjärguline tõstmine dramaatilistes numbrites; koorifuugades kogu Tobiase muusika geniaalsuse imeline äratundmine ja kuulajani toomine – kõiges võis tajuda niihästi dirigendi kogemust kui ikka ja taas avastuslikku ka tema enda jaoks, mida Suur Muusika endas ju lõputult kätkeb.

Klassikaraadio vahendas kontserdi sarjas „Nordic Baltic Concert Season” ka Euroopa riikidele.

PS: Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” partituur lähetati kingitusena Vatikani, kus paavst Benedictus XVI selle tänuavaldusega vastu võttis.

NJSO’s annual winter festival takes listeners on a trip to France
January 12, 2009
The Star-Ledger
Bradley Bambarger

Hard economic times may make far-flung travel tougher for many of us, but the New Jersey Symphony Orchestra’s annual January festival is always good for a virtual trip. With the events often devoted to a particular regional style, a concert can be like a ticket to Eastern Europe or Scandinavia or, in this festival’s instance, France.

It’s a ticket across time, too. The French mode in music has always been distinctive. But, of course, that mode evolved – in one stretch from the Belle Epoque Romanticism of Saint-Saëns and Fauré to the Impressionist modernism of Debussy and cabaret lyricism of Poulenc.

Running until Jan. 25, the NJSO’s “Paris: Fantasy & Discovery” festival began Friday at the New Jersey Performing Arts Center in Newark, with Neeme Järvi kicking off his last festival as the orchestra’s music director. After a spoken intro by violinist Kelly Hall-Tompkins – who spiced her usual broadcast-worthy prelude with illustrative dashes of French – Poulenc’s “Les Biches” Suite came as a fine curtain-raiser.

Poulenc’s 1924 ballet “Les Biches” (pronounced “leh beesh” translating as doe or, in slang, a young woman) was commissioned for Ballets Russes by Serge Diaghilev – the agent for some of the 20th century’s greatest music, from Stravinsky, De Falla and Strauss to Satie, Debussy and Ravel. “Les Biches” has the air of the Parisian dance hall, a sexy, witty sparkle that’s easy to imagine as the soundtrack to Toulouse-Lautrec’s Moulin Rouge.

That’s an elusive dish for most orchestras to whip up, particularly the NJSO, which has made heavier Central European Romanticism something of a specialty. Friday’s performance of the Poulenc was a bit buttoned-up to start, but Järvi has an inspiring feel for music that sighs and sways, so the playing took on pizzazz as it went.

It was a shame that NJPAC’s Prudential Hall was only half full Friday, but those who were there got to see the orchestra team with one of the world’s most penetrating pianists, Marc-André Hamelin. The Montreal-born, 47-year-old virtuoso earned his name playing works that most virtuosos shy from or ignore, but he illuminates totemic scores, too, such as Ravel’s Piano Concerto for the Left Hand.

Like left-hand concertos by Prokofiev, Britten and several other top composers, Ravel’s work was commissioned by Paul Wittgenstein – a well-off pianist who lost an arm in World War I (and who was a poor judge, disliking most of what was written for him). It’s a darker piece than Ravel’s Mozartian G Major Piano Concerto, though there also are hints of jazz that the brass section brought off with blue-hued elan. The solo part demands intense articulation and stamina, but Hamelin transmuted technique into poetry, the solo cadenza like moonlight dappling a pool.

Hamelin also featured in a rarity: Saint-Saëns’ “Africa Fantasy”. Although written after the composer’s trip to North Africa, the piece sounds as if he didn’t get further than Spain. Witnessing Hamelin surmount its double-fisted hurdles was a treat, but the highlight of the pianist’s turn was his arrangement of Tchaikovsky’s song “Lullaby” as a solo encore (with Järvi having led the applause). The piano is a percussion instrument, but Hamelin’s prestidigitation created a legato illusion, hushed and ruminative.

If the “Africa Fantasy” isn’t top-drawer Saint-Saëns, the composer’s Symphony No. 3 “Organ” certainly is. This is French music because it was written by a Frenchman, but the score’s melodic yearning suggests Schubert, its cyclical form Liszt (to whom Saint-Saëns dedicated the piece). The titular organ doesn’t enter until the second movement adagio, as a rich harmonic bed for long, beautiful lines in the brass and strings. The sound balance between orchestra and organ can be tricky, but the electric organ blended with the other instruments like an old master’s oils.

Järvi and company capped the concert with an encore from Bizet’s “L’Arlessiene”, sending the crowd into the cold with at least a melting tune.

The NJSO festival continues Jan. 16–18 in Newark and New Brunswick. Järvi conducts Franck’s Symphony in D Minor and Ravel’s “Sheherazade”, with soprano Pamela Armstrong. The festival concludes Jan. 23–25 in Newark and Morristown, with Järvi’s son Kristjan taking the baton for a program including Debussy and Milhaud.

USA „Winter festivalil” dirigeerivad Neeme ja Kristjan Järvi
8. jaanuar 2009
Klassikaraadio kultuuriuudised

9. jaanuaril algab USA-s New Jerseys traditsiooniline talvefestival, kus seekord dirigeerivad nii Neeme kui ka Kristjan Järvi.

Tänavune „Winter Festival” kestab 9.–25. jaanuarini ja sellel kõlab mitmes saalis kolm erinevat kava. Nii nagu nüüdki, on maestro Neeme Järvil alati olnud siinsele publikule pakkuda vähetuntud ja põnevaid teoseid möödunud aegadest. Seekordne festival kannab nimetust „Paris: Fantasy & Discovery”.

Kontserdid saavad teoks orkestri residentsis New Jersey Performing Arts Center’s Newarkis, New Brunswicki State Theatre’s ja Morristowni Community Theatre’s.

Kõlavad teosed valdavalt Prantsuse XIX ja XX sajandi autoritelt, nagu César Franck, Camille Saint-Saëns, Paul Dukas, Gabriel Fauré, Maurice Ravel, Darius Milhaud ja Francis Poulenc.

Neeme Järvist sai New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor ja peadirigent 2005. aastal, aga juba enne siin juhatades tõi ta endaga kaasa uudset repertuaari, sh. eesti muusikat ning paar Eesti flöödikontsertigi Maarika Järvi soleerimisel. Eesti muusika on New Jerseys ning mujal USAs kõlanud kümneid ja kümneid kordi tänu eeskätt Neeme Järvile.

9. ja 10. jaanuaril juhatab ka Paavo Järvi Cincinnati Sümfooniaorkestri ees hooaja teise poole avaõhtuid, kus kavas Haydni, Schumanni ja Bartóki teosed.

To top
What's new? Biography Concert diary Discography Reviews Links E-mail to Neeme Järvi
  Archive