|
Rahvusorkestri juubelikontserti dirigeeris Neeme Järvi Estonia kontserdisaalis oli 16. detsembril meeliülendav muusikaõhtu. Tähistati rahvusorkestri ERSO 85. a juubelit. Kõlasid Tubina 5. sümfoonia ja Šostakovitši sümfoonia nr 7 „Leningrad“. Dirigeeris meie esindusorkestri peadirigent Neeme Järvi. Kontserdile eelnes teinegi oluline sündmus - esitleti raamatut „ERSO – raadioansamblist riigi esindusorkestriks“. Teost esitlesid raamatu koostaja Maarja Kasema ja ERSO direktor Kadri Tali. Raamatut sirvides sain aru, miks Järvi ERSO juubelikontserdiks just Tubina ja Šostakovitši muusika valis. On ju nende 20. saj suurte sümfoonikute teosed ERSO kavades ikka au sees olnud. Mõlemad heliloojad on oma teoste esitusi ka kuulamas käinud – Tubin tegi seda ka pärast emigreerumist Rootsi. Samal ajal, kui Järvi ja eesti muusika triumfeerisid Ameerikas, kirjutati meie kultuurilehes vaesest Järvist, kes peab tänavamuusikuna elatist teenima. Veelgi hullem oli, et Järvi ja koos temaga Arvo Pärdi nimi kustutati Eesti ametlikust muusikaajaloost ja nende nimesid ei võinud isegi mainida. Õnneks polnud „raudne eesriie“ siiski väga raudne. Nii kuulati Pärdi ja Järvi lindistusi muusikute seas edasi. Suureks löögiks nõuk.ogude ametnikele oli ka esinduspianisti Kalle Randalu emigreerumine 1988. a. Kuigi oli alanud laulev revolutsioon, kirjutas Randalu täiesti õigustatult kultuurilehes „Sirp ja Vasar:„Kunstnik on meie süsteemis väärtusetu plaanitäitmise ühik, kelle tahtest ei sõltu midagi.“ Teades kultuuritausta, mõistad, kui julged sõnad need olid — need sõnad tähendasid su kontserdikavadest välja retušeerimist. Mõned aastad hiljem olid Järvi ja Randalu „tagasitulemise“ triumfaalsed kontserdid võrreldavad lääne rockstaaride vastuvõtuga. Midagi niisugust ei kordu ilmselt enam kunagi. Siiani on meeles, missuguse hingeliigutusega kuulati Messiaeni „Turangalila sümfooniat“, mida Peeter Lilje dirigeeris Estonia kontserdisaalis, esmakordselt N. Liidus. Oli ju Messiaengi selles hiiglaslikus punaimpeeriumis mittesoovitav helilooja. Meenub ka Käbi Laretei „tagasitulemise“ kontsert juba iseseisvas Eestis (23. sept. 1993), mil Käbi mängis Eri Klasi käe all Beethoveni 4. klaverikontserti, muidugi koos ERSOga. Saalis oli kogu kultuurieliit - selle kontserdi tähendus oli ka muusikaväliselt mõõtmatu. Eesti iseseisvumisel hakkas ERSO esinema ka Lääne esindussaalides. Üks esimesi triumfe oli esinemine festivalil Europamusicale Arvo Volmeri käe all. Selle festivali järel andis president Lennart Meri ERSOle presidendi kultuurirahastu preemia, et muusikud vaesel ajal nälga ei sureks. Võib-olla ma veidi liialdan, aga pärast Eesti iseseisvumist olime tõesti niivõrd vaesed, et ellu jääda aitasidki põhiliselt emotsionaalsed sündmused ja vaimustus oma väikesest Eesti riigist. (Meenutuseks olgu öeldud, et USA $1 eest sai 17 Eesti krooni ja muusikaprofessori kuupalk oli 500 krooni, s.t. 29 dollarit). Rahvusorkester on meie kultuurielu läbi aegade rikastanud. Legendaarse Olav Rootsi käe all sai orkester juba niisuguse taseme, et Eestisse sai kutsuda juba maailmakuulsaid dirigente. Läbi aegade on ERSO ees seisnud aukartustäratav plejaad suurepäraseid dirigente. Ka nõuk. ajal käisid Eestis tollased N. Liidu tippdirigendid nagu Gennadi Roždenstvenski jt, ja muidugi interpreedid. David Oistrahhi esituses kõlanud Sibeliuse Viiulikontsert ajab siiani judinad peale. Pärast O. Rootsi lahkumist 1944. a ja tema teenete kustutamist kultuurimälust, tuli kuidagi edasi tegutseda. Missugust diplomaatilist talenti pidid sõjajärgsed dirigendid omama, et Stalini ajal ka eesti uus muusika ERSO kavadest ei kaoks! Pärast nõukogude diktaatori surma sai ERSO peadirigendiks Roman Matsov, kelle esituses kõlasid juba Lääne muusika vokaalsümfoonilised suurvormid, mida polnud aastaid Eestis enam mängitud. Muusikalavale astus ka uus andekas heliloojate põlvkond – Tormis, Tamberg, Rääts, Pärt jt. Eesti muusikaelu oli äärmiselt põnev. 1963. a sai ERSO uueks peadirigendiks 26 aastane Neeme Järvi, kes tõstis ERSO taseme niivõrd kõrgele, et tema käe all hakkas meie esindusorkester esinema ka Peterburi ja Moskva esindussaalides. Liialdamata võib öelda, et meie muusikud ja heliloojad olid kuulsad üle N.Liidu. Sellele aitas kaasa ka muusikaajakiri „Sovetskaja muzõka“, mis tollal ilmus lausa miljonilistes tiraažides ja levis üle punaimpeeriumi. Pärast Järvi emigreerumist sai ERSO peadirigendiks Peeter Lilje. Paraku lahkus temagi pärast 10-aastast viljakat tegevust meie esindusorkestri juhina. Pärast 1990. a Rootsi-turneed kirjutas Lilje lahkumisavalduse ja temast sai Oulu linnaorkestri peadirigent Soomes. Emigreerusid ka paljud orkestrandid, kes leidsid hoopis tasuvama töö algul Soomes, hiljem mujalgi Euroopas. Nii olid taasiseseisvunud Eesti riigi algusaastad ERSOle üpris rasked. Orkestrisse tuli leida uued pillimehed, mängida muusikat, mis publiku saali meelitaks. Kuna nüüd oli kõik lubatud ja inimesed said vabalt välismaal reisida, ei olnudki see nii lihtne ülesanne. Pärast Lilje lahkumist sai ERSO peadirigendiks saksa muusik Leo Krämer, kelle tegevuse tipphetkedeks olid Mozarti Missa c-moll ja Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ esitused. Krämer viis orkestri ka pikemale Saksamaa turneele, mis tollal oli erakordne saavutus. Sellest ajast meenub veelgi üks eriliselt „särisev“ kontsert – 1993. a Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil kõlas Eri Klasi juhatusel üle pikkade aastate taas Pärdi „Credo“. ERSO ees on seisnud pea kõik tippdirigendid – Järvid, Klas, Volmer, Paul Mägi, Olari Elts,Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen. ERSO on olnud põhiliseks loominguliseks partneriks ka rahvusvahelist kaalu omavatele festivalidele nagu NYYD, Tallinna orelifestival, Orient, eesti muusika festival jt. ERSO juubeliaastale tagasi vaadates meenuvad eelkõige Pärdi kõigi nelja sümfoonia ettekandmine ühel õhtul Noblessneri valukojas (dir. Tõnu Kaljuste), Sofia Gubaidullina autorikontsert (dir. Andres Mustonen), Mozarti 27. klaverikontserdi esitus, kus soleeris Kalle Randalu. Samal kontserdil tuli dirigent Christopher Poppeni käe all ettekandele ka Tüüri haruldane „Lighthouse“. Üle pika aja esines ERSO Nikolai Aleksejevi käe all ka Peterburis - seekord uuesti üles ehitatud Peterburi Jaani kirikus, mis on vene kultuuriruumis sajandeid olnud eestluse kantsiks. Värskeimaks elamuseks on ERSO Tubina ja Šostakovitši tõlgendused maestro Neeme Järvi käe all ERSO 85. a juubelile pühendatud kontserdil. See kontsert juubeldas ka ühte teist olulist sündmust Eesti kultuuriloos - 18. dets. 1926 sündis ka Eesti rahvuslik ringhääling. Orkestritki kutsuti algul raadioorkestriks. Sel hooajal on ERSOl ees veel palju häid kontserte suurepäraste dirigentide, solistide ja vaimustava muusikaga. Põnevust tõotab tuua eesti muusikute esindusfoorum „Eesti muusika päevad“, kus ERSO esitab terve kontserdi eesti heliloojate uudisloomingust. Märtsis astub huvitava kavaga publiku ette Olari Elts (Stravinski „Kevadepühitsus“, Debussy „Kevadised ringmängud“ jt). Samas kuus tuleb publiku ette noor dirigent Mikk Murdvee omanäolise kavaga (Pacius, Šostakovitši Viiulikontsert(!), Stravinski.) Lõpetuseks tahan tänada neidki, kes on ERSO tegevust läbi aegade kirjasõnas talletanud ja tänu kelle artiklitele ja uurimistöödele sai teha nii väärika raamatu orkestri ajaloost. Tänusõnad kuulugu siin Ivalo Randalule, Maia Liljele, Tiina Mattisenile, Toomas Velmetile, Maarja Kasemale ja Virve Normetile. Palju õnne, ERSO! Jõudu ja jätkuvat loomeenergiat edaspidiseks! Uus hooaeg – kaks avakontserti, kaks Järvit Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: 1. IX Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris, dirigent Paavo Järvi. Kavas A. Pärdi „Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel”, I. Stravinski „Petruška”, B. Bartóki Orkestrikontsert op. 116. Paavo Järvi on Orchestre de Paris’ ees muusikajuhina hooajast 2010/2011. Kontaktid orkestriga, keda on juhtinud ja juhatanud ka sellised korüfeed nagu Karajan ja Solti, ulatuvad tagasi aastasse 2004, mil P. Järvi oli juba nii Cincinnati SO kui Frankfurdi hr-Sinfonieorchesteri kunstiline juht. (Ka praegu juhib ta neid, lisaks on ta Bremeni Deutsche Kammerfilharmonie’ peadirigent.) Sibeliuse „Kullervo” esitus koos Eesti Rahvusmeeskooriga oli menukas ja viis uuele koostööle orkestriga aastal 2006 Bartóki ja Kodály muusika tähe all. 2007. aastast peale on koostöö olnud õige tihe ja repertuaarimahukas; 2010. aastal anti välja esimene ühine CD Bizet’ teostega. Kontserdiõhtu Tallinnas oli rajatud värvidele, rütmile ja äkilistele muutustele muusikas. Pärdi „Silhouette …” on valminud 2009. aastal spetsiaalselt selle orkestri ja Paavo Järvi jaoks, olles ühtlasi austusavaldus ka Eiffeli torni arhitektile. (Mezzo kanali salvestatud teose maailmaesiettekanne on olemas ka veebis.) Nukralt hõljuv, karusselliliku tõusuga valsilaadne teos erineb seni kuuldud Pärdi teostest päris palju. Keelpillide akordika harmoneeringud ja pikad helistikus püsimised on küll tuttavlikud, ent helipilti on ilmunud ka midagi pöörasemat ja maisemat. Orchestre de Paris’ muusikute tase on nii kõrge, et võimaldab neile täielikku helides mõnulemist – samal ajal säilib äärmine erksus. Prantslased tõid teose kuulajate ette gurmaanliku naudinguga, iga heli justkui maitstes. Keelpillide pizzicato’d kerkisid õhku kergelt ja säravalt. Nii võtsid mängijad esimestest nootidest peale rõõmsalt kaasa ka kuulaja, pakkudes talle parimaid palu oma helilaualt – aga kõlama jäi teosest viimaks ikka šansoonilikult nukker meeleolu. Stravinski „Petruška” on tujukas, kuulaja tähelepanu nõudlevaid karaktereid ja äkilisi muutusi täis pikitud lugu. „Petruška” ettekande puhul sai nautida kõigi nende tujude osavat käsitsemist dirigendi poolt ja soolopillide täiuslikku mängu (mainigem kas või flööti, oboed, fagotte, trompeteid, sooloviiulit). Eriti rabas aga mängijate ümberkehastumisvõime uute karakterite ilmumisel – toon, tempomuutused. Kuidas on võimalik selliste välkkiirete pöörete puhul olla nii koos – rühmadena ja ka pillirühmade vahel? Sama kehtib ka kava II pooles kõlanud Bartóki Orkestrikontserdi kohta. Elegantsed (ent mitte maneerlikud) vihjed dirigendilt sõrmeotstega, kummardusega, pilgu või naeratusega mõne mängija suunas kutsusid esile eheda reageeringu ja andsid tunnistust tõelisest sünergiast. Kihiline ja keerukas faktuur oli diferentseeritud läbipaistvaks. Orkestrisoolodest jäid meelde eriti fagotid, klarnetid ja trompetid balletilik-iroonilisest II osast. Teose traagiline raskuspunkt, III osa Elegia mõjus peaaegu kummituslikuna oma paratamatus kulgemises. Ma pole vist kuulnud kunagi selle teose nii värvikat, elavat ja seejuures tõsist esitust. Tundub, et Paavo Järvi on leidnud hea koostööbalansi prantslastega, jagades viimastega oma akadeemilist tõsidust ja saades vastu nende rahvuslikku ésprit’d. Teise lisapalana esitatud Sibeliuse „Valse triste” aga pakkus vaikseimat piano’t, mida eales kujutleda võib. ERSO hooaja avakontsert 2. IX Estonia kontserdisaalis pealkirjaga „Don Quijote”, dirigent Neeme Järvi. Kavas V. Kapi poeem „Põhjarannik” meeskoorile ja sümfooniaorkestrile, R. Schumanni Sümfoonia nr 3 Es-duur, op. 97 „Reini sümfoonia”, R. Straussi sümfooniline poeem „Don Quijote”, solistid Aleksandr Zemtsov (vioola, Venemaa/London) ja Jan-E rik Gustavsson (tšello, Soome). Neeme Järvi on üks eesti muusikaloo legende, kadunud poeg, keda oodati Eestisse tagasi väga kaua. 1980. aastatel emigreerusid Järvid läände ja seal tegi Neeme Järvi hiiglasliku tähelennu, jõudes maailma juhtivate dirigentide sekka (ja kasvatades dirigentideks ka pojad Paavo ja Kristjan Järvi). Tema diskograafiasse kuulub ligi 450 plaati, ta on juhatanud kõiki maailma mainekamaid orkestreid, esinenud maailma tuntumais kontserdipaigus ja teinud koostööd parimate solistidega. See on elutöö, millest jätkuks mitmele ka siis, kui sinna mitte midagi enam lisada. Nüüd on Järvi ette võtnud olla taas ER SO kunstiline juht ja peadirigent. Samaaegselt on ta ka Šveitsi-R omaani orkestri kunstiline juht ning Haagi Residentie Orkesti peadirigent ja Jaapani Filharmoonia orkestri esimene külalisdirigent. Hooaega alustati hümniga, kontserdi juhatasid sisse maskuliinsed meeleolud: Villem Kapi „Põhjarannik” koos Rahvusmeeskooriga. Suur koosseis, julgelt pulseeriv rütm ja vägevad tõusud – mõju oli tagatud. Kahjuks ei sündinud imet Schumanni Sümfoonia nr 3 ettekandes, mis tundus suures osas justkui loiu ja paigalseisvana. Esines ka veidraid apsakaid, mis pole ER SO- le tüüpilised – loginaid ja diferentseerimatust. Värskemalt ja kandvamalt mõjus II osa Scherzo – keelpillide unisoonid kõlasid hästi ja liikusid nõtkelt. Kontserdi II pooles ette kantud Richard Straussi sümfooniline poeem „Don Quijote” (ei tea, kas kogu kontserdi pealkirjastamine teose pealkirjaga pidanuks sümboliseerima maestro võitlust kohalike ametkondade „tuuleveskitega”?) kõlas suurepäraste solistide kaasabil taas päris huvitavalt. Tekkis spontaanne koostöö soolotšellisti Jan-E rik Gustavssoni ja tšellorühma vahel ning sooloviolisti Aleksandr Zemtsovi ning vioolarühma vahel. Gustavsson, kes on liigutanud eesti publikut Schumanni fantastilise Tšellokontserdi ettekandega, sai siin ettekande mootoriks. Mida edasi, seda läbitungivamaks muutus ta toon, seda kaasakiskuvamaks fraseerimine. Ning kui kontserdi lõpus don Quijote surmastseen kordamisele tuli, tekkis selge tunne, et oleks võinud ka pikemalt tagasi võtta. Teise lisapalana esitatud J. Straussi „Bauern-Polka” kaasas taas meeskoori, kes saali sisse piiras, tekitades publiku seas suurt elevust ning palju lõbu võimalusega refrääni kaasa laulda. Õhtu solistid mängisid lõbustatult kaasa. Maestro Järvi karismaatilisus oli taas haripunktil ja kutsus esile püstijalu ovatsioonid. Rahvas armastab oma kadunud poega! ERSO hooaja kava tuleb põnev ja vahedusrikas, sisaldades maailma muusikaliteratuuri tuntud pärle, uut muusikat ja ka kahe võrratu naishelilooja tähtpäeva märkivaid autorikontserte. Sofja Gubaidulina 80. sünnipäevale pühendatud kontserti juhatab Andres Mustonen. Eesti muusika grand old lady Ester Mägi saab detsembris 90 ja tema muusikale pühendatud kontserti juhatab Mikk Murdvee. Mõlemat dirigenti näeme sel hooajal ERSO ees veel mitmel korral, nagu ka ERSO esimest külalisdirigenti Olari Eltsi, Paavo Järvit, kes on praegu ERSO kunstiline nõustaja, Eri Klasi, Tõnu Kaljustet, Anu Tali, välisdirigentidest Nikolai Aleksejevit, Daniel Raiskinit, Daniel Reussi ning mitmeid teisi. Solistide seas on eesti interpreetidest Kalle Randalu (klaver), Indrek Vau (trompet), Heli Ernits (oboe) ja paljud välisesinejad. Erandlikuks on Tallinna muusikakeskkooli 50. aastapäevale pühendatud kontsert, kus astuvad üles mitmed eesti praeguse muusikaelu tipud. Kuuleme ka hulganisti välissoliste ja maestro Neeme Järvi astub ERSO ette hooaja jooksul kokku kuus korda. Elagu uus kontserdihooaeg! Kontserdihooaeg algas gurmeega Just naudingutega täidetud muusikalise gurmeena tuleks kirjeldada seda, mida pakuti 1. ja 2. septembril Estonia kontserdisaalis, kus hooaja avasid nii Eesti Kontsert kui ka ERSO. Nüüd on sedagi siis kuuldud ja nähtud – maailmakuulsat Orchestre de Paris’d. Neelatud pisarad Meie rahvuslik uhkus Kui lisapalana pani Neeme Järvi Straussi (kumma neist, seda ma ei teagi) polkaga laulma ka publiku, oli tunne, nagu oleksin Viini uusaastakontserdil. Braavo, maestro! Braavo, ERSO! Kontserdid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Estonia's Järvi Festival Promises Big Future
Estonia is a small country (population 1.34 million) with a very large musical footprint. The newly organized Festival, named for Estonia’s first family of music headed by conductor Neeme Järvi, brought together an outstanding Festival Orchestra, a master course for conductors (the Järvi Conducting Academy), famed violinist Ivry Gitlis, master classes for string and wind players and an ambitious calendar that packed ten concerts into eight days. Plans are already underway for the next Järvi Festival, to be held during last two weeks in July, 2012. “The hope is that it will be what it is now on a very high international level,” said artistic adviser Paavo Järvi (son of Neeme Järvi). “Number one, the Festival Orchestra is something I hope to see develop into a really world class orchestra. It is possible, I think. There are phenomenal young players and not only Estonian. Of course, an Estonian festival will want to have Estonian players, but an orchestra that can pretty much play as well as the best orchestras in the world.” The 2011 inaugural Järvi Festival opened July 28 with Paavo Järvi conducting the Järvi Festival Orchestra in Pärnu Concert Hall. The 53-piece orchestra comprised mostly Estonians (from inside and outside the country, including principal flute Maarika Järvi, violinist Miina Järvi, violist Madis Järvi, cellist Marius Järvi and members of the Estonian National Symphony Orchestra). But there were also non-Estonians. Concertmaster was Florian Donderer from Germany, concertmaster of the Deutsche Kammerphilharmonie Bremen (Donderer was also a student in the master course for conductors). Principal clarinet was Fabio di Casola, professor at the Zürich Hochschule. On the program were Estonian composer Tõnu Kõrvits’ exquisitely scored tone poem “Sung into the Wind,” Sibelius’ Violin Concerto with soloist Anna-Liisa Bezrodny and Schumann’s “Spring” Symphony (No. 1). Neeme Järvi (who has multiple commitments, including artistic director of the Estonian National Symphony Orchestra in Tallinn) closed the Festival August 4 with the Estonian National Youth Symphony Orchestra performing Beethoven’s Symphony No. 7. On the same concert, students from the Järvi Conducting Academy led Tchaikovsky’s “Variations on a Rococo Theme” with cellist Teet Järvi, Concertino for Flute, Viola and String Orchestra with flutist Maarika Järvi and violist Mikhail Zemtsov (principal viola of the Hague Residentie Orchestra), and Mozart’s Bassoon Concerto with noted bassoonist Martin Kuuskmann (a native of Estonia now living in the United States). Chamber music concerts were outstanding, including two all-Järvi concerts featuring family members Teet and Maarika, violinists Miina and Martin, pianists Mari and Mihkel, violist/composer Madis and cellist Marius. “Night Music with Järvi’s,” took place July 31 at Ammende Villa, an Art Nouveau landmark built by a wealthy German merchant in 1905. Another major event was the July 30 Chamber Music Gala at the Concert Hall with 22 Festival artists (none of them Järvi’s) in a generous evening of music, including Erwin Schulhoff’s haunting Sextet for Two Violins, Violas and Cellos, Ravel’s Piano Trio in A Minor, Weber’s Clarinet Quintet, Op. 34, Mahler’s Piano Quartet and more. A major highlight was the August 2 concert in Pärnu Concert Hall featuring Gitlis and six other violinists in Bach’s Double Concerto in D Minor and Vivaldi’s Concerto for Four Violins, Op. 10, No. 3. Gitlis, who held the crowd in the palm of his hand, also performed Kreisler’s “Liebesleid” and “Schön Rosmarin.” Paavo Järvi conducted the Estonian National Youth Chamber Orchestra, with Academy students sharing works by Estonian composer Erkki-Sven Tüür and Aaron Copland. In a kind of extension of the Festival, there were two concerts on Leigo Lakes in South Estonia Aug. 6. Twelve Academy students conducted the Estonian National Youth Symphony Orchestra on a barge in the lake in waltzes, polkas and marches by Johann Strauss Jr., and as the grand finale, Neeme Järvi led Beethoven’s Symphony No. 7, accompanied by onshore bonfires and fire and color effects. Paavo Järvi intends to build the Festival Orchestra by “identifying the best players,” he said. “I don't mean the most famous players, I mean the best players. Invite them, then invite them back and create an atmosphere where they will want to come back. Conceptually, it’s the same thing as the Lucerne Festival Orchestra, where quality is more important than anything else.” Estonia doesn’t have the financial resources of Switzerland, Järvi conceded, but “once the word gets around, I know we can attract world class players.” One thing Estonia has is a prime location. “The place itself (Pärnu) should be a major draw for people,” said Järvi. “It is kind of a magic location in many ways. I like the fact that it is not too big (Pärnu is about 45,000 people), that it is near the sea and that in Estonia, there is interest. By that I mean people are in the hall to hear the concert.” Estonia is a music-loving country and even in rural venues like Tori Church just outside Pärnu (where Estonian independence was declared in 1918), people invariably come for the music. This year’s concert in Tori featured eight conductors of the Järvi Conducting Academy who led the Pärnu City Orchestra in Haydn’s Symphony No. 85, Respighi’s “The Birds” and Mendelssohn’s Symphony No. 4 (“Italian”). The Conducting Academy also has the potential to “grow into something major,” said Järvi, who coaches Academy students along with his father and conductor Leonid Grin (Paavo’s own teacher). “It is not impossible in the future to create some sort of a competition for conductors,” he said. There were 16 students in the 2011 class, selected from among applicants from the United States, Australia, China, Japan, Germany, France, Spain and the United Kingdom. Academy students rehearse Festival orchestras and are assigned to conduct portions of Festival concerts under the tutelage of Neeme and Paavo Järvi and Grin. This year, they rehearsed and conducted the Pärnu City Orchestra and the Estonian National Youth Symphony and Chamber Orchestras. Students also attend lectures (Grin's are masterful) and there are video sessions where their work is critiqued by the instructors. As part of the Festival, string and wind master classes are taught by Festival artists, this year including Gitlis, Bezrodny, Zemtsov, Kuuskmann, oboist Kalev Kuljus, violinists Ulrike Danhofer (University of Music and Performing Arts, Vienna), Tõnu Reimann (Estonian Academy of Music), Arvo Leibur and Elar Kuiv (concertmasters of the Estonian National Symphony Orchestra), violist Gareth Lubbe (Leipzig Gewandhaus Orchestra) and Miina, Teet and Maarika Järvi (Miina and Teet teach at the Lahti Conservatory in Finland, Maarika is based in Geneva). In addition to “a hand-picked orchestra, with the top players one can get,” Järvi wants to “continue bringing some very special guest artists” to Pärnu. “This year we have Ivry (the legendary Gitlis, now 88, captivated everyone at the Festival). Maybe we can have two next time, maybe one really great old master and somebody from a younger generation.” Järvi also wants to feature Estonian soloists. “I want to make sure that Estonia as a culture benefits from what’s going on here. If you bring a very interesting, internationally important artist and that artist sits next to an Estonian artist, one can learn from them. Every time you have a young person playing next to an established artist it can be a life-changing experience.“ The Järvi Festival will continue to be a mix of symphonic and chamber music (there were five concerts each this year). However, Järvi plans more concerts in the future for the Festival Orchestra, which performed only the opening concert this year. He would like to diversify the orchestral repertoire, as well. “There is so much interesting repertoire that simply doesn’t find its way to the normal concert season. This is an opportunity to play these pieces and bring them back, at least to the conducting participants, so they are in contact with not just the obvious box office hits.“ One of the world’s busiest conductors, Estonian-born Järvi (who lives in Paris, where he is music director of L'Orchestre de Paris in addition to posts in Frankfurt and Bremen) is involved with the Järvi Festival for personal reasons, too. “This is maybe the primary reason to be here. First of all, it is in Estonia, the place where I spent all my summers. I bring my kids here now. It is a chance to connect with them again and for them to connect with the language again, because they live away from Estonia (daughters Lea and Ingrid, 7 and 5, live with Järvi’s former wife Tatiana Berman in Cincinnati, Ohio). Also, my father and my mother, my sister and brother’s families – we have a very large extended family as well – all come here (to Pärnu) during the summer. All of a sudden it’s a chance to re-unite the family. It’s a big reunion.” For further information about the Järvi Festival, visit www.järvifestival.ee Järvi suvefestival tuli ja võitis
* Suurepäraste festivalimuljete kõrval tahaksin meenutada, et festivali korraldajad Kristjan Hallik, Jüri-Ruut Kangur, Groen Lukas ja Marius Järvi ei saanud oma töö eest sentigi. Kui mastaapne see töö on, tean isiklikest kogemustest, sest olin 1993. a samuti ühe UNESCO egiidi all toimunud festivali korraldustoimkonnas. See oli esimene Kanada Muusika Festival Põhjamaades, mis toimus Eestis seetõttu, et Kanadas on väga häid eestlastest heliloojaid. Nii neid, kes pidid 1944. a Teise maailmasõja eest pagulusse põgenema (Kaljo Raid, Udo Kasemets, Roman Toi, Lembit Avesson), kui neid, kes on juba Kanadas sündinud nö väliseestlaste järeltulijad (Kristi Allik, Elma Miller, Omar Daniel jt). Alahindamata Järvi Suvemuusikal osalenud muusikute ja korraldajate tööd, julgen väita, et seekordse festivali peategelaseks oli hoopis instrument - viiul. Pärnu Kontserdimajas kõlas andekate noorte muusikute moraalseks toetuseks Ivry Gitlise käes maailma parimate viiulite hulka kuuluv Stradivariuse viiul („Sancy“ Stradivarius aastast 1713). Ja see on teadjatele muidugi suurim autasu, mis üldse olla saab. Ka suuri elamusi pakkunud heliloojate Sibeliuse ja Kreisleri unistuseks oli saada just viiuldajaks. Sibeliusel see unistus ei täitunud, küll aga Kreisleril. Fritz Kreislerist sai 20. saj üks väljapaistvamaid viiuldajaid, kelle loomingust on Gitlise esituses kõlanud palad tsüklist „Vanad Viini tantsuviisid“ klassikalise muusika hittideks mängitud. Minu jaoks said Pärnu Kontserdimajas Ivry Gitlise käe abil vaimus kokku Lääne kultuuri suured sümbolid – Stradivariuse viiul, Viini muusika - traditsioonid ja miks ka mitte – väga hea muusikapublik. Festivali tipphetked tagasivaate peeglis Kogu Järvi Suvefestival oli erakordselt kõrgel professionaalsel tasemel. Aga seda oligi loota, sest festivali kunstiline juht on üks hinnatumaid noori dirigente maailmas – Paavo Järvi. Minu jaoks tõusid kogu muusikapeo foonil esile kolm kontserti: avakontsert Paavo Järvi juhatusel (vt 5. augusti „Eesti Elu“), 2. augusti kontsert „Ivry Gitlis ja ta sõbrad“ ning festivali lõppkontserdi teine osa, mida dirigeeris Neeme Järvi. Need olid hetked, millest rääkides võiks parafraseerida ühe klassiku sõnu - kui kõlab tõeliselt hea muusika väga heade interpreetide esituses, siis ununevad tülid ja vaikivad kahurid. Eraldi tahaks rääkida Suvefestivali kammerkontsertidest. Kammermuusika on oma olemuselt nagu muusikaline filosoofia, mille jälgimine ja nautimine nõuab suurt kultuurikogemust. Seetõttu pole selle muusika nautlejate arv eriti suur. Seda toredam oli kogeda, et Suvefestivali kammerkontserdid läksid nö täismajale. Ammende Villas toimunud kontserdil „Õhtumuusika Järvidega“ toodi lisatoole aina juurde ja juurde. Ja publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Kuigi sel kontserdil dirigenti ei olnud, oli minu jaoks õhtu „mõtteliseks dirigendiks“ pianist Mari Järvi, kes on oma perekonnanime saanud abiellumise teel tšellist Teet Järviga. See oli haruldane, kuidas Mari kammermängu rütmilist maastikku valitses. Oli tunne, et just tema oli see, kes teosele õige tempo valis ja vahetevahel ka noori temperamentseid muusikuid lausa „taltsutas“. Et eesti muusika on täiesti võrdväärne maailma klassikalise muusikaga, tõestas seekord eesti muusika Grand Old Lady Ester Mägi oma lauluga „Ööhõlmad“ Valli Naelapea tekstile. Eliisabeth Paaveli esituses kõlas see lihtsalt vaimustavalt. Põnev oli kuulata ka Järvide dünastiast heliloomingumaailma oma esimesi võrseid ajava Madis Järvi pala tšellole pealkirjaga „Hetk“. Selle esitas ülimusikaalne ja üliemotsionaalne Marius Järvi. Teistest kammerkontsertitest sööbisid mällu Zoltan Kodaly „Duo viiulile ja tšellole“ õde-venda Miina ja Marius Järvi esituses, Tõnu Kõrvitsa „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi keelpillikvartetile“ ning Eduard Oja Klaverikvinteti lihtsalt suurepärased esitused. Festivali voldikut sirvides torkas silma, et paljude praeguste eesti noorte tippmuusikute „kodukooliks“ on Tallinna Muusikakeskkool. Detsembris 50. juubelit tähistava kooli asutajad on enamasti juba manala teele läinud, aga nende suur algatus on osutunud väga viljakaks. Nii viljakaks, et võime julgelt väita, et Tallinna Muusikakeskkool on meie tippmuusikute taimelava. Just see festival tõestas, kui olulised on algõpetust andvad pedagoogid, kelle nimed jõuavad haruharva muusikute ametlikesse elulugudesse. Aga just neist oleneb professionaalse muusiku kogu järgnev loominguline saatus.Muusikakeskkooli lõpetanud noored võivad astuda ükskõik millisesse muusikakõrgkooli maailmas, nagu on tõestanud fagoti-virtuoos Martin Kuuskmann, kes õppis oma pilli edasi Yale’i ülikoolis Ameerikas. Kui Järvi Suvefestival nii jõuliselt jätkab, nagu avafestival seda näitas, võib see algatus muuta kogu Eesti riigi kultuuripoliitikat. Ja seda positiivses suunas just klassikalise muusika jaoks. Ei saa ju meie professionaalseid muusikuid „näljapajuki“ peal hoida ja igapäevaste elumurede koorma all kokku kukkuda lasta. Tõsistesse muusikutesse ei saa suhtuda nii, et nad musitseeriksid ju niikuinii, ka ilma tasuta. Jah, selles lauses peitub omajagu tõtt. Ühe professionaalse muusiku jaoks teist teed ei olegi kui musitseerida. Ta on ju tasemel muusikuks saamise nimel õppinud ja palehigis pilli harjutanud vähemalt 20 aastat. Lõpetuseks tsiteerin Anton Hansen Tammsaaret, kes mu eelneva jutu meisterlikult ära on sõnastanud: „Kultuur tähendab pidevat, rasket, kurnavat tööd, aga töös on ikka nähtud sunnitööd, sellepärast pole tema vastu kuigi suurt lugupidamist“. Tore oleks, kui väikene Eesti ei pürgiks viie rikkama Euroopa riigi hulka, vaid püüdleks hoopis viie kultuursema Euroopa riigi hulka. Muusika kaudu on see täiesti võimalik.Eestil on nii heliloomingulist kui ka interpreteerimisalast võimekust seista võrdväärsena niisuguste muusikamaade kõrval nagu Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Austria ja Norra. Neeme Järvi uus algus ERSOga Pärast aastatagust ERSO ette tulemise nurjumist oli Neeme Järvi seekordne naasmine noorte laulu- ja tantsupidu sissejuhataval kontserdil seda triumfaalsem. Kinnituseks publiku tormilised ovatsioonid juba maestro dirigendipulti astumisel ning kontserdi lõpus uhke lillekimp ja sõbralik käepigistus Eesti presidendilt. 21. sajandi Mozart? Hillitsetud kirg Kontsert «Ilm ja maa» Neeme Järvi asub tagasi ERSO peadirigendiks ERSO juhi Kadri Tali sõnul toimub homme sümfooniaorkestri hooaja lõpetamine. "Selle hooaja lõpuga võiks meil alata pigem uus algus. Tähistame sellega kõige negatiivse seljataha jätmist ja uut tõusu," rääkis ta intervjuus Kuku raadiole. "ERSO uus kunstiline juht saab olema Neeme Järvi, kunstiline nõustaja Paavo Järvi ja esimene külalisdirigent Olari Elts. Kaks kuud tagasi tööle asudes oligi minu põhieesmärk taastada mõnus tööõhkkond," selgitas Tali. Järvi tagasimeelitamine ei tulnud Tali sõnul raskelt. "Ei, Neeme Järvi ei ole kuhugi kadunud. Ta armastab seda orkestrit väga." Järgmisel hooajal on kõik ERSO kontserdid allutatud mingile sarjale, kuhu saab osta sarjapiletid. "See on hea lahendus, sest tuleb kontserdikülastajale soodsam," lausus Tali.
From Estonia to NSO, conductor Neeme Jarvi wins with all-Russian war horses Neeme Jarvi looks as though he knows what a dance is supposed to be about. On the podium of the National Symphony Orchestra at the Kennedy Center on Thursday night, starting Glazunov’s Concert Waltz, the Estonian conductor moved his whole body with a big man’s buoyant grace even before the music began, conveying a sense of being at once debonair and slightly lumbering, which the orchestra mirrored perfectly. A waltz like this, all honeyed tunes and arabesques, is supposed to make you want to move your body. It’s even better when executed with absolute virtuosity so that its details convey not only prettiness but also humor. If the NSO didn’t quite achieve that, it showed it knew how to make the waltz fly. I used to bristle at the presence of such “classics light” pieces, wanting every concert to be a special event, intellectually challenging and artistically fulfilling. I was wrong. Sometimes it’s the war horses and the light works that loosen up an orchestra and let it show itself at its best. Jarvi, an eminent conductor with a huge discography and a long title of music directorships behind him, is the second consecutive big-name conductor who’s come to the NSO with a program of more or less traditional works — following Kurt Masur’s all-German program last week — and gotten some very good results. The concert as a whole juxtaposed sheer prettiness with anguish, sometimes in the same piece: Prokofiev’s Sixth Symphony, which concluded the program, wrestles with despair and sends shadows scudding across even its brighter moments. Its first half set out to please the crowd: The Glazunov was followed by one of the biggest war horses in the repertory, the thudding draft beast of Tchaikovsky’s first piano concerto. Pairing Yefim Bronfman with Jarvi seemed to reflect the kind of veiled nationalism still so prevalent in orchestra programming: Two former Soviet but not-actually-Russian artists (Bronfman was born in Uzbekistan and emigrated to Israel as a young teen) in an all-Russian program. Bronfman, indeed, has been consistently pushed toward the Russian repertoire by labels and presenters throughout his career, though he’s temperamentally less a flashy virtuoso than a thoughtful polymath who just happens to have formidable technique. He’s also an eminently amiable artist and a good sport, and that was how he approached this concerto, as if obligingly setting out to make the best of the assignment. Bronfman can certainly play the daylights out of this piece. Yet he seemed to be constantly striving to find more in it than mere bombast, right from the start. When the piano first took over the main theme in the first movement, Bronfman — rather than thundering out the phrases — found in them a whole range of colors and moments of actual delicacy. If there was a hitch, it was that this ultra-sensitive reading was a little at odds with Jarvi’s more robust, straightfoward, even bombastic approach. Jarvi wasn’t wrong, either, but there were moments, particularly in the second movement, when the piano’s shining gentleness was sharply contrasted with the brassiness of the orchestra. Bronfman finally let it all hang out at the end of the piece with a finger-busting demonstration of technique, and responded to the audience’s thunderous ovation with an equally difficult encore, one of Liszt’s arrangements of a Paganini Caprice. Jarvi is a generous musician, and a big one, but not a tragic one. He offered, then, a healthy reading of Prokofiev’s Sixth that communicated the piece’s darkness without letting it lapse into the terrain of real danger (somewhat in contrast to Valery Gergiev, who played the piece here with the London Symphony in 2009). He, like Masur, seemed to get the orchestra to respond. Although there were muddled moments from the first violins throughout the evening, the horn solo here sounded terrific, and the big, swollen, infected chords that start the second movement, prickling with cymbals, were pregnant as approaching rain. The third movement offers an extended dialogue that keeps being picked up by contrasting instruments, the tubas commenting on the winds before passing the oom-pah role to the cellos. It’s a kind of near-comic moment that Jarvi brought off with dignity. Royal Scottish National Orchestra, Neeme Järvi, Usher Hall, Edinburgh White-knuckle crescendos loom large in that greater-than-ever conductor Neeme Järvi's spruce Indian summer. Short-term bursts were the chief payoff in tackling Dvořák's deceptively simple-seeming Serenade for Strings with a huge department on all too little rehearsal time, but they also helped to pave the way for the two big events in Shostakovich's Seventh Symphony: not just the infamous "invasion" sequence based on Ravel's Boléro, but above all the final slow burn. It was ultimately here that Järvi's mastery of the long, inward line showed us what creative conducting is all about.Musically speaking, the magnificent Estonian always knows where he's going, and these days who's going with him; once a year, at least, that means the current robust line-up of the orchestra which first burned for him in the early 1980s. There was much to commemorate here: not just the appalling siege of Leningrad which prompted Shostakovich to begin his most extrovert war symphony in 1941 - so, 70 this September - but also a ringing of the changes on the golden age of Järvi's Shostakovich and Dvořák recordings with the then plain SNO, an orchestra Edinburgh students like myself along with the rest of the concert-going public saw and heard transformed by his arrival. (Indulge me if I also note the first gobsmacked sampling of the mighty Russian symphonist live by my godson, 18 tomorrow, who well over a decade ago was singing along in the car to the First Jazz Suite by the composer he knew as "Curly Sausage").
Die beste Werbemarke Estlands: Neeme Järvi dirigiert in Baden-Baden Neeme Järvi ist im Westen angekommen Neeme Järvi “schwimmt” in der Musik Neeme Järvi ist in Tallinn geboren Erste Auftritte als Musiker Studium in St. Petersburg Viele Erfolge und erste Probleme mit den Sowjetbehörden Privatglück krönt die berufliche Forschritte Neeme Järvi stellt seinen Ausreiseantrag, aus dem gefeierten Dirigenten wird ein “Verräter” Neue Anfang in der USA
At Lucerne Symphony Orchestra, the Making of a Maestro Moment LUCERNE — Here’s how it happened. It was one of those impromptu after-concert dinners — mid-July, 2008, an alpine chalet. The guest of honor was the cellist Mischa Maisky, celebrating his 60th birthday. Also at the table: the Russian composer Rodion Shchedrin, who had written “Belcanto à la mode Russe” especially for Maisky’s birthday concert. “What did you think of the piece?” a youthful Swiss man at the table asked the woman to his left. “I have already composed two cello concerti,” Mr. Shchedrin, now 78, answered, “for Mischa’s teacher”— Mstislav Rostropovich. “But I have never written a concerto for cello and piano,” he said, with a wink to the woman. “Nobody has ever composed a concerto for piano, cello and orchestra.”
La Neonata “Romantic Offering” a Torino Successo al Lingotto per Argerich e Maisky con l'ultima composizione di Shchedrin
Neeme Järvi juhatab Rodion Štšedrini kontserdi esiettekandeid neljal maal 9. ja 10. veebruaril dirigeeris Neeme Järvi Luzernis uue Kultuuri- ja Kongressikeskuse kontserdisaalis Rodion Štšedrini klaverile ja tšellole orkestriga loodud kaksikkontserdi maailmaesiettekandeid. Die Uraufführung einer perfekten Romanze Luzern, KKL – Es dürfte die prominenteste Uraufführung dieser Schweizer Konzertsaison gewesen sein: Die Pianistin Martha Argerich und der Cellist Mischa Maisky hoben ein Doppelkonzert des 1932 geborenen russischen Komponisten Rodion Schtschedrin aus der Taufe. Den Auftrag für das Werk hatte das Luzerner Sinfonieorchester (LSO) erteilt, dessen Intendant Numa Bischof schon mehrfach bewiesen hat, dass er erstens ambitionierte Träume hat und diese zweitens zu realisieren versteht. „ … sest nende teod lähevad nendega kaasa!” „Peeter Lilje 60”: ERSO , solistid Kalle Randalu (klaver), Janice Watson (sopran, Suurbritannia) ja Rauno Elp (bariton), dirigent Neeme Järvi 22. X Estonia kontserdisaalis. Sel kuul möödus 60 aastat dirigent Peeter Lilje sünnist ja kahjuks juba 17 aastat tema ebaõiglaselt vara katkenud elust. Vägev töömees, kes ei eputanud, kuid tõusis kohe tippu, kes ei rabelenud, kuid jõudis enneolematult palju teha, karmilt aus, aga haavatav ning õrn ebaõigluse suhtes mis tahes eluvallas. Tema jälg eesti muusikakultuuris räägib iseenese eest. ERSO mälestas oma peadirigenti tähelepanuväärse kontserdiga, dirigendipuldis Neeme Järvi, kes usaldas 1980. aastal orkestri noorele Liljele ja on täna taas ise peadirigendina kohal. Solist oli Lilje mõttekaaslane ja sõber Kalle Randalu, nad on 43 (!) korral koos esitanud Mozarti klaverikontserte, neist üheksal just Kontserti KV 491 c-moll, mis nüüdki kavas. Brahmsi „Saksa reekviemi”, Lilje meelisteose sobivus meenutuskontserdile on tähelepanuväärne, sest teose sisu on erandlik „surnute missade” reas – ei eksponeeri vihkamise päeva ega surmaõudust, vaid räägib ülestõusmisest ja igavesest elust. Kui on võimalik tuvastada orgaanilist seost XVIII ja XXI sajandi vahel, siis see seos avaldub absoluutselt reljeefselt Mozarti ja Randalu vahel. Maailmas on palju Mozarti mängijaid, nendest tuhandetest on ka jagunud tänapäevale sadu, kellest mõndagi on kuuldud, kuid nii loominguliselt loovat ja samaaegselt nii lihtsat, lausa omamehelikku suhet kui Mozartil ja Randalul pole mina kogenud. Randalu mängu kuulates oleks kui Mozartil külas käinud. Sel kontserdil interpreteeritud Kontsert c-moll oli äärmiselt terviklik ja, kas tundus mulle või oligi nii, et esile tõusis kontserdi helgem pool Es-duur Larghetto näol. Puht tehnilisest küljest olen ikka ja jälle vaimustunud Randalu aktsentueeritud tähelepanust partituuris puupillidele ja mitte sedavõrd tekstile, kuivõrd tämbritele, millest tuleneb äärmiselt põnevaid vertikaale. Lisaks esitas pianist meenutuse nende ühise sõbra, Peetri eakaaslase Lepo Sumera klaveripala „1981”, millest ongi nüüd kujunenud justkui viimase sümbolteos. Orkester oli peadirigendi meisterlikes kätes solistile väärikas ja äärmiselt paindlik partner, millest tekkiski mulje, et Randalu mängib lisaks klaverile ka orkestrit. Brahmsi „Saksa reekviem” ei ole meie lavadel liiga sageli kõlanud, seda suurem oli huvi nüüdse ettekande vastu, mida küttis üles ka meie uue koorikollektiivi, Eesti Kontsertkoori etteaste. Millised on probleemid, raskused ja keerukused koori komplekteerimisel ning kuidas nendega võideldakse, see ei pea kuulajat huvitama. Kindlasti aga huvitab kuulajat, kes on noor koormeister Veronika Portsmuth, kellele kavalehel peale nime pole pühendatud ridagi. Lühike annotatsioon: õppinud kooridirigeerimist TMKKs Eevi Eespere ja muusikaakadeemias Kuno Arengu käe all, laulmist Mare Jõgeva ja Nadja Kuremi juures, orkestridirigeerimist Jüri Alperteni, Eri Klasi ja Filippo Maria Bressani käe all ning teostab end doktoriõppes Tõnu Kaljuste juhendamisel. Tähelepanuväärne rida eneseteostamisel või õigemini selleks valmistumisel. Eesti Kontsertkoor on suur (u 90) oratooriumikoor, mille paigutamine Estonia kontserdisaali lavale oli ja jääb probleemiks suurekoosseisuliste partituuride ettekandel. Koori front jäi auklikuks (orel) ja mehed kadusid lavaservadel orkestri taha, mis arvatavasti ei soodusta vertikaali tasakaalu, seda eriti dünaamilistes kulminatsioonides. Seevastu oli veenvaid õnnestumisi hästi heliseva ja õhkõrna, aga kandva piano demonstreerimisel. Mulle tundub, et uude kollektiivi saab hetkel suhtuda nii, kui on kirjutanud Paul-Eerik Rummo oma loomingulise tee alguses: Ma seisan harkisjalu / ja uudistan maailma. / Mul on naljakas saba / ja kaks suurt silma. / Ja ma ei taha minna aia taha! Hüüumärk on siin minu poolt, mis peaks sobima koorile retsiteerimiseks. Ei saa ma päris hästi aru kombest paigutada solistid orkestri taha ja vaata, et koori sisse. Ka „Saksa reekviemi” esitusel olid nad seal, veenvamalt ja reljeefsemalt mõjus Rauno Elp, kuigi temalgi tundus enese maksmapanemiseks kuluvat palju energiat, mida soodsamas paigutuses saanuks kasutada kantileeni pikemale kulgemisele. Janice Watson oli meeldiva tämbriga ja kandva kõrgregistriga, ent ootamatult tuhm alumises registris. Maestro Järvi suure dramaturgina oskas teosest vormida kompaktse terviku, unustamata seejuures, et reekviemi iga osa on Brahmsil selgesse vormi valatud. Publik on aastaid unistanud võimalusest nautida suuri vorme kodumaiste esitajate esituses ja nüüd on see juhtunud. Meenutuskontsert tipnes Mozarti motetiga „Ave, verum corpus” KV 618, ainuvõimalik teos esitamiseks pärast reekviemi. Esitus kulges vaikuse piiril ja see oli väga hea. Mulle tundub, et Peeter Lilje kommenteeriks talle pühendatud kontserti talle omase lakoonilisusega reekviemi V osa algusest : „Nüüd on teilgi muretsemist ...” . Neeme Järvi ja ERSO mälestavad Peeter Liljed Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) vastne peadirigent Neeme Järvi, pianist Kalle Randalu ja teised solistid esinevad täna Pärnus ja homme Tallinnas kontserdiga dirigent Peeter Lilje (1950–1993) mälestuseks. ERSO alanud hooaja nähtav osa kavasid on seotud orkestri peadirigentidega. Uue hooaja peadirigent Neeme Järvi on juhatanud avakontserdid, seejärel seisis orkestri ees eelmine peadirigent Nikolai Aleksejev, tulemas on varasema peadirigendi Arvo Volmeri kontserdid. Tänane kontsert algusega kell 19 Eesti ühes parema akustikaga saalis Pärnu Kontserdimajas ning homme õhtul samal ajal Estonia kontserdisaalis pühendatakse ERSO omaaegse peadirigendi (1980–1990) Peeter Lilje mälestusele, kes 13. oktoobril oleks saanud 60-aastaseks. Kavas on teosed, mille ettekanded tema juhatusel kujunesid meil sündmusteks. Peeter Lilje kauaaegne koostööpartner ja sõber pianist Kalle Randalu mängib Wolfgang Amadeus Mozarti Klaverikontserdi nr 24 c-moll, õhtu teise suurteosena kõlab Johannes Brahmsi „Saksa reekviem” (1868) sopranile, baritonile, koorile ja orkestrile. Reekviemi solistideks on Janice Watson Suurbritanniast, kes äsja esines ka Neeme Järvi juhatatud kontserdil London Philharmonic Orchestraga, ning Rahvusooper Estonia solist Rauno Elp. Laulab Eesti Kontsertkoor, mille on ette valmistanud Veronika Portsmuth. Peeter Lilje oli 1981. aastal see, kes Brahmsi reekviemi Eestis esmaettekandele tõi, olles pärast Neeme Järvi lahkumist Nõukogude Eestist ja ERSO peadirigendi ametikohalt määratud 1980. aasta algusest ootamatu väljakutsega meie esindusorkestri peadirigendiks. Kontserdist Tallinnas teeb homme otseülekande Klassikaraadio. Kuni 22. oktoobrini on Estonia kontserdisaali fuajees avatud Peeter Lilje mälestusnäitus. Life “sings” in every act of authentic love, says Benedict XVI at concert Reflecting on the content of an orchestral and choral program, Pope Benedict said that one particular piece gave voice to the witness of faith through martyrdom. And this, he explained, represents the greatest masterpiece of all, an act of authentic love. A concert was offered for the Pope at the Vatican on Friday evening at Paul VI Hall by Italian energy company ENI, which led restoration efforts to renew the facade of St. Peter’s Basilica for the Jubilee Year in 2000. More recently, they have been leading similar restoration efforts for the colonnade of St. Peter’s Square. The National Academy of St. Cecilia’s orchestra and choir performed works by Ludwig von Beethoven, Franz Josef Haydn and Arvo Pärt, a modern Estonian composer of sacred music, during the program. Concluding the evening, the Holy Father pointed out some of the differences between the composers’ works. The pieces by two former composers represent art’s universal dimension, “a way to conceive of man in his place in the world,” he observed, while Arvo Pärt’s piece showed another reality “not of the natural world.” Pärt’s work, “Cecilia, Roman virgin,” said the Holy Father, “gives voice to the witness of the faith in Christ, which in a word says “martyrdom”.” The text coupled with the key of the interpretation “seems to represent the place and the task of the faith in the universe,” he said. It appears to show that “in the middle of the vital forces of nature, that surround man and are also within him, faith is a different force, that responds to a profound word, which “came from silence,” as St. Ignatius of Antioch would say,” explained the Pope. Extrapolating the lesson to a greater scope, Benedict XVI said, that the “world of faith needs a great interior silence, to listen to and obey a voice that is beyond the visible and tangible.” It is a voice also present in natural phenomena, he added, as the “power that created and governs the universe.” But, as St. Theresa of the Child Jesus, whose feast day was celebrated on Friday, teaches, he said, “to recognize it, we need a humble and obedient heart.” “Faith,” he concluded, “follows this profound voice there where art itself alone cannot reach: it follows it on the way of bearing witness, of offering oneself for love, as Cecilia did. So the most beautiful work of art, the masterpiece of the human being is his every act of authentic love, from the littlest – in daily martyrdom – up to extreme sacrifice.” “Here,” said the Pope, “life itself makes a song: an anticipation of that symphony that we will sing together in Paradise.” A beautiful moment during the concert came after the moving performance of Pärt’s work, when the 75-year old composer was able to greet the Holy Father personally. He was also escorted to the stage to take a bow together with the musicians and singers. Neeme Järvi juhatab sümfooniakontserti Vatikanis Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Haagi Residentie Orkesti peadirigent Neeme Järvi juhatab homme külalisena Santa Cecilia Rahvusakadeemia orkestrit ja koori Vatikanis, kontserdil viibib ka Rooma paavst. Neeme Järvi on kutsutud juhatama Santa Cecilia nime kandva rahvusakadeemia orkestrit (Orchestra dell’Accademia Nazionale di Santa Cecilia) ja koori erikontserdil, mida vahendatakse ka mitmele poole maailmas. Kontsert toimub paavsti audientside saalis „Aula Paolo VI” ning on korraldatud praeguse Rooma paavsti Benedictus XVI auks. „Concerto in Vaticano” ootab kuulajaid vaid kutsetega. Kell 18 algava kontserdi otseülekannet saab kuulata Radio Vaticana’st ning EBU vahendusel ka mitmetes teistes raadiojaamades ning televisioonis. Üheosalise kontserdi kavas on kaks pärlit Euroopa klassikapärandist ning tänapäevahelilooja Arvo Pärdi teos. Ettekandele tulevad Franz Joseph Haydni Sümfoonia nr. 94 („Üllatussümfoonia”), Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana” koorile ja orkestrile ning Ludwig van Beethoveni Fantaasia koorile, orkestrile ja klaverile c-moll.Järvi tähistab rahvusvahelist muusikapäeva koos paavstiga Vatikanis Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigent Neeme Järvi tähistab rahvusvahelist muusikapäeva homme koos paavstiga Vatikanis. Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril juhatab Vatikanis Accademia Nazionale di Santa Cecilia sümfooniaorkestrit ja koori ERSO peadirigent Neeme Järvi, teatas ERSO. Pidulikul kontserdil osaleb ka Rooma paavst, kontserti saab jälgida internetis ning sellest teevad otseülekande Radio Vaticana ja EBU vahendusel ka mitmed teised raadiojaamad. Lisaks Haydni ja Beethoveni teostele tuleb ettekandele Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana”, teos, mis loodud 10 aastat tagasi ja pühendatud Accademia Nazionale di Santa Cecilia sümfooniaorkestrile ja koorile. Sümboolne on ka fakt, et Neeme Järvi rahvusvaheline karjäär sai 1971. aastal hoo sisse just Roomas Accademia Nazionale di Santa Cecilia rahvusvahelisel dirigentide konkursi võitmisega. ERSOga annab Neeme Järvi oktoobris neli kontserti: 14. ja 15. oktoobril tuuakse Tallinnas ja Tartus ettekandele Tambergi Fagotikontsert Martin Kuuskmanni soleerimisel ja Šostakovitši Viies sümfoonia ning 21. ja 22. oktoobril tähistatakse Tallinnas ja Pärnus ERSO endise peadirigendi Peeter Lilje 60. sünniaastapäeva Brahmsi „Saksa reekviemi” ja Mozarti Klaverikontserdi ettekandega, soleerib Kalle Randalu. Artistic and Music Director appointment proposal http://www.osr.ch/newsdetails.asp?id=110 ERSO uue kapteniga tõusulainel Hooaja avakontserdid 9. ja 10. septembril Estonia kontserdisaalis. Niisiis avati hooaeg neljapäevase lisakontserdiga, millele järgnes reedene planeeritud avang. Nüüdsest kahekordne ERSO peadirigent Neeme Järvi ühendas kavas kaks juubilarist maailmanime, pühendades kontserdi esimese poole Arvo Pärdi (75) muusikale ja teise Gustav Mahlerile (150). Pärdi poolde oli valitud kaks teost, mida saab rohkemal või vähemal määral siduda dirigendi enesega. Kolmanda sümfooniaga on seos selge ja otsene, sest teos on pühendatud Neeme Järvile, kes juhatas ka selle esiettekannet aastal 1972, siis veel Eesti Raadio SOga. Kontserdi avateose „Cecilia, vergine romana” (2000/2002) segakoorile ja orkestrile on autor aga pühendanud Accademia Nazionale di Santa Cecilia koorile ja orkestrile ning dirigent Myung-Whun Chungile. Paljud kindlasti teavad, kuid mõnedki vajavad meeldetuletust, et Püha Cecilia akadeemia – see maailma vanimaks peetav muusikainstitutsioon, millega on olnud seotud Corelli, Scarlattid, Cherubini, Donizetti, Rossini, Paganini, Liszt, Mendelssohn, Berlioz jpt – korraldas ka rahvusvahelisi dirigentide konkursse. Ja ühe sellise, nimelt VI konkursi aastal 1971, mil Pärt kirjutas 3. sümfoonia, võitis Neeme Järvi. Paralleele leiab ka Järvi ja Myung-Whun Chungi (s 1953) eluteelt: ka viimane on läbi käinud kogu maailma Tšaikovski konkursist (laureaat 1974, küll pianistina) kuni Meti ja Pariisi ooperini ning tõusnud 2006. aastal Söuli filharmoonikute peadirigendiks. Pärdi teose tekst pärineb roomakatoliku kiriku palveraamatust ning jutustab neitsina märtrisurma läinud Ceciliast, kellest sai pühak ja kelle nimega pühitseti kirik Roomas. Teos on väljenduslikult äärmiselt intiimne ja eriti tõstan esitajate poolelt esile kammerkoori Voces Musicales (koormeister Risto Joost) väga täpselt tabatud meeleolu ja sissepoole suunatud suhtega lauldud-jutustatud tunnipalvuse teksti. Teose sisu ja esituslaad olid igatahes absoluutses vastavuses ja parem, kui aplauski jäänuks iga kuulaja sisemusse. „Kolmas sümfoonia on kirjutatud ajal, mil helilooja oli juba hüljanud oma varasemad esteetilised põhimõtted, seetõttu leiab Arvo Pärdi religioossus väljendamist veel klassikaliste, traditsiooniliste väljendusvahendite abil,” selgitab Kerri Kotta. Olen kuulanud elavas esituse teost kolm korda, kaasa arvatud esiettekandel 1972. aastal, ja rõõm on tõdeda, et sel kontserdil jõudis sümfoonia mulle pärale absoluudina. Põhjusi võib olla mitmeid, nende seas ka isiklikke ehk subjektiivseid, kuid toonitan orkestri perfektsust ning partituuris domineerivatele puhkpillidele sümpaatset soojust ja värve lisavaid keelpille. Maestro osaks jäi terviku vormimine, milles ta on alati olnud suurmeister, nii seekordki. Ette rutates tahan öelda, et minu reaktsioon esitatule tunnistab õhtu parimaks Pärdi Kolmanda. Kuigi selles võib olla suur annus isiklikku, oli see siiski esimene kord, kui sain selle teose esitusest absoluutse rahulduse. Pärdi pool moodustas avakontserdil haruldaselt kompaktse ja teineteist täiendava terviku, nagu polekski esitatavate teoste loomisaja vahel kolme kümnendit. ERSO avakontsert: gurmeeõhtu Neeme Järviga ERSO 84. hooaja avakontserdi kava kokku seadmises oli tunda teadlikku sümboolsuse taotlust. Arvo Pärdi 75. sünnipäeva tähistamiseks valitud teos koorile ja orkestrile «Cecilia, vergine romana» on pühendatud 585. aastal asutatud Santa Cecilia akadeemiale. 1971. aastal võitis Neeme Järvi selle akadeemia korraldatud VI rahvusvahelisel dirigentide konkursil I preemia. Samal aastal kirjutatud Arvo Pärdi kolmas sümfoonia ongi pühendatud Neeme Järvile ning sellega avati Järvi juhatamisel 1972/73. aasta hooaeg. Üheksa aastat hiljem emigreerusid nii Järvi kui ka Arvo Pärt perekondadega Nõukogude Liidust. Sümboolselt mõjus ka tänavu 150 aastat sünnist ja järgmisel 100 aastat surmast täituva Gustav Mahleri esimese sümfoonia kavva võtmine. See on kirjutatud suurte kõhkluste aegu 1884 – 1888. Pärdi kolmandatki sümfooniat seostatakse kahtluste ja uue kunstnikukreedo otsimisega. Kontsert ise oli otsekui muusikaline gurmee – rikas erinevatest kõlavärvidest ja nende hõrkudest varjunditest. Palvena kulgev «Cecilia» algab ju ühestainsast helitilgast, mis katkestab vaikuse. Ei, Pärdi puhul on «katkestus» liiga järsk öelda. Pigem ta avab vaikuse, täidab selle püha alandlikkusega. Pärdi tintinnabuli on puudutus. Selle meditatiivne ja «hingav» fraasikujundus kannab kuulajad hardusesse. Kontserdisaalid, kus esitatakse Pärti, tõusevad kirikuteks. Mida me kuuleme? Ilu- ja tõejanu. Tänulikkust ja igatsust. Kurbust ja lepitust. Kõik see on asetatud väga lihtsatesse pausidest (vaikusest) ümbritsetud kolmkõladesse. Muusika, mis ärkab vaikusest ja hajub sellesse. Jälgin dirigenti. Maestro Järvi juhatab Pärdi sümfooniat otsekui vooliks skulptor kuju. Laugetes passaažides ilmub Milose Veenus, dramaatilised tõusud ja langused lõpevad leinava ja ometi paratamatusega leppiva Maria kujuga Michelangelo «Pieta’s». Huvitava detailina panen tähele, et orkestrit võib juhatada ka küünarvarre nõksuga. Mahleri hilisromantilise esimese sümfoonia pastoraalne algus meenutas Pärdi «Cecilia» vaikusest sündivat muusikat. Teise osa valsi eelkäijaks olnud Viini lendler võimaldas näha, mida tähendavad dirigendi «voogavad käed». Kolmandas osas groteskiks arendatud kaanonit «Sepapoisid» tahtnuks ise kaasa laulda. Neljanda osa allegro furioso’s pannakse orkestri võimekus proovile. Sümfoonia hümniline lõpp toob katarsise. Publik tõuseb püsti. Ovatsioonid ei taha raugeda. Usun, et dirigent on rahul. See on tema kodupublik, tema rahvas. Ta käe all on orkester, kes ei jää enam milleski maha tema juhatatud teistest maailma orkestritest, kuigi nende eel käiv bränd teeb nad suuremaks ERSOst. Aga ometi, ERSO on juba mõnda aega näidanud rohkemat kui professionaalsus, taset, kust algab vabadus luua. Ja loomisnauding. Braavo!
Neeme Järvi pühendab oma esimese kontserdi Arvo Pärdile Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigendiks taas tulnud Neeme Järvi juhatab täna orkestri uue hooaja esimese kontserdi pühendusena Arvo Pärdi juubelisünnipäevale. Orkestri direktor Andres Siitan, kes on jälginud lavalt ja saalist ERSO avakava kõiki nelja äsjast proovi, ütleb, et koostöö loominguline õhkkond on Neeme Järvi käe all olnud suurepärane ning muusikute näod õnnelikud. Ta loodab, et täna ja homme tulevad väga õnnestunud kontserdid. Mõlemal päeval on saal välja müüdud. Helilooja Arvo Pärt viibib täna veel festivalil Walesis oma uue teose „In spe” esiettekandel. Otse Arvo Pärdi sünnipäeval 11. septembril sõidab ERSO kontsertidele tema sünni- ja lapsepõlvelinnadesse Paidesse ning Rakverre, kus kõlab rohkete laululaste osalusel Pärdi kantaat „Meie aed” (dirigent Aarne Saluveer) ning Pärdi Sümfoonia nr 3 Neeme Järvi käe all. Rakvere kontserdist teevad õhtul kell 19 otseülekande Klassikaraadio ja ETV. Neeme Järvi tuli meie esindusorkestri koosseisuliseks dirigendiks pärast õpingute lõppu Leningradis 1960. aastal, niisiis täpselt pool sajandit tagasi. Ta oli orkestri peadirigent aastail 1963–1979 ning tänu temale sai orkester riikliku staatuse, mida kannab siiani. Hiljem sai tema peadirigendikäe all Rootsi esimeseks ja ainsaks rahvusorkestriks Göteborgi Sümfooniaorkester, kelle kunstiline juht Järvi oli 1981–2004. Nii nagu peatselt ka Detroiti Sümfooniaorkestri ees USA-s 1990 –2005, tegi ta mõlemad orkestrid kiiresti rahvusvaheliselt tuntuks tänu sisukatele kontserdireisidele ning rohketele plaadistustele. Sama teed plaanib Järvi minna taas ka ERSO-ga, sest orkestrit ootavad ees reisid Jaapanisse 2012 ja USA-sse 2013. 2. septembril avas Neeme Järvi uue hooaja Bergeni Filharmooniaorkestri „Harmonien” ees, kus talle anti teenete eest norra klassikalise muusika tutvustamisel Johan Halvorseni Ühingu auhind ja medal. Hooaja avamisele nelja kontserdiga ERSO ees 9.–11. septembril järgnevad Järvi praegu teise oma orkestri, Haagi Residentie Orkesti avakontserdid 18. ja 21. septembril Rotterdamis ja Haagis. Järvi tuleb ERSO ette taas 14. oktoobril, olles vahepeal juhatanud veel Vatikanis, Londonis ja Cardiffis.
Neeme Järvi: inimesel peab maailmas huvitav olema Te juhatate ju endiselt täna siin, homme seal, maailma eri otstes, kuidas ühildate ERSO peadirigendi ametit muude töödega? ERSO saab tänu teile veel rahvusvahelisemaks? Te ütlesite meie lehele augustis, et kui teil liiga palju vaba aega tekib, siis hakkab igalt poolt valutama. Kas ka seetõttu on teil kogu aeg kalender täis? Kuidas te puhttehniliselt seda korraldate? Eestis olete seni Pärnus peatunud. Ikkagi, teist saab ka mõneks ajaks tallinlane.
Neeme Järvi tunneb ennast ERSO ees seistes kui kodus Eile tutvustas oma loomingulisi plaane ERSO peadirigendi tööd alustanud Neeme Järvi. Järvist õhkus optimismi. „Olen tagasi kodus,” kommenteeris ta esimest proovi ERSO-ga uuesti peadirigendi ametis olles. Neeme Järvi ERSO peadirigendi karjäär katkes, kui ta 1980. aastal Eestist emigreerus. „Välimuse poolest olen ma vana, kuid hingelt olen noor,” ütles maestro oma uue hooaja plaanide kohta. „Mul on huvitavaid ideid.” Ühtekokku töötab Neeme Järvi hooaja jooksul orkestriga seitse nädalat ja toob välja seitse kava. Hooaja avakontserdiks valmistab Neeme Järvi ette kava, kuhu kuuluvad juubilar Arvo Pärdi ja Gustav Mahleri teosed. Seda esitatakse Estonia kontserdisaalis kahel päeval, neljapäeval ja reedel ning mõlema saalitäie piletid hakkavad orkestri direktori Andres Siitani sõnul juba otsa saama. Vaimustav uusaastakontsert Ka lubas Järvi tuua aastavahetuse kontserdile erilise esineja – Malaisiast pärit imelapse, pianist Tengku Ahmad Irfani, keda dirigent iseloomustas kui väikest Mozartit. „Ta ei ole mitte klaverit mängiv laps, ta on kunstnik,” sõnas Järvi. Eesti muusika ja Eesti tutvustamiseks lubas Järvi korraldada ERSO-ga plaadistamisi ja kontserdituure. Vastuseks Klassikaraadio küsimusele, mis teoste plaadistamisest kavatseb Järvi alustada, polnud orkestrijuhil veel nimesid ja teoseid öelda, sest asi olevat alles planeerimisjärgus. Küll aga tõotas ta plaadistamise puhul järgida tasakaalu, et oleks esindatud nii hästi müügiks minev kui ka kõrgekvaliteediline muusika. Mis puutub ERSO kontserdireisidesse, siis Siitani sõnul on saadud kutse 2012. aastaks Jaapanisse ja 2013. aastaks Ameerika Ühendriikidesse. Ajakirjanike ees esinedes põikas Järvi oma jutuga ka Tallinna ooperi- ja kontserdisaalide valdkonda ning väljendas mitu korda poolehoidu uue ooperimaja ehitamisele.
Neeme Järvi Looks Ahead At 73, Neeme Järvi is still „kicking my shoes off and putting them on again”. „I have a huge amount of guest conducting. My calendar is completely full.” But not necessarily with dates in the United States, he said at Estonia’s Leigo Lake Music Festival in August. Although Järvi is a U.S. citizen and makes his home in New York City, „I am changing my workplace,” he said. This includes a re-commitment to his native Estonia, which he left in 1980 to seek artistic freedom in the West (Estonia was under Soviet domination at the time). This month he becomes music director of the Estonian National Symphony Orchestra, resuming the post he first held in 1960. His opening concert, Sept. 9 in Tallinn, will feature Estonian composer Arvo Pärt’s Third Symphony in observance of his 75th birthday. Pärt dedicated the symphony to Järvi, who premiered it in 1971 with the Estonian National Orchestra. Järvi spent 20 productive years in the U.S., first as music director of the Detroit Symphony (1989–2005, then the New Jersey Symphony (2005-2009). „Detroit is over. New Jersey is over. But also I feel that America is not very much interested in my activities there,” he said. A proven orchestra builder and master of a huge repertoire, Järvi is disturbed by the direction American orchestras are taking. „American orchestras are making very strange decisions which absolutely don’t look professional. It seems to me that they are leaving decisions up to people who don’t know about music. It happens now with the big orchestras. It’s about money, (the) economy, but they are not interested in quality, and I feel it’s not fair to be in this environment. „(Of) the appointments I see now, only (Gustavo) Dudamel is a quality person. Los Angeles did the right thing. I see it different in other places, but I am not going to criticize. It very much depends on the board of directors, management, money.” Järvi is particularly distressed about the Detroit Symphony. „It’s painful to see. With a very well known conductor (Leonard Slatkin, music director since 2008) I thought there was going to be a big change for the better. One of the greatest American orchestras where Glazunov, Rachmaninoff and Richard Strauss conducted and Gabrilowitsch built a wonderful concert hall, everything is there. And now they are trying to make the orchestra smaller. They are not well managed and it goes down and down.” Järvi nevertheless remains a steadfast admirer of U.S. orchestras. „The U.S. is a great country and there are still a lot of musicians and a lot of great bands and orchestras and youth orchestras. American orchestras (and English and Scottish orchestras) are very quick. They have to get results the next day. You have to be ready. The quality which American (and London) orchestras give is the best to my knowledge.” But again, „it varies from state to state,” he said. One of Järvi’s frustrations is with the media. „They are not even doing reviews of symphony concerts. I like to know what’s going on in the United States.” The drift of the American media also disturbs him. „They are already trying to find problems with Dudamel. You know, „the Los Angeles Philharmonic didn’t play so well in Philadelphia,” oy, oy, oy. The main thing is competition, competition. That’s America.” Järvi is concentrating now on recordings and working with his old orchestras, like Sweden’s Gothenburg Symphony and the Royal Scottish National Orchestra (which he served as principal conductor from 1982–2004 and 1984–88, respectively). He remains music director (since 2005) of the Residentie Orchestra of The Hague in The Netherlands and tours and records with it as well. Recordings upcoming include orchestral works by Norwegian composers Johann Halvorsen and Johann Svendsen with the Bergen Philharmonic, and he is completing a cycle of suites from four Wagner operas arranged by Henk de Vlieger with the Royal Scottish National Orchestra (both projects for Chandos). Järvi will conduct the Orchestra of the Accademia Nazionale di Santa Cecilia in Pärt’s „Cecilia, vergine romana” for the Pope in Rome in October. During the 2010–11 season, he will guest conduct the London Philharmonic (a recording of Dvorak’s Stabat Mater is in the works), also the Berlin Philharmonic, the Leipzig Gewandhaus Orchestra and the Vienna Symphony, among others. „I have a lot of scores to carry from one place to another,” he said. This is not unusual for Järvi, whose web site (www.neemejarvi.ee) emphatically declares: „I love all the time, every day, from morning till evening, I love music.” Of his busy schedule, he said, „It always has been like this. I try to change my life style a little bit, but it seems it is more full than it was before.” (He said that 100 concerts a year was his maximum, though „I try to do less”.) Järvi is very gratified by two things, his conductor sons Paavo (47) and Kristjan Järvi (37). „My heart is smiling when they continue what I hope I injected in them from a young age. They are very different. Not everyone can make a big deal of the Beethoven symphonies like Paavo is doing now. And I like very much Kristjan’s recording of the Mass by Bernstein, Haydn „Paris” symphonies and „Seven Seals” oratorio by (Franz) Schmidt. He also likes jazz and is doing wonderful performances of Arabic and Turkish music (with his electro-acoustic chamber ensemble Absolute).” With nearly 500 recordings to his credit – one of the largest discographies of any conductor – Järvi is pleased that some of them are receiving renewed (and sometimes belated) attention. „At the time it came out (25 years ago with the Gothenburg Orchestra) I got worst recording of my Sibelius Sixth Symphony. Now it seems it’s in first place in „Building a Library” (BBC Radio).”Heimspiel, gewonnen Auftritt des Luzerner SinfonieorchestersSelbstverständlich ist es nicht, dass am Lucerne Festival, der sommerlichen Generalversammlung der grossen Orchester der Welt, auch das Luzerner Sinfonieorchester auftritt – und doch ist es immer selbstverständlicher. Das Hausorchester im Kultur- und Kongresszentrum Luzern befindet sich in stetiger Fahrt nach oben, und wenn dann ein mit allen Wassern gewaschener Könner wie Neeme Järvi am Pult steht, ist es noch deutlicher zu hören. Seine Schlagtechnik mag ein wenig altmodisch autoritär wirken, sein Charisma ist aber nicht zu übersehen. Und noch weniger zu überhören, wie etwa bei der „Peer Gynt”-Suite Nr. 1 von Edward Grieg, deren „Morgenstimmung” nicht zuletzt dank dem vorzüglichen Soloflötisten gleich unglaubliche atmosphärische Dichte erzeugte. Meisterlich auch die gezügelte Temposteigerung, die „In der Halle des Bergkönigs” mächtig auf den Schluss hin zielte. Zum Höhepunkt des Abends geriet das Klavierkonzert von Grieg, dem sich der Pianist Lars Vogt mit einer Intensität sondergleichen hingab, während ihm Dirigent und Orchester in vorbildlicher Geschmeidigkeit zur Seite standen. Vogt sparte nicht an Expressivität, zugleich ging er aber jedem Pathos aus dem Weg; er betonte das Kantable und stützte die Lineatur mit kernigen Bässen. Das Orchester wiederum überraschte durch in der Weise noch nie gehörte Wärme der Streicher und blendende Einwürfe der Bläser. Spröder der zweite Teil, der Jean Sibelius galt. Die Suite aus der Bühnenmusik zu „Pelléas et Mélisande” lebte von klug dosierten Ausdruckskontrasten, entwickelte aber etwas wenig Spannung. Einhören musste man sich auch in die selten gespielte, beim Luzerner Festival zum ersten Mal überhaupt erschienene Sinfonie Nr. 3 in C-Dur. Die in sich kreisenden Verläufe dieser Musik, die Järvi zusammen mit dem Orchester mit aller Konsequenz ausformte, kann man wohl nur verstehen, wenn man die Landschaft kennt, der sie entstammt. Luzerner zeigen ihre Grösse Erstmals spielte das LSO in einem Sinfoniekonzert des Festivals. Und sorgte für eine doppelte Überraschung. Es war ein symbolträchtiger Auftritt am Dienstag im KKL. Von Sinfoniekonzerten des Lucerne Festivals erwartet man Ausserordentliches. Nun trat das Luzerner Sinfonieorchester (LSO), das man in Abonnementskonzerten meist für weniger Geld hören kann, erstmals in einem der Sinfoniekonzerte auf. Die erste Überraschung war, dass das Konzert praktisch ausverkauft war. „Es gab sicher Abonnenten, die mit einem gewissen Stolz auf ‹ihr› Orchester das Konzert besuchten”, meinte LSOIntendant Numa Bischof. „Trotzdem war das ein anderes Publikum. Das bestätigt die Ausstrahlung, die das Orchester mittlerweile hat. Entscheidend war aber auch das schlüssige Programm mit prominenten Mitwirkenden.” Wie aber wirkte das Ganze im Umfeld von Spitzenorchestern aus aller Welt? Der estische Dirigent Neeme Järvi war eine glückliche Wahl und vermied plumpes grosssinfonisches Kräftemessen, zu dem am Abend zuvor die Sidney Symphony herausgefordert hatte. Järvi setzte auch mit der Werkwahl von Grieg und Sibelius auf eine verfeinerte Klangkultur und erzielte sensationelle Wirkungen, so mit einer Pianissimo-Magie, die keine Vergleiche scheuen musste und zur eigentlichen Überraschung des Abends wurde. Ein Höhepunkt war die aus Nebenstimmen gewobene Poesie von Griegs Peer-Gynt-Suite. Frappant, wie Närvi bei Sibelius dann zu einem ganz anderen, herberen Tonfall fand und den Orchesterklang von der Tiefe her zu quasi räumlicher Grösse auffächerte. Die konsequente Ausrichtung auf nordische Spezialitäten, für die Järvi zu Recht als Koryphäe gilt, hatte aber einen Nachteil: Nach der Pause sorgten weder die Pelléas-Suite (trotz einer wunderschön verdämmernden Sterbeszene am Ende) noch die etwas zusammengestückelte dritte Sinfonie von Sibelius für die Zugkraft, die man von einer zweiten Konzerthälfte erwartet. Diese bot das Solo-Konzert vor der Pause: Der grossartige Lars Vogt fügte sich ins auf Feinheiten bedachte Musizieren ein und hatte doch den kernigrobusten Ton in den dramatischen Attacken. Zugabegierigen Applaus gab es aber nicht nur für den Solisten, sondern auch für das Orchester. Algab Neeme Järvi dirigentide meistrikursus. Täna, 26. juulil algab Pärnu Kontserdimajas Neeme Järvi rahvusvaheline dirigentide meistrikursus. Osaleb 17 noort dirigenti üle maailma 14st riigist, sh. Inglismaalt, USA-st, Kanadast, Uus-Meremaalt, Jaapanist, Mehhikost, Peruust, Itaaliast, Norrast ja mujalt ning neli noort dirigenti ka Eestist. Õpetavad Neeme Järvi ja suurte kogemustega dirigent Leonid Grin USA-st. Kursuse praktikaorkestriteks on Pärnu Linnaorkester ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester ja kursuse kontserdid toimuvad Pärnu Kontserdimajas, Pärnu Eliisabeti kirikus ja Otepää Maarja kirikus. Nädala lõpus, laupäeval liituvad dirigeerimiskursusega 60 meie parimat noort keelpillimängijat ja algab Eesti Noorte Orkestri- ja Keelpillikursus. Põnev sündmus toimub 4. augustil, kui vaid 12-aastane imelaps Malaisiast soleerib Mozarti viimases klaverikontserdis Järvi dirigeerimiskursuste osalejate juhatusel meie noorteorkestri saatel. See kontsert toimub koostöös prof. Arbo Valdma Rahvusvahelise Klaveri Suveuniversiteediga. Pärnust kui suvepealinnast saab pooleteiseks nädalaks Eesti muusikahariduse pealinn. Lisaks dirigeerimiskursuste kolmele orkestrikontserdile toimuvad ka keelpillikursuse õppejõudude ja õpilaste teiste kammerkontserdid, kokku 9 kontserti Pärnus, Otepääl ja Leigol. Sel aastal saab dirigentide meistrikursusel jälgida Neeme Järvi ja Leonid Grini tööd noorte dirigentide juhendamisel Pärnu Kontserdimajas. Lisaks toimuvad mitmed põnevad loengud: Leonid Grinilt dirigentide mõttemaailmast, Lukas Groenilt dirigeerimise ja äri seostest, Tiit Kaselt Pärnu linnast kui inspiratsiooniallikast ja dirigeerimiskursuse analüüs videosessioonina. www.jarviacademy.ee Neeme Järvi alustab ERSO peadirigendina septembris Eesti muusikaelu ootab sügisel ees oluline sündmus – nimelt alustab septembris Eesti riikliku sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigendina tööd maestro Neeme Järvi. Juhatab ka Londonis ja Haagis China Philharmonic Orchestra 10th birthday concert In only ten years, the China Philharmonic Orchestra has developed into one of Asia’s leading symphonic ensembles. After a month-long series of celebratory concerts, the ensemble finally welcomed its 10th birthday on Tuesday. By performing a grand concert at Beijing’s Poly Theatre, it was the Orchestra's long-time supporters that received the best birthday present. It was a star-studded night, a demonstration of China Philharmonic Orchestra’s ability to cross-over and master the world classics. The theme of the concert was „East Meets West Operas”. Peking Opera maestros Deng Muwei, Wang Yan, and Zhang Jianguo showcased the Orchestra’s successful experiment to combine traditional Chinese opera in symphonic form. And internationally renowned baritone Liao Changyong, soprano Yao Hong, and tenor Zhang Jianyi presented arias from the western repertory. Chinese violinist Ning Feng, cellist Wang Jian, and South Korean piano master Paik Kun Woon also contributed their collaboration with the orchestra as the best homage to its birthday. The series of concerts kicked off on April 25th, starring piano talent Lang Lang, who brought out the wistful moods of the flowing yet twisted melodies at the China premiere of „Erhuang”, a piano concerto by composer Chen Qigang. The second concert, which took place on May 9th, was a chamber music night. The third performance was presented on May 15th under the baton of German conductor Christoph Eschenbach, featuring cello master Lynn Harrel. And the fourth concert was the collaboration between the China Philharmonic Orchestra and conductor Neeme Järvi and coloratura soprano Sumi Jo. Neeme Järvi dirigeerib orkestreid Shanghais ja Beijingis Neeme Järvi juhatab neil päevil kahte erinevat hiina sümfooniaorkestrit, suurlinnades Shanghais ja Beijingis. Pühapäeval, 16. mail seisis ta Shanghai kontserdimajas Shanghai Sümfooniaorkestri ees, alustades kava avamänguga Aleksandr Borodini ooperile „Vürst Igor”. Nii Shanghais kui Beijingis on kavas samad oopused vene muusikast, peale Borodini peateosena Dmitri Šostakovitši Sümfoonia nr 5. Shanghais oli veel Camille Saint-Saënsi Viiulikontserdi nr 3 solistiks 2002. aastal Genua Paganini-konkursi võitja, Shanghaist pärit Huang Mengla, üks praegu aktiivsemalt tegutsevaid viiuldajaid kogu maailmas. Neeme Järvi teatab, et „kontsert Shanghais möödus vägevalt, orkester oli vaimustust täis ja mängis hästi, nagu loomulikult ka hiinlasest viiulivirtuoos.” Praegu käivad Neeme Järvil juba proovid Beijingis China Philharmonic Orchestraga, mille koosseis formeeriti alles 2000. aastal. Kontsert toimub reedel, Borodini ja Šostakovitši teoste vahel kõlab aga Reinhold Glieri Kontsert koloratuursopranile orkestriga, kus solistiks on suurepärane korea lauljatar Sumi Jo. On huvitav, et mõlema suurlinna esindusorkestri peadirigendiks on üks ja sama muusik Yu Long, keda Neeme Järvi sõnul peetakse sealseks Herbert von Karajaniks. Nii Shanghai kui Beijingi orkestri puhul toob Järvi esile erilist innustust ja vaimustumist musitseerimisel ning head ettekannet, kuigi esitatav muusika on ju pärit Euroopast. Neeme Järvi järgmine ülesastumine leiab aset 28. mail Londonis, kus ta juhatab sündmusena Sergei Rahmaninovi loomingule pühendatud galakontserti kuninglikus Festival Hallis. Albert-Konzert: Eine „Eroica“ aus der Drehung heraus Kein Moment der Sammlung, der Stille. Nichts. Der Begrüßungsbeifall nach dem Pausentrunk war kaum verrauscht, als der Dirigent überraschend sportiv aus seiner Drehung vom Publikum zum Orchester heraus sofort in die Vollen ging: in die Akkordschläge, in diesen Ordnungsruf zu Beginn von Beethovens „Eroica”. Neeme Järvi und die Sächsische Staatskapelle Dresden interpretierten bei diesem stark besuchten Albert-Abend im Konzerthaus also just jenes Werk, um das sich unlängst das Freiburger Barockorchester am selben Ort gekümmert und dabei, so ließe sich resümieren, eine historisch informiertere Lesart unterbreitet hatte. Jetzt, bei den traditionsreichen Dresdnern, die zu den besten Orchestern der Welt zu rechnen sind, klang das – auf hohem Niveau – eine Spur konventioneller, rundlicher. Im Vergleich zum FBO bot die Staatskapelle gleichsam die andere Seite der Medaille, was ja legitim ist. Auch bei Järvi & Co. war nun alles im (Klang-)Fluss – nur, dass Letzterer eben ein bisschen mehr zur Breite neigte. Souverän strukturierte der Pultchef die Makrostruktur und bewies stets auch ein Herz für die unscheinbaren Blumen am Wegesrand. Volltönender Strauss Ein verschnupfter Chefdirigent bescherte der Sächsischen Staatskapelle vor ihrer lange geplanten großen Europatournee ein kleines Problem. Kurzfristig musste ein Ersatz gesucht werden für Fabio Luisi, und die Dresdner wurden überraschend schnell fündig. Gleich vier renommierte Kollegen werden im Wechsel für den amtsmüden Dirigenten einspringen, und zum Auftakt der Tournee in der Alten Oper Frankfurt kam passenderweise Neeme Järvi. Der Senior der estnischen Musikerfamilie übernimmt sein Amt als Einspringer mit eben jener Haltung, die man in Frankfurt von seinem ältesten Sohn Paavo kennt – schlicht gewandet und akkurat leitet Järvi unaufgeregt ein Programm mit Werken von Ludwig van Beethoven („Eroica”), Jean Sibelius (als Zugabe: „Andante festivo”) und Richard Strauss (Auszüge aus den Opern „Salome” und „Der Rosenkavalier”). Klar, durchdacht und sehr detailgenau gespielt wird Beethovens „Eroica”, und die Sibelius-Dreingabe schickt schließlich ein begeistertes Publikum mit milden Klängen nach Hause. Den klanglichen Höhepunkt aber setzen Dirigent und Orchester vor der Pause mit einer Lektion in Sachen Strauss. Elegant und volltönend volltönend – die Dresdner reisen äußerst kopfstark an - gibt es furios gespielte Tänze aus den so gegensätzlichen Musikwerken zu hören, die beide in Dresden uraufgeführt wurden: Eröffnet wird das Strauss-Feuerwerk mit einer raffinierten Version des „Tanzes der sieben Schleier” aus der Salome, bevor die Dresdner ihre Kompetenz in Sachen Strauss untermauern mit einer süffisant-süffigen Interpretation der „Walzerfolgen”. Der so filigranen wie anmutigen Walzer-Melange (die von Järvi am Pult ganz sachte mitgetanzt werden) folgt noch eine kleine, souverän dargebrachte Gesangs-Szene aus dem „Rosenkavalier”: Melanie Diener (Marschallin), Bernarda Fink (Octavian) und Genia Kühmeier (Sophie) singen das Terzett aus dem Finale der Oper. Bernarda Fink wird übrigens am 25. Mai mit einem Liederabend in der Oper Frankfurt gastieren mit Kompositionen von Robert Schumann, Enrique Granados, Luis Giannéo, Luigi Dallapiccola und Joaquin Rodrigo. Ein guter Ruf verpflichtet Die Sächsische Staatskapelle Dresden zählt zu den Spitzenorchestern der Welt. Der gute Ruf verpflichtet, auch beim Gastspiel in Frankfurt mit dem estnischen Dirigenten Neeme Järvi. Dieser verwies in Werken von Beethoven und Richard Strauss auf die Stärken der Sinfoniker, deren Kompaktklang von hohem Wiedererkennungswert ist. Der Patriarch der Dirigenten-Familie ist ein Maestro, der nichts mehr beweisen muss. Schon im „Tanz der sieben Schleier” der Oper „Salome” von Strauss schöpft Järvi in den Ressourcen der Staatskapelle, wie er die bizarren Bläser-Zacken und orientalischen Wendungen einer rauschhaften „Entblätterung” fixiert, die ihr Ziel hat, den König zu stimulieren, dass er der teuflischen Prinzessin den Kopf des Propheten auf dem Tablett serviert. Das tönt so modern wie selten. Dagegen sorgt die Staatskapelle in der Walzerfolge aus dem „Rosenkavalier” für einen süffigen, sinnenfrohen Reigen schöner, aber auch tölpelhafter Geister mit dem breit ausgespielten Dreivierteltakt-Ohrwurm um den gefoppten Baron Ochs im Zentrum. Große Oper dann im Terzett des letzten Akts, wenn die Marschallin (Melanie Diener) mit bittersüßem Sopran Verzicht übt und ihren Liebhaber Octavian freigibt für die reizende Sophie – Bernarda Fink (Mezzo) und Genia Kühmeier (Sopran) versichern sich ihrer Liebe in einem schlichten, herzergreifenden Duett. Das kommt orchestral (mangels Graben) zwar sehr direkt rüber, doch die Sängerinnen halten intensiv dagegen. Hymnisch kommt selbst die Zugabe daher Ein nachhaltig ausgesungener Trauermarsch, der geisterhaft huschende Streicher-Rhythmus des Scherzo mit seinem Trio, von den drei Hornisten so erwärmend artikuliert, als hätten sie die Romantik erfunden: Dass weniger mehr sein kann, zeigt Järvi vor allem an den spannenden Nahtstellen der Sinfonie. Das ist Klassiker-Pflege mit Weitblick. Hymnisch kommt selbst die Zugabe daher – das „Andante festivo” von Jean Sibelius. Neeme Järvi alustas kontserte Saksamaal Maestro Neeme Järvi alustas eile oma külalisesinemisi kuulsa Dresdeni Staatskapelle ees, juhatades Saksamaal kokku orkestri kuut kontserti. Järvi kahes ettekantavas kavas on Richard Straussi ja Ludwig van Beethoveni looming. Eile ja täna esitatud programmis kõlas Straussi „Esimene valsipõimik” ooperi „Roosikavaler” 1. ja 2. vaatusest, kus solistiks oli nimekas saksa sopran Christiane Oelze, samas esitas sopranisolist viis Straussi laulu orkestriga. Järgnes Beethoveni Sümfoonia nr 3. Kontserdid toimusid eile õhtul ja täna pühapäevase matineena. Homne kontsert pakub kuulajaile „Tantsu seitsme looriga” Straussi ooperist „Salome”, kus solistipartii esitab saksa sopran Melanie Diener. Ka siin kordub „Esimene valsipõimik”, lisaks ooperi „Roosikavaler” lõpuduo ja -tertsett. Solistidena teevad kaasa veel sopran Genia Kühmeier ja metsosopran Bernarda Fink. Nimetatud kolm kontserti leiavad aset Dresdeni Riigiooperi residentsis Semperoperis, kus Staatskapelle mängib ka ooperietendustel. „Dresdeni orkester on maailmaorkester ja Dresden maailmalinn, tõeline muusikalinn,” jagab dirigent Järvi oma muljeid tööst Saksamaal. „Fantastiline publiku vastuvõtt ja muusikahuvi! Dresdeni ooperiteater on ju Carl Maria von Weberi, Richard Wagneri ning Richard Straussi teater, kus nende ooperid esmakordselt maailmavalgust nägid.” Sellele järgneb kolme kontserdiga turnee Saksamaal: 5. mail mängib Dresdeni orkester Neeme Järvi juhatusel teise kava samade solistidega Frankfurti Alte Operis, kus Paavo Järvi pidevalt esineb oma Frankfurti Raadio orkestriga. 6. mail esitatakse esimene kava Stuttgarti Liederhalles, aga Beethoveni asemel on Straussi poeem „Also sprach Zarathustra”. 7. mail esinetakse Freibugi Kontserdimajas ja seal kõlab Straussi poeemi asemel taas Beethoven. Saalid, kus Dresdeni orkester koos Järviga üles astub, on kogu Saksamaa maineikamad kontserdipaigad. 16. mail alustab Neeme Järvi külalisesinemisi Hiinas. Wunderharfe trifft Zaubergeiger Die Sächsische Staatskapelle Dresden unter Neeme Järvi und Frank Peter Zimmermann in der Laeiszhalle Wer derart vor Selbstbewusstsein strotzt, der kann doch wahrlich keine Trauer tragen. Der freiwillige Abgang ihres Chefdirigenten hat die Sächsische Staatskapelle Dresden, so war vorgestern in der Musikhalle zu vernehmen, also keineswegs entmutigt. Nur einen Tag vor ihrem glanzvollen Gastspiel in der Hansestadt erklärte Fabio Luisi sein Engagement als Generalmusikdirektor in Dresden für beendet. Das Orchestermanagement habe seine künstlerischen Kompetenzen nicht respektiert: Konkret führt der Genueser die Planung des diesjährigen Silvesterkonzertes im ZDF an, für dessen Leitung das Orchester sich eigenmächtig seinen designierten Nachfolger auserkor, den deutschen Megamaestro Christian Thielemann. Die aktuelle Tournee des Luxusklangkörpers aber hatte schon eine Woche zuvor Neeme Järvi von Luisi übernommen – der Nochchef hatte sich krankgemeldet. Unbeeindruckt von den Kabalen hinter den Kulissen gaben sich nun die Sachsen, zu denen sich neben ihrem prominenten estnischen Einspringer am Pult Frank Peter Zimmermann als grandios souveräner Solist in Brahms' Violinkonzert gesellte. Mit Richard Strauss’ dionysisch süffiger Tondichtung frei nach Friedrich Nietzsche „Also sprach Zarathustra” hatten die Dresdner aber auch ein Opus im Gepäck, anhand dessen sie ihre über Jahrhunderte geprägte und tradierte Qualität eindrucksvoll unter Beweis stellen konnten. Spannend war hier der Vergleich mit dem letzten Hamburg-Auftritt der Edelkapelle – zum Abschluss des letzten SHMF. Da stand mit „Eine Alpensinfonie” auch ein Monumentalwerk aus der Feder des Bajuwaren Strauss auf dem Programm. Fabio Luisi dirigierte noch selbst und zeichnete die pralle Programmmusik penibel nach: Der Italiener outete sich als ein vornehmer Verwalter klar konturierter Klangkultur. Neeme Järvi ist nun seinerseits kein überschäumender Feuerkopf. Er gleicht einem distinguierten Maestro alter Schule, dirigiert mit leichter Hand, mit minimalistischem Gestus und mit klarem Kopf: Das Ergebnis seines Understatement-Dirigats aber ist beglückend. Übergänge fließen butterweich, die schönen Stellen gleißen wetterleuchtend, der Rosenkavalier-Zauberklang glitzert elfengleich, das Elektra-Raunen gerät grabesgrummelnd. Das ist Strauss de Luxe. Auch beim Brahms zu Beginn gibt es berückende Nietzsche-Momente: Schönheitstrunken gestaltet die Dresdner „Wunderharfe” (so Richard Wagner über sein einstiges Orchester) gemeinsam mit einem der weltbesten Geiger den Repertoire-Klassiker, dessen romantisches Sehnen unter die Haut geht. Das von mendelssohnscher Innigkeit beseelte Adagio gleicht einem Lied ohne Worte, in dem Frank Peter Zimmermann seine edle Kantilene gar betörend verströmt. Er beherrscht das vertrackte Werk wie kaum ein zweiter Geiger: die tollkühnen Sprünge und Doppelgriffe sitzen, die Figurationen sind klar gemeißelt und wirken musikantisch verspielt. Ohne Aufhebens um seine Brahms kongenial erfassende Interpretation zu machen, meistert Zimmermann diesen Prüfstein der Violinliteratur mit einem geradezu weise zu nennenden Tiefgang. Walker work premiered by orchestra The powerful romanticism that comes with late-period works was unavoidable at the world premiere of George Walker’s Violin Concerto Thursday by the Philadelphia Orchestra. Though written two years ago, the concerto was unveiled as the Pulitzer Prize-winning composer, long associated with Philadelphia in many capacities, looks forward to his 88th birthday. You couldn’t help but expect something cumulative and wise, especially from this inspirational figure in the African American community. But how about just a straightforward violin concerto? That’s what I heard, though impressions are provisional pending more hearings in sturdier performances. The performance circumstances, in fact, have been a point of contention. A projected Carnegie Hall premiere was postponed when the composer insisted on his choice of soloists, his violinist son Gregory Walker, concertmaster of the Boulder Philharmonic. With him and rock-solid guest conductor Neeme Järvi on Thursday, the composer could be assured that his musical wishes were carried out. Yet only the third movement emerged among Walker’s best pieces. It's full of intermingling incidents – a fugue, repeated, enigmatic knocks at the door – that spoke to intriguing programmatic undercurrents. The ending had no bromides: The muscular chords kept threatening to reach some conventionally tonal conclusion but never did. Did this train of musical thought simply defy conclusion? Or was there a bitterness that couldn’t, in all creative honesty, be resolved? Emphatic ambiguity – if there is such a thing – is the nature of this beast, and was also heard at the conclusions of the previous movements with piquant, over-before-you-know-it endings. But in other respects, the first two movements were disappointingly similar: Orchestra and soloist took turns with a predictability that set in early, particularly in the first movement. Much of the violin writing was repetitively spiraling sequences of notes. The episodes built on each other like a soliloquy, though young Walker’s characterization of the music was so conservative that the music’s meaning seemed just out of reach. The second half had an hour-long orchestral suite of Wagner’s four-part, 16-hour Ring cycle assembled by Henk de Vlieger, subtitled “An Orchestral Adventure”. Since the Philadelphia Orchestra sound flatters Wagner immensely, one should be perfectly happy with this, especially with hot incidental solos by hornist Jennifer Montone. Laudably, conductor Järvi builds his big Wagnerian sound pictures from telling details. But the current vogue for Wagner without voices is growing tiresome. The nature of a suite dictates that the more descriptive Ring passages are heard. But the greatness of the Ring lies in vows, curses, and awakenings in more internal moments. Without them, the suite is like a posh aircraft circling endlessly over the Rhine River (the opera’s central setting) – in what becomes an act of institutionalized superficiality. Neeme Järvi juhatab maailmakuulsat Philadelphia Orkestrit Maestro Neeme Järvi juhatab alates tänasest külalisdirigendina kontserte maailmakuulsa Philadelphia Orkestriga Ühendriikides. Philadelphia Orkester (The Philadelphia Orchestra) kuulub ameeriklaste tippviisiku Big Five’i hulka ning selle ees on seisnud väga kuulsad dirigendid. Praegu on orkestri peadirigendiks Šveitsi maestro Charles Dutoit, kes sellest aastast on ka Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestri ja Verbier’ Festivaliorkestri kunstiline juht. Neeme Järvi kontserdid toimuvad täna õhtul, homme keskpäeval ja 12. detsembri õhtul sama kavaga kuulsa orkestri esindussaalis Verizon Hallis. Orkestri hooajasündmusena tuleb esiettekandele George Walkeri Viiulikontsert, mille solistiks on helilooja poeg Gregory Walker, orkestri Boulder Philharmonic praegune kontsertmeister. George Walker on esimene mustanahaline helilooja, kes on väärinud Pulitzeri muusikapreemia, aastal 1996. Õhtu peateoseks on hollandi helilooja Henk de Vliegeri komponeeritud suur orkestrifantaasia Richard Wagneri ooperite suurtsükli „Nibelungide sõrmus” muusikal – „The Ring: An Orchestral Adventure”. Eelolevad kolm kontserti jäävad Neeme Järvile sel aastal viimasteks. Käesoleval hooajal on Järvi taas esinenud külalisdirigendina eriti tuntud orkestrite ees: Philadelphia kõrval on hooaja esipoolel ka Amsterdami Kontserdimaja Kuninglik Orkester, Londoni Filharmoonia Orkester (uuesti ka kevadel), New Yorgi Filharmoonia Orkester, uuel aastal tulemas sh Šveitsi-Romaani Orkester Genfis ning Sankt Peterburgi Filharmoonia Orkester. Swirling Sonorities, With Asian Poems Translated Into German The Viennese composer Alexander Zemlinsky modeled his opulent “Lyric Symphony” on Mahler’s “Lied von der Erde.” Both are orchestral song cycles for two alternating soloists, and both use German translations of poems by Asian writers. Neeme Jarvi conducted the New York Philharmonic in the “Lyric Symphony” on Thursday at Avery Fisher Hall, replacing Vladimir Jurowski, who had withdrawn because of what the orchestra called scheduling conflicts. The Philharmonic last played this extravagant work in 1979. The opulent late-Romantic style of Zemlinsky, a refugee from the Nazis who died in obscurity in 1942 in Larchmont, N.Y., was deemed too conservative by some modernists, including Arnold Schoenberg, his student and, later, brother-in-law. Long neglected, Zemlinsky’s works are championed today by conductors who notably include James Conlon. But however worthy, they still don’t draw crowds, to judge from the many empty seats on Thursday. Alban Berg, who also studied with Zemlinsky, praised the “boundless beauties” of the “Lyric Symphony” and later quoted it in his “Lyric Suite” for string quartet. Mr. Jarvi’s richly textured interpretation highlighted the swirling sonorities, chromatically sumptuous orchestrations and turbulent climaxes of Zemlinsky’s score. The music’s opulence matches that of its texts: seven love poems by the Bengali poet Rabindranath Tagore, who won the Nobel Prize in Literature in 1913. The first two poems explore themes of desire and longing; the second two celebrate passionate love; and the rest deal with separation and loss. The songs were delivered with heartfelt expression by the baritone Thomas Hampson, the Philharmonic’s artist in residence this season, and the soprano Hillevi Martinpelto, making her debut with the orchestra. Both Mr. Hampson’s rich sonority and Ms. Martinpelto’s bright, appealing tone effectively cut through the dense thickets of orchestral sound. The program opened with a lithe rendition of Beethoven’s high-spirited Overture to “The Creatures of Prometheus,” a ballet score he completed in 1801. Next came Mozart’s “Prague” Symphony, named after the city where Mozart conducted its premiere. Mr. Jarvi conducted a gracious if not particularly memorable account. . Neeme Järvi dirigeerib New Yorgi Filharmoonia orkestrit Pärast esinemist London Philharmonic Orchestra ees ja Bohuslav Martinů mälestusfestivali avakontserti Baselis lendas maestro Neeme Järvi kohe New Yorki proovidele New York Philharmonic Orchestraga. Esimene kontsert toimub täna orkestri residentsis Avery Fisher Hallis. New York Philharmonic Orchestra (NYPO) on üks tuntumaid orkestreid maailmas ning seda juhatada on olnud sadade dirigentide unistus. NYPO kuulub vaieldamatult ka USA viie parima orkestri, nn Big Five’i hulka. Hiljuti toimus NYPO peadirigendi vahetus: maailmakuulsa Lorin Maazeli järel valiti peadirigendiametisse orkestri ajaloos esmakordselt New Yorgist pärit muusik, varem Euroopas tegutsenud 42-aastane Alan Gilbert. Neeme Järvi on NYPO ees seisnud korduvalt, ta on siin isegi eesti muusikat, Jaan Räätsa Kontserti kammerorkestrile 1991. aastal juhatanud. Viimati dirigeeris ta orkestrit 2001. aastal kavaga Weberi, Brahmsi ja Tanejevi muusikast. Järvi seekordses kavas on Ludwig van Beethoveni avamäng "Prometheuse loomistöö", Wolfgang Amadeus Mozarti "Praha sümfoonia" (nr 38) ning õhtu teises pooles Alexander Zemlinsky "Lüüriline sümfoonia" sopranile ja baritonile orkestriga. Huvitav on, et ka Viinis sündinud Zemlinsky teos on kirjutatud Prahas aastail 1922-1923, mil meister töötas seal muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõuna. Neeme Järvi ütleb, et "Lüüriline sümfoonia" on ettekandeks komplitseeritud, aga samas väga kaunis muusika. Solistideks on soome päritolu sopran Hillevi Martinpelto ning nimekas USA bariton Thomas Hampson. Kontserti korratakse Avery Fisher Hallis 6., 7. ja 10. novembri õhtul. Täna hommikul kohaliku aja järgi toimub kuulajatele ka avatud peaproov, kontsertidele eelnevad tutvustavad vestlused. Neeme Järvi dirigeerib Šveitsis Martinů festivalil Täna algab Šveitsis Baselis tšehhi uue muusika klassiku Bohuslav Martinů (1890-1959) mälestuseks korraldatav festival, mille avakontserti juhatab Eesti maestro Neeme Järvi. Rahvusvahelist Bohuslav Martinů festivali korraldatakse sügiseti Baselis ja tänavu 15. korda. Šveitsis elas helilooja oma viimased eluaastad. Festivali patroon on ka Tšehhi Vabariigi ekspresident Václav Havel. Enne avakontserti toimub Stadtcasinos pidulik aktus, kus osaleb ka kirjanik Pavel Kohout ning festivali üks patroone viiuldaja Josef Suk. Esineb Sursee Cantorei lastekoor Martinů lauludega lastele. Avatakse mälestustahvel heliloojale „An Echo of Changes”, mille autoriks on Hildegard Spielhofer. Avakontsert Baseli Stadtcasinos algab kl 19.30, mängib Edela-Saksa Raadio Stuttgarti orkester Neeme Järvi käe all, solistiks nimekas viiuldaja Frank Peter Zimmermann. Kavas on tšehhi klassiku Antonín Dvořáki „Sümfoonilised variatsioonid”, Bohuslav Martinů Viiulikontsert nr 2 (1943) ja Sümfoonia nr 6 („Sümfoonilised fantaasiad”). See sümfoonia on viimane suurteos, mille helilooja lõpetas USAs enne tagasipöördumist Euroopasse 1953. aastal. Viimane festivalikontsert toimub 15. novembril. Tänavune on ka Martinů mälestusaasta – möödub 50 aastat tema surmast. Neeme Järvi on kõrgelt hinnanud tšehhi helilooja elutööd eelkõige sümfonistina ning ühena vähestest plaadistanud Martinů kõik kuus sümfooniat. Ta tegi seda 1987. aastal tšehhi muusikutest-emigrantidest koosneva orkestriga „Bambergi Sümfoonikud” firmale BIS. 28. oktoobril juhatas Järvi üht Suurbritannia tipporkestritest, London Philharmonic Orchestrat Kuninglikus Festival Hallis. Kavas olid Aleksandr Skrjabini Läänes vähetuntud teosed, sh Klaverikontsert Jevgeni Sudbiniga solistina, ning Richard Wagneri ooperimuusikast seatud „The Ring: An Orchestral Adventure”. Novembrikuu algul juhatab Neeme Järvi juba järgmist tippkollektiivi, New Yorgi Filharmoonia orkestrit.LPO/Järvi at the Festival Hall, London SE1 At first glance, The Ring: An Orchestral Adventure might suggest an arena spectacular at the O2 with Frodo, Gandalf and friends. But the work that concluded Neeme Järvi’s concert with the London Philharmonic Orchestra was something else: an extraordinary, bubbling cauldron of Wagner, containing 15 hours of the Ring cycle distilled into just over 60 minutes, with all singing removed. The witch who concocted this witch’s brew in 1991 was the Dutch arranger Henk de Vlieger. According to his website, this was its 110th performance, and I can see why the work won’t lie down. All those familiar bleeding chunks, from the Rheingold prelude through the Valkyrie ride and the Magic Fire, through Siegfried’s horns and Forest Murmurs to Rhine Journey, Funeral and Immolation are blended into a colourful kaleidoscope that both respects the cycle’s narrative chronology and makes musical sense, though of the fidgety kind. Progress is smooth but dizzying, though you can’t deny de Vlieger’s cleverness, and for any orchestra it’s a workout. Alberich’s anvils sounded as if they fell off a Christmas tree, but the horns displayed true theatrical magic, whooping their motifs victoriously over Wagner’s universe. Järvi belied his Calvinist-minister demeanour by tugging the LPO towards a final blaze of passion. Earlier, another musical megalomaniac was heard from: Scriabin. This visionary Russian has no better modern interpreter than the pianist Yevgeny Sudbin. Scriabin’s Piano Concerto of 1896 found the musician a little less than his usual incendiary self, though it’s doubtful if any exertions could really make this click into clear focus. Rachmaninov-like gestures jostle with hints of modernities to come. Moments delight, but the whole wobbles. Sudbin’s bright, dewy tone in the tender slow movement was delicious, though the best Scriabin colours came in the suave performance of the concert’s opener, Reverie, for orchestra alone — a curious little dreamscape of drifting winds, surging strings and just a hint of tuba. Neeme Järvi kojutulek Me võime seda vaadata kui maestro ja elava klassiku kojusaabumist. Lõpuks ometi. Sügaval nõukaajal Eestist välja pääsenud ja Läänes tõsiseltvõetavat karjääri teinud dirigent Neeme Järvi saab aasta pärast ERSO, meie rahvusliku sümfooniaorkestri kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks. Ilus puänt ühe kuulsaima Eesti muusiku, kel oma kandev osa Eesti süvamuusika maailma viimises, karjäärile. Järvi on muide seni ainus inimene, kes saab kaks ametiaega olla ERSO peadirigent. Kuigi samas on Eesti publik tänu võlgu ka ERSOt üheksa aastat juhtinud vene dirigendile Nikolai Aleksejevile. Pole tähtis, kust keegi pärit on, olulised on tagajärjed. Leigol jätkus üllatusi „Leigo järvemuusikal” on meie muusikamaastikul ammu kindel koht. Olin sellest palju kuulnud, nüüd õnnestus seal, nimelt festivali teisel, nn. klassikapäeval 15. augustil ka ära käia. Üllatusi jätkus, õnneks ikka plusspoolelt. Üllatas ka publiku heatujulisus, suhtlemisvalmidus ja soodne eelhäälestus. Publik tuli muusikapidustusele. Nii soodsat kokkulepet ilmataadi ja ühe vabaõhuürituse tegelaste vahel, nagu oli „Leigo Järvemuusika” klassikapäeval, naljalt ei kohta. Piisavalt päikest, mõõdukas tuul ja pilvitus, rünkpilvede fantastilised kujundid ja nende peegeldus järvevees, Otepää kuppelmaastiku vormiilu – seegi häälestas saabujad millegi olulise ootele. Inimesed tulidki juba varem, et tutvuda maastikuga, kus kuue tunni jooksul nägi-kuulis kuut kontserti ja atraktsiooni. Suur kummardus Tõnu Tammele, „Järvemuusika” peaperemehele nii kunstilises kui tehnilises osas. Tema järjekindlus ja tahe, heas mõttes fanaatiline tegevus oma nägemuse elluviimisel väärib imetlust! Kontsertide osa korraldust juhtis tema tütar Tiiu Tamm. Millist logistikat on vaja, et õigeaegselt toimiksid kontsertidega ajastatud sadakond suurt ja väikest lõket, vigursõidud jahtidel, lõputud küünlaread järvedel, lahingukanonaadid, pimedusse lendavad valgust kiirgavad õhupallid! Kusagilt ei loe nende atraktsioonide stsenaariumi kokkupanijaist, kuid kõik toimis nagu suures vabaõhuteatris. Maitsekalt mõjusid järvede veele püstitatud kontserdilavad. Publikut tuli kohale 3000 inimese ringis. Palju oli välismaalasi, eriti Lätist ja Soomest. Staažikad „Järvemuusika” külastajad võis ära tunda nende olekust ja varustusest – tekid, magamiskotid, seljakotid – ja valmisolekust võtta muusika vastu Ilmataadi iga üllatuse korral. Neeme Järvi suveakadeemia jõudis Leigole Neeme Järvi: „Palju tänu Tõnu Tammele, et suveakadeemiale toreda koha leidsime. Loodus on siin ilus ja hästi muusikale ümber kujundatud. Muusika ja loodus on ikka käsikäes käinud. Kursuslastel oli tihe töö kella 9-st 9-ni. Kõva koormuse sai ka kursuste raames Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Looduses musitseerimisel on takistuseks tuul ja vihm. Saime selle koha pealt hea kogemuse. Nii muretsesime poest 150 pesulõksu, et noodid järve ei lendaks. Tänavu oli kokku 12 dirigenti Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Lõppkontserdil näitame, mida oleme siin saavutanud.” Kuus suveakadeemia osalist – Atvars Lakstīgala (Läti), Aigars Meri (Läti/Eesti), Hans Petter Mæhle (Norra), Yuri Kishimoto (Jaapan), Jean Philippe Dambreville (Prantsusmaa) ja Mikk Murdvee (Eesti) – juhatasid Leigol Griegi, Mozarti ja J. S. Bachi loominguga kava. Bachi Brandenburgi kontserdis nr 5 olid kõik kolm solisti Järvid: Neeme tütar Maarika (flööt) ning Neeme venna Vallo poja Teet Järvi lapsed Miina (viiul) ja Mihkel Järvi (klaver). Lennukas ja väga noortepärane kava noortelt dirigentidelt! Kontserdi lõpp oli pidulik: Neeme Järvi andis dirigentidele üle suveakadeemia tunnistuse ja juhatas neile õnnitlusena mõeldud orkestripala. Väike laul = suur fantaasia Annely Peebo – alati vormis Ood rõõmule – tulemöllus Mobiilisümfoonia „Leviala” Finaaliks „Wellingtoni võit”
Neeme Järvi takes top Estonian post Neeme Järvi is to return to his hometown in Estonia to be music director of the orchestra that launched his career. The Tallinn-born conductor is to take up the baton of the Estonian National Symphony Orchestra in 2010, taking over from Russian conductor Nikolai Alexeev. Järvi was previously music director of the Estonian orchestra from 1963–79. The 72-year-old Järvi, who recently left his post at the New Jersey Symphony in the US after a four-year stint at the helm, left Estonia with his family in 1980. Building a career in the US, notably as conductor of the Detroit Symphony Orchestra, he often programmed music by Estonian composers, including Arvo Pärt and Eduard Tubin, that was forbidden by the ruling Soviet authorities in his home country. “The Estonian National Symphony Orchestra is the flagship of Estonian music and culture,” says Järvi to the Agence France-Presse. “I am really moved to return in front of the orchestra where my career started.” Neeme Järvi is Coming Home There is good news in Estonia. Native son Neeme Järvi, who left Estonia in 1980 to seek artistic freedom in the West, will become Chief Conductor (Music Director) of the Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (Estonian National Symphony Orchestra) in Tallinn in September, 2010. In doing so, he will pick up the reins of the orchestra he left in 1979 after building it into one of the finest in the former Soviet Union. His initial contract is for three years with an “evergreen” clause providing for automatic renewals annually upon the consent of both parties. The announcement was made in Tallinn August 17 by Estonian Minister of Culture Laine Jänes, who called it “one of the most important decisions in recent Estonian cultural politics.” Järvi, 72, succeeds Nikolai Alexeev, ERSO Chief Conductor since 2001. He will be its ninth Chief Conductor and the first to become Chief Conductor a second time. He is also its longest-tenured Chief Conductor, having first served in that capacity from 1963–79. After leaving Estonia, Järvi settled in the United States, where he became an American citizen and was Music Director of both the Detroit Symphony Orchestra (1990–2005) and the New Jersey Symphony Orchestra (2005–2009). During this time, he was also Chief Conductor of the Scottish National Orchestra and the Gothenburg National Orchestra of Sweden. One of the world’s most recorded conductors, with over 400 recordings on the Deutsche Gramophone. Chandos, BIS, Orfeo, EMI and BMG labels as well as the Detroit Symphony’s independent label, he has been Chief Conductor of the Residentie Orchestra of the Hague since 2005 and is a busy guest conductor worldwide. Järvi led ERSO most recently on July 2 at the Estonia Concert Hall in Tallinn, on the eve of Estonia’s National Song Celebration, an historic, every-fifth-year event founded in 1869. He also heads the Neeme Järvi Summer Academy, an annual master course for young conductors begun in 2000 in conjunction with the David Oistrakh Festival in Pärnu, Estonia, now held at Leigo Lakes near Otepää. Järvi makes his home in New York City with his wife Liilia. Järvi to Rejoin Estonian Orchestra Neeme Järvi, who in May stepped down from his position as the music director of the New Jersey Symphony Orchestra, will take charge of the Estonian National Symphony Orchestra, where he began his career in 1963 before fleeing Estonia, a former Soviet republic, Agence France-Presse reported. Mr. Järvi, who arrived in the United States in 1980, appeared with many American orchestras and is now chief conductor of the Residentie Orkest in The Hague. He is to take over at the Estonian orchestra from the conductor Nikolai Alexeev in 2010. Järvi viib ERSO parimatele lavadele ERSO direktor usub, et karismaatilisusega viib Neeme Järvi orkestrit kiires tempos edasi. Maailma mainekamate orkestrite ette oodatud maestro Neeme Järvi asub järgmisel aastal ligi 50-aastase vaheaja järel taas ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale. Nimelt allkirjastasid Neeme Järvi ja ERSO direktor Andres Siitan eile kultuuriminister Laine Jänese juuresolekul eellepingu, mille kohaselt asub maestro 2010. aasta septembris ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale. Just Jänes ja Siitan tegid maestrole ettepaneku ERSO etteotsa asuda. Järvi oli ERSO, tollase Eesti Raadio sümfooniaorkestri kunstiline juht aastatel 1963–1979 ning on seega seni pikima staažiga ERSO peadirigent. „Imelik on nüüd, ligi 50 aastat hiljem, tulla tagasi värske ja noorena seda tööd jätkama,” ütles maestro eile pärast lepingu allkirjastamist oma lühiintervjuus Eesti Päevalehele. „See on uus ja huvitav ülesanne, mis paneb vere kihama – kuhu edasi ja kuidas eesti muusikat maailma viia. Olen tõesti väga õnnelik siin tagasi olles.” Oma töid ja tegemisi mujal maailmas Järvi siiski ei jäta. Kuigi lõppenud hooaeg jäi maestrol New Jersey sümfooniaorkestri peadirigendina viimaseks, jätkab ta tööd Haagi Residentie orkestri (Haagi Filharmoonikud) peadirigendina. Algaval hooajal juhatab Järvi ka selliseid tipporkestreid nagu Londoni Filharmoonia orkester, Pariisi Orkester, Kuninglik Concertgebouw’ orkester, Philadelphia Orkester jt. „Suure osa oma ajast pühendan tulevikus siiski ERSO-le,” kinnitas Järvi. Järvi tõdes, et on läbi aastate maailmatasemel orkestreid juhtinud ja juhib ka järgnevatel aastatel. „Olen maailmas tuntud nimi ja tänu sellele on mul ka võimalus ERSO maailma parimatele kontserdilavadele viia. On hea, et ERSO saab sellise kogemusega dirigendi,” muheles maestro ka ise. Andres Siitani sõnul on see vaid asja üks külg, et Järvi on kõikjal maailmas tuntud, tunnustatud ja hea renomeega. „Aga siin pole tegemist ainult Järvi renomee ärakasutamisega. Neeme Järvi käe all mängib orkester niivõrd hästi ning areneb tohutu kiirusega edasi. Neeme karisma on nii eriline ja see keemia tema ja ERSO vahel sedavõrd hea, et me selle tõttu ei näegi paremat kandidaati. Ja ega paremat kandidaati polegi olemas,” ütles ta. Muutub Euroopa-kesksemaks Järvi on ka ise varem Eesti Päevalehele tunnistanud, et tahaks rohkem töötada Eestis. Nüüd saab see võimalikuks. Esialgu ametis kolm hooaega. Eks siis paistab Järvi named orchestra chief in homeland Estonia TALLINN (AFP) – Estonian-American conductor Neeme Järvi is to take the helm of Estonia’s National Symphony Orchestra three decades after fleeing Soviet rule in the Baltic state. “The Estonian national symphony orchestra is the flagship of Estonian music and culture and I am really moved to return in front of the orchestra where my career started,” Järvi told reporters Monday after signing a contract which begins in 2010. Järvi, now 72, won renown after joining the orchestra in 1963, when Estonia was still a Soviet republic. He went to the United States with his family in 1980, with just 200 dollars to his name, but was immediately snapped up by Columbia Artists. He appeared with the New York Philharmonic, Philadelphia Orchestra, San Francisco Symphony Orchestra, and Cincinnati Symphony Orchestra. Järvi, who is currently chief conductor of the Residentie Orkest in The Hague, has also recorded more than 400 discs while also seeking to promote his homeland’s rich musical heritage. “It is impossible to overestimate his role in Estonian music and promoting Estonian music abroad,” Andres Siitan, director of the Estonian National Symphony Orchestra, told AFP. “We are really glad he accepted our proposal after our current conductor Nikolai Alexeyev, from Russia, decided to seek other challenges following nine years of doing an excellent job in Estonia,” Sittan added. Järvi’s three US-raised children are also musicians. His eldest son, 46-year-old Paavo, is lead conductor of the Cincinnati Symphony Orchestra in the United States, as well as Germany’s Frankfurt Radio Symphony Orchestra and the Deutsche Kammerphilharmonie. Next year, Paavo is to become musical director of France’s Orchestre de Paris. Daughter Maarika, 45, is a flautist, while youngest son Kristjan, 37, conducts the Vienna Tonkünstler Symphony Orchestra.Neeme Järvi will be the Music Director of
According to Estonian Minister of Culture, Laine Jänes, she is really glad, that Maestro Järvi accepted this proposal. “I think this is one of the most important decisions in recent Estonian cultural politics which will show results already in the nearest future,” said Minister Jänes. The Director of ERSO, Andres Siitan: “Neeme Järvi becoming the Music Director is the best that can happen to ERSO today. The orchestra has made significant progress under recent chief conductors and contract with Neeme Järvi is the guarantee for continuing our development. Neeme Järvi is one of the most awaited conductors by reputable orchestras in Europe and USA today. During the upcoming season he will conduct orchestras such as London Philharmonic Orchestra, Orchestre de Paris, Royal Concertgebouw Orchestra, Philadelphia Orchestra etc. Neeme Järvi is the conductor, who can take ERSO to the top.” Neeme Järvi will be the ninth Chief Conductor of ERSO and the first to be ERSO’s Chief Conductor for the second time. Maestro Neeme Järvi was the Chief Conductor of ERSO during 1963–1979 and is therefore the Chief Conductor of ERSO with the longest tenure. During the first period of his tenure, the artistic level of ERSO rose significantly and ERSO reached the level of leading orchestras in the Soviet Union. In 1980 the Järvi family emigrated for USA and since then, Neeme Järvi has been the Chief Conductor of the Gothenburg Symphony Orchestra, Royal Scottish National Orchestra, Detroit Symphony Orchestra and New Jersey Symphony Orchestra. Today, he is also the Chief Conductor of the Residentie Orkest (The Hague Philharmonic).
Neeme Järvist saab aasta pärast ERSO ERSO „puhkusereisid” Puhkusereisist polekski paha unistada, kui ei peaks pärast suurepärase hooaja lõppu kuulajatele veel suviseid kontserte andma. Seda laadi sissejuhatusest võib aru saada, et jutuks tulevaid etteasteid sooritati justkui vastutahtsi või teostati lohakalt või esitati eikellelegi. Tegelikult oli kõik otse vastupidi. Alustame 27. juuni sündmusest Vormsi saarel, kus ERSO esines esmakordselt ja ka allakirjutanu viibis esimest korda. Kuna tegemist oli festivali „Klaaspärlimäng” avakontserdiga või nagu nimetas festivali kunstiline juht Peeter Vähi – eelkontserdiga, siis juhatas ta ka saare koolituskeskuses toimunud pressikonverentsi ja tutvustas end sõnadega: minu nimi on Peeter Vähi, ma olen täna siin autojuht, kojamees, transamees, helimees, isamees-konferansjee, kes õhtut juhib, ja muuseas ka helilooja ja festivali „Klaaspärlimäng” kunstiline juht. „Isamees” Vähi alustas tutvustust kontserdi solistist, kelleks oli Gianluca Littera, kes oli saabunud Vormsi saarele Itaaliast, kes on lõpetanud Pesaros Rossini-nimelise konservatooriumi suupillimängijana(!) ja esitab Heitor Villa-Lobosi Kontserdi suupillile ja sümfooniaorkestrile (1955). Veel oli kavas Antonín Dvořáki sümfoonia „Uuest maailmast” ja maailma esiettekandena kolme eesti autori – Ülo Kriguli, Mariliis Valkoneni ja Timo Steineri teos „send/ receive/resound”. Ei pea vist lisama, et Vormsi saarel oli kogu kava esitus esmakordne. Pean siinkohal vajalikuks iseloomustada ka Vormsi saart, sest see tundub meile pisut võõram kui ta naabersaared. Mulle meeldib saare nime päritolu paljudest versioonidest enim see, kus räägitakse Islandilt pärit viikingist nimega Orm (madu). Teatavasti on Vormsil kõik külanimed rootsikeelsed peale ühe, Suuremõisa. Rannarootslased lahkusid Vormsilt 1943.-44. aastal arusaadavatel põhjustel ja saare vallavanema, läti päritolu Daina Jüristo sõnul on nii mõnedki neist saarele naasnud. Seetõttu ja kui veel arvesse võtta, et kontserti juhatas eesti päritolu „rootsi” dirigent Paul Mägi, on päris arusaadav, miks „Klaaspärlimängu” bukletis on esimene kontsert annoteeritud eesti, inglise ja rootsi keeles. Lisaks kunstilisele juhile said pressikonverentsil sõna veel meie heliloojad, kes tutvustasid oma teose ideed ja teostust. Ideest räägiti julgelt – see olla nn kommunikatsiooni ajalugu lokulauast mobiiltelefonini, aga teostusest üsnagi uduselt ja hämamisi „sonaadi vormist, koos töötluse ja repriisiga”, mis ka ju mõistetav. Kindlasti huvitab kõiki, kui palju on Vormsil elanikke. Vallavanema andmeil on ületalve elanikke registris 334, kuid suviti kontrollimatult rohkem. Igatahes sai saare peo- ja lõkkeplats äärest ääreni täis kuulajaid, kelle hulgas registreerisin nii Wormsi Ennu kui ka Vormsi Svenni (alias Kupp, tegelikult pianist Sven Kullerkupp). Seega arvan, et kõik olid kohal. Kui nüüd liikuda kontserdi enda juurde, siis on ju tavaettekujutus vabaõhukontserdist: reeglina tibutab-sajab vihma, suhtlevad inimesed jalutavad edasi-tagasi ja esinejad ei pane eriti suurt rõhku kõrgkvaliteedile, helitehnika asetab aga toimuvale määrdunud pleki. On aeg selline tavakujutis ümber lükata ja kogu tegijate tiim sai sellega suurepäraselt hakkama. Tulemus erines eelkirjeldatust 100% ja ükski lüli ei vedanud alt. Heli oli suurepärane igas platsi nurgas ja tõenäoliselt ka Klassikaraadio eetris, ERSO ja Paul Mägi suhe esitatavasse oli meisterlik ning Gianluca Littera mees, keda kindlasti on vaja tutvustada ka meie kontserdimajade publikule. Kolme eesti helilooja kolmeosaline teos sai meeldiva vastuvõtu saare rikkumata publikult ja olen veendunud, et teost võib ette kanda nii ositi kui terviklikult ning autorid on selgelt tuvastatava isikupärase helikeelega. Publik ei näidanud üles leigust ühegi teose esituse puhul ja erilise tähelepanu pälvis Itaalia suupillikunstnik, kes pakkus ka eriti edukaks osutunud lisapala. Kontserdi põhiteosena esitatud 40minutine Dvořáki Üheksas aga oli esitatud nii värske ja mõjuvana, et tundus, justkui poleks ER SO veel Ameerikast koju jõudnudki ja Paul Mägi on neile sinna külla tulnud. Ainus, mis tavakujutlusega tõepoolest haakus, oli asjaolu, et vihma tibutas küll, mõõdukuse piires, ent seegi lõppes, enne kui häirima hakkas. See, et ERSO eneseväärikus on möödunud hooajal sooritanud tiigrihüppe, on nüüd päris selge ja tipnes hooaja lisaväärtuslikul lisakontserdil 1. juulil Estonia kontserdisaalis. Kui keegi pakuks mõistuse juures kontserdikorraldajale keset suurt suve sümfooniakontserti, mille kava sisaldab kahte sümfooniat, mis sest, et Dvořáki Kaheksandat ja Sibeliuse Teist, saaks ta üsnagi ühemõtteliselt äraütleva vastuse. Ent ERSO ja Eesti Kontsert võtsid Neeme Järvi pakutud riski vastu. Kui lugejale ei meenu, siis need sümfooniad olid kavas ER SO Ameerika turneel, seal küll eri kavas. Kuna kõnealune kontsert oli pühendatud algavale üldlaulupeole, siis juhatas kava sisse Villem Kapi poeem „Põhjarannik” baritonile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (1958) koos RA Mi ja Jassi Zahharoviga. Kui teos tuli esiettekandele, oli RAMis vähemalt 80 liiget, kellest tänaseks on jäänud 40 meest (hea seegi!). Selle koosseisu „pauer” ei vasta arusaadavalt romantikust helilooja kujutlusele, mida ei saa aga koorile ega tema juhile ette heita. Sellele vaatamata on hea teada, et meil on suurepärane väärtteos, mis viib oma rahvusromantilise sõnumi iga kuulajani, sõltumata tema kuulamiskogemusest või vastupidi. Mul ei ole võimalik täpsustada oma mälu daatumiga, kuid tänaseni mäletan seda noore poisi ärevust ja erilist rahuldust, kui õnnestus leida Pariisi raadio saatja pikalt lainealalt ja seal tõesti kõlas „Põhjarannik”, nagu teose autor oli uhkusega ette teatanud. Kui nüüd hakkas kõlama Dvořáki Kaheksas, oli päris selge, et ERSO on seljatanud – loodan, et lõplikult – minevikuvarjud ja meie rahvussümfooniaorkester on tõepoolest kõrget rahvusvahelist klassi. Tähelepanelik vaatleja võis täheldada, et mängiti ka tõepoolest nn ameerika koosseisus ning esimesena juhtis sellele tähelepanu täiesti eriliselt kõlav tšellorühm juba Dvořáki alguses. Ja siis esimene trompet (Indrek Vau!), edasi said ennast demonstreerida kõik solistid ja grupid ja kogu orkester – ikka veenvalt, täpselt ja ennenägematu innuga musitseerides, suubudes temperamentsesse finaali, kus maestro andis aina hoogu juurde ja sellises kulminatsioonipöörises teos finišeeruski publiku juubelduste saatel. Kontserdi teise poole täitis Sibeliuse Sümfoonia nr 2, mis on meil kõlanud aegade hämarusest saadik üsna stabiilselt ja mille tõelist hõngu oleme ikka ja jälle saanud nuusutada kordadel, kui meid on külastanud Soome tipporkestrid. Arvan, et seekord jäänuks ka soomlastel suu lahti, sest tegemist oli absoluutselt ekstraordinaarse esitusega, kus kõik klappis ja Neeme Järvi võis teost voolida just selliselt, kuis ta fantaasia talle dikteerib. Erilist tähelepanu pööras ta seekord partituuri läbipaistvusele ja hoolitses selle eest, et see jõuaks kuulajateni täie selgusega. Üldises dramaturgilises plaanis alustas ta sümfoonia kulminatsiooni ettevalmistamist veelgi varem kui harilikult, tehes kuulaja ootusärevaks juba Allegro moderato alates, ja seda mõjuvamana see saabudes teostus. Raske on midagi ekstra lisada või õnnestumist analüüsida, kui oled olnud jäägitult haaratud Järvi alati värskena mõjuvast interpretatsioonist ja tajud, et sada orkestranti teostab ennast maksimaalselt. Püsti seisev täismaja sai teenitult kuulda lisa ja, nagu ütles Järvi, oli seal ka midagi tuttavat, mida me nüüd enam igal päikeseloojangul Hermanni tornist kuulda ei saa. Tõsi ju on, et Brahmsi „Akadeemilises avamängus” kõlab enne suubumist „Gaudeamus’esse” „Mu isamaa armas...”. Harvad on need juhused, kui kontserdisaalist väljuvatel kuulajatel on tõeliselt „äratehtud” mõnevõrra „totakas” ilme ja ka orkestri liikmed on nendega võrdses transis. Kuid nii seekord oli, ja polegi vaja teada, kuidas seda tehakse.Neeme Järvi: olen uhke eesti keele ja Eesti laulupeo üle! Maestro Neeme Järvi ütleb eksklusiivintervjuus Eesti Päevalehele, et ainult kultuur võib päästa Eesti mõtlemise kriisist. Laulupidu algab juba homme suurejooneliselt Estonia kontserdisaalis, kus te teiste teoste hulgas juhatate ka üht võimast rahvuslikku teost, Villem Kapi „Põhjarannikut”. Kas teil oligi plaanis juhatada koos ERSO-ga sisse laulupeo 140. aastapäev mõni päev enne päris pidu? Just nimelt. Mul tuli selline idee eelkõige sellepärast, et ma pole kaua aega ERSO-t juhatanud. ERSO käis kevadel Ameerikas suurel kontserdireisil, kuid paraku vaikis Eesti ajakirjandus selle üsnagi maha, mis pole just väga ilus tegu. See oli ju kultuurisündmus! Tahan nüüd toonitada, et mängime samu teoseid, mida ERSO mängis Ameerika turneel, kuid seal tegid nad seda kahe eri dirigendiga. Tegemist on siis Dvořáki 8. sümfoonia ja Sibeliuse 2. sümfooniaga.
Miks te samad teosed valisite?
Mul on lihtsalt huvi ja ma tahaks teada, mismoodi üks orkester mängib, kui nad on 18 korda mänginud ühte ja sama teost. Kui hästi üks orkester saab seda siis mängida?! Leidsin, et ajal, mil Tallinna tuleb külalisi kokku tervest maailmast ning tuleb suur ja ilus üritus, nagu laulupidu seda on, peab selle kuidagi sisse juhatama. ERSO mängib laulupeol nagunii ja ERSO-ga ühiselt otsustasimegi sellise kontserdi teha. Enne jõuame teha vaid ühe läbimängu. Kuna kontsert on pühendatud laulupeole ja laulupeolistele, siis leidsin, et Dvořákile ja Sibeliusele oleks väga ilus lisada ka „Põhjarannik”. See teos on meile natukene hümni eest. Näitame kõigile, et Eesti on lauluvabariik, meil on väga häid koore ja meil on ka suurepärane meeskoor. Villem Kapp oli haruldane helilooja, üks tõsine Eesti mees ja eesti tunnetega inimene. Põhjaranniku ja Eesti looduse ühendamine muusikaga tegi kokku haruldaselt ilusa teose. See ei lähe kunagi vanaks, see on igihaljas.
Kas teil on Eesti heliloojate loomingust oma lemmik?
Seda on väga raske öelda. Eesti heliloojate seas on mul palju lemmikuid. Praegu olen ma jäänud Villem Kapi juurde. Olen mitmel pool maailmas juhatanud tema teist sümfooniat. Kui ma seda mõni aasta tagasi Prantsuse Raadio rahvusorkestriga Pariisis juhatasin, läks see kuulajale väga hästi peale. See võeti vastu nagu Rahmaninovi sümfoonia: rahvas seisis püsti, suured ovatsioonid olid saalis! Kõik olid kangesti rahul. Ei ole nii, et eesti muusika on teistmoodi muusika. Muusika on muusika ja kui ta on hea, siis kõlbab teda igal pool maailmas mängida. Tubina sümfooniad, Villem Kapp, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt – kõik nende teosed on mulle hingelähedased. Ja muidugi armastan ma väga eesti klassikat.
Novembris juhatasite Estonia kontserdisaalis Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine”. USA tuntud produtsent Jason Starr tegi sellest DVD. Millal see ilmub?
Starr on heade kontaktidega tubli mees, maailmas tuntud nimi. Tema tegi oma tööd väga hästi. Aga minule teadaolevalt käib suur kanakitkumine Rootsi kirjastusega, kelle käes on autoriõigused ja kes nõuab suurt raha. Vardo Rumessen katsus küll teha nii, et Eestil oleks oma kirjastaja. Ka sel novembrikontserdil olid Eestis trükitud noodid, uus partituur, mängisime uuest materjalist. Aga midagi pole teha, autoriõigused on antud Rootsi kirjastaja kätte. USA tahab DVD välja anda, selleks on vaja kirjastaja luba, kirjastaja tahab aga palju raha. Nii on tekkinud selle DVD-ga probleemid ja me ei saa seda välja anda!
Vaadake, kuidas me oleme sõltuvad, kui me ei ole oma asjade peremehed. Rootsil on ka Eduard Tubina teoste autoriõigused! Me küll trükime noodid, aga niipea kui Tubinat mängime või lindistame, peame jubedat raha maksma.
Armastate ikka meenutada, et eesti keele õppimine algas esimesest laulupeost.
Nii see on ja ma armastan tõesti sellest rääkida. Kui Eesti hakkas kunagi 140 aastat tagasi suuri laulupidusid tegema, siis see oli eesti keele õppimise algus. Eesti rahvas on ikka üks eriline rahvas! Meil on ränk ajalugu selja taga: seitsesada aastat Saksamaad, kolmsada Rootsit, Vene tsaar, kommunism – kõik nad tahtsid Eestit allutada. Nii palju anastajaid, nii palju kurjust on ümberringi olnud, aga eesti keel ja eestlaseks olemine on meie rahvale sedavõrd lähedane olnud, et eestlased võtsid kätte ja tegid ise endale laulupeo ning hakkasid laulude kaudu uuesti eesti keelt õppima. Eesti laulupidu oma tõelisuses on midagi erakordset, see on fantastiline ettevõtmine, millega mitte keegi maailmas peale eestlaste ei suuda hakkama saada!
Kuid professionaalse eesti muusika algus see veel polnud.
Ei, esimene laulupidu polnud tõesti veel professionaalse muusika algus. Aga selle kaudu, et eesti keel toodi tagasi ja laulupeod tulid, tekkis ka professionaalne eesti heliloojate kaader. Vanemad saatsid oma lapsed õppima Peterburgi ja mujale, kus sai professionaalset muusikat õppida. See on muusikaajalugu. Eesti kultuurilugu on ajas väga lühike, aga ühtaegu väga suure mahuga. See lugu, kuidas eesti keel tekkis ja eestlased rahvuseks said, on omaette fenomen. Olen veendunud, et just kultuur päästab Eesti välja ka praegusest suurest kriisist, sest keelest ja kultuurist tuleb rahva elujõud.
Teie olete ikka väga uhke, et olete eestlane!
Olen küll uhke. Olen uhke, et saan eesti muusikat kõrgel tasemel esitada nii kodus kui ka maailmas. Eesti muusika mängimise juures ei pruugi häbi tunda. Pole nii, et see on kuskil kolkas kirjutatud, ta kuulub maailma muusika hulka. Laulupidude traditsioon, siis meie professionaalse muusika heliloojad… Milline tore noor põlvkond heliloojaid on peale kasvanud, Urmas Sisask näiteks. Neid inimesi, häid eesti muusikategijaid, on nii palju, et ma ei julge neid peast nimetadagi, järsku võin kedagi unustada. Olen vanema põlvkonna inimene.
Kuidas nii?
Tõepoolest! Ma olin ju ERSO peadirigent 50 aastat tagasi! Inimesed ei mäletagi enam, et ERSO oli algul Eesti Raadio sümfooniaorkester. Minu algatusel sai sellest Eesti riiklik sümfooniaorkester. Tähed jäid uue kollektiivi puhul samaks. Nagu siis, öeldakse ka nüüd lihtsalt ERSO. Minu soov oli tollal ja on ka praegu, et see oleks üks suurepärane ja maailmas tuntud orkester.
Need inimesed, kellega ma siin kunagi koos töötasin, on enam-vähem kõik siitilmast lahkunud. Aga mu hea sõber metsasarvemängija Robert Kasemägi elab, tema sai hiljuti 90-aastaseks. Ta elab praegu Märjamaal. Selle inimese käest saaks praegu veel teada, mis on ERSO ajalugu, sest Kasemäel on haruldane mälu. Meil ei ole kirjutatud ühtegi raamatut selle kohta, mis või kes see eesti muusika lipulaev ERSO õieti on.
Aga tuleks kirjutada, sest muidu ajalugu kaob.
Absoluutselt! On ülekohus, et seda pole tehtud. Oleme üle elanud Nõukogude aja, siis oli raske. Praegu on jälle raske aeg. Kogu aeg on kole raske aeg! Loen lehest, et järjest tehakse riigi uut eelarvet, haridusminister ja kultuuriminister võitlevad meeleheitlikult hariduse ja kultuuri iga rea eest, aga valitsus tervikuna kultuuriga suurt ei tegele. Valitsuse liikmed ei pea seda tähtsaks, neid pole niimoodi kasvatatud.
ERSO mängib meie heliloojate kõiki teoseid: oratooriume, kooriteoseid koos orkestriga, sümfooniaid. Ja meie alavääristame seda. Nii ei tohi teha! Seetõttu leian, et Andres Siitan ja kultuuriministeerium peaksid ERSO-st kui nähtusest eesti sümfoonilise muusika ajaloos ühe põhjaliku teose tellima.
Kas mõtlete, et kultuuriminister Laine Jänes võiks selle tellida?
Vahest ikka ERSO ise. Rääkides kultuuriministrist – olen Laine Jänese kohta Eesti lehtedest palju kriitikat lugenud, kõik panevad talle miskipärast vastu pead. Aga minu meelest pole minister Jänesel midagi viga, ta teeb oma tööd hästi ja missiooniga. Kui ta midagi suurt ette võtab, siis on see tema võit, kui ta suured asjad eesti kultuuris, ka eesti muusikaelus ära teeb.
Kas olete viimasel ajal omavahel suhelnud?
On väga hea, kui inimesed omavahel räägivad. Laine Jänesel on muidugi tähtis kuulata eri arvamusi, kuid tema tarkus on teada, keda või mida kuulata ja mis sellest kuuldust on tähtis ning mis vähem tähtis.
Minule ei ole tähtis mina, mulle on tähtis Eesti muusika ja olen seda teinud viiskümmend aastat. Mul on kahju, et saan sellega Eestis nüüd nii vähe tegeleda, aga ma olen välismaal eesti muusikat väga palju tutvustanud ja kogu aeg eestlasena esinenud. Inimesed peavad tundma ja teadma, et juhatab üks Eesti dirigent. Estonian-born conductor. Minu pojad Paavo ja Kristjan ja tütar Maarika teevad sama, nad rõhutavad alati oma Eesti päritolu. Minu meelest on see tähtis.
Mul on kurb vaadata, kui otsustajad ei pööra piisavalt tähelepanu Eesti elu valusatele küsimustele ja tõelistele probleemidele. Neid saab lahendada ainult siis, kui keegi küsimuse tõsiselt ja ausalt üles võtab. Aga kui sa ei ole julge ega avalda oma mõtteid, siis ei toimu midagi. Sama asi oli vabadussambaga, ainult vastuseisjad olidki, aga nüüd on sammas püsti. See on hea näide: kõiki ei peagi kuulama, tuleb otsus vastu võtta. Õige otsus. Demokraatia viga ongi see, et kui kõik otsustavad ja millestki läbisegi räägivad, siis ei tule asjast midagi välja. Aga Eestis võetakse ikka ja jälle üles need pisikesed asjad, et miks see või teine minister nii kalli autoga sõidab ja mida või keda keegi selle autoga veab. No kuulge, kas see on siis kõige tähtsam küsimus? Piinlik lausa lugeda.
Saan aru, et teil on endiselt hingel ooperimaja.
On. Meil on olemas kaks väga tähtsat institutsiooni: rahvusooper Estonia ja rahvussümfooniaorkester. Rahvusooperit tema tegelikus tähenduses meil ruumide mõttes pole, sest nii väikest ooperimaja nagu Eestis pole kusagil maailmas. Aivar Mäe saab nüüd rahvusooperi direktoriks ja mul on suur lootus, et just tema ehitab Estonia juurdeehituse lõpuks valmis. Ja mul on suur usk ka ERSO tulevikku.
Seda on hea kuulda. Suures kokkutõmbamise tuhinas võinuks näiteks ERSO hoopis ära kaduda...
Nagu kaotati omal ajal raadiokoor ja Peeter Sauli juhitud Eesti Raadio estraadiorkester. Tänu meie toonasele ettevõtmisele jäi ERSO ikka alles. Viinis on praegu selline olukord, kus parteide ja linnavalitsuse vahel käib võitlus, et kaotada Viini Raadio sümfooniaorkester! Kujutage ette! Kui see juba Viinis kaotada, mis siis mujal maailmas veel sünnib?!
Mul on väga kahju, et Eestis omal ajal raadiokoor kaotati. Teisalt, kui tegime „Joonase lähetamist”, oli meil väga hea koor. Selleks võeti konkursi teel inimesed ja tehti üks suur oratooriumikoor. Koori juhatas Risto Joost, ma väga hindan teda. Ta on professionaalne noor inimene, kes tahab asju hästi teha. Vaat sellesama koori võiks jätta ja nimetada ERSO kooriks. See ei peaks olema palgaline koor.
Kas tegemist võiks olla nn projektikooriga?
Täpselt! Ja ERSO koor annaks kümmekond kontserti aastas. Londonis pole ühtegi professionaalset koori, aga kõigi nelja orkestri juures on oma koor. Päeval teevad nad oma tööd, kes pangas, kes on raamatupidaja, kes sekretär, aga õhtul tulevad ja laulavad, kõik nad on väljavalitud inimesed. Kuna meil on juba selline väga hea koor olemas, siis ei tohi me seda ära kaotada.
Kuidas arvate, kas majandussurutisega seoses võivad tasapisi kaduda ka pehmed väärtused? Kohe varsti algab laulu- ja tantsupidu ning see on ju üle hulga aja rahvuslik suur rõõmupidu.
Teate, minu meelest on siiski oluline, et ees peab olema õige juht. Aga eesti rahval on ju oma kindel omadus – tohutu kadedus. Kui keegi midagi ette võtab ja kultuurielus midagi teeb, siis seda kriitikat ei jõua ära kuulata. Igas artiklis on ikka halvustamine. Kuid rääkigem ilusatest asjadest: laulupeost, ilusast eesti keelest, meie muusikast ja kultuurist. Need on Eesti väärtused ja neist on vaja rääkida! Lõppude lõpuks on ju õnn inimese enda teha. Ja kui inimene pole õnnelik, siis on ta selles ise süüdi. Siis ta kurdab, hakkab jooma ja mis kõik veel. Aga inimene peab ise hakkama saama, mitte pidevalt abikätt ootama! Vaadake Eesti noori, kes töötavad ja saavad hakkama! Mõnele polegi tema töö ehk päris kutsumus, aga on fantastiline, et Eesti noored püüavad oma elus midagi ära teha. Sellest ei tule ju midagi, kui hüppad korraks üle lõkke, puhkad ja siis aina raha nõuad! On küll niisuguseid.
Vaatan kas või, kuidas me ise töötame. Paavol on juhtida neli orkestrit ja ta ei tee seda mitte niivõrd raha, vaid tahtmise pärast maailmas suurt muusikat teha. Kristjanil on oma põnevad projektid, samuti Maarikal. Neil on pidev tung ja soov midagi teha. See tahtmine saavutada ja püüda teha maailmas huvitavaid asju on üks fantastiline omadus, mis on paljudel eestlastel olemas. Aga paljudel pole, sest pessimism lööb läbi.
Mida peaks laulu- ja tantsupidu meile tähendama?
Mitte ainult seda, et tuleme üle Eestimaa kaheks-kolmeks päevaks kokku, laulame-tantsime ja oleme õnnelikud. See on ju tegelikult mõnes mõttes poliitiline ettevõtmine. Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” Lydia Koidula sõnadele hoidis terve Nõukogude aja Eesti vaimu üleval. Ja nüüd mingisugune isik riigikogus olevat öelnud, et jah, aga Ernesaks oli kommunist. Kuidas saab nii öelda? Ernesaks oskas kas või ainult selle lauluga Eestis poliitikat nii kavalalt ajada, et hoidis oma riiki ja rahvast üleval. Nõukogude võimu ajal hakkasid kõik laulupeol järsku laulma ja keegi ei saanud selle vastu midagi teha! Keegi ei saanud rahva suunas püssi lasta, sest kõik laulsid lauluväljakul: „Mu isamaa on minu arm!” Kas rahvas siis valesti laulis?!
Olen teiega täiesti nõus. Juhatate mõlemal laulupeopäeval. Kas ka Paavo ja Kristjan tulevad?
Paavo kutsuti, Kristjanit mitte.
Viis aastat tagasi jättis mulle ja paljudele inimestele siin Eestis kustumatu mulje teie lapselapse Lukase dirigeerimine. Näeb seda toredat vaatepilti ka sellel aastal?
Lukas tuleb meiega küll, aga tema juhatamise aeg on läbi. Viis aastat tagasi oli ta laps ja tegi kaasa seda, mida isa ja vanaisa ees tegid. See käis tal iseenesest, juhatas tervelt kaks päeva. Liilia (Järvi abikaasa – toim) ei suutnud teda kuidagi kinni hoida, sest poiss ei püsinud lihtsalt paigal. Aga nüüd on ta üheksa-aastane ja pisut tagasihoidlikum. Eks vaatame, mismoodi ta käitub. Teised lapselapsed paraku ei tule, sest Kristjan ei tule. Ka Maarika ei tule ja Paavo peab ka Eestist kohe edasi sõitma.
Teie jääte Eestisse! Kuidas on võimalik, et olete nüüd siin lausa terve suve? Varem pole te järjest nii pikalt siin olnud. Pean silmas teie äraminekut 1980. aastal.
Olen ikka olnud ja käinud ka. Eriti Pärnus. Pärnusse on alati nii tore tulla, mul on seal palju sidemeid. Vennalapsed on seal. Tuleme sinna kõik kokku ja meenutame nooruspäevi. Möödunud aastal oli meil kogu Järvide dünastiaga tore kontsert Leigol, neliteist Järvit üle maailma oli kohal! Oi, see on fantastiline, mida Tõnu Tamm Leigol teeb!
Pärnus Neeme Järvi meistriklassi enam ei toimu, kuid Oistrahhi festivali raames ikka ühe kontserdi annate.
Jah, meistriklassi ei toimu. Pärnus olid oma probleemid ja mu dirigeerimise suveakadeemiale tuli leida uus koht. Selleks on nüüd Leigo. Meistriklass toimub 9.–15. augustini. Aga ühe kontserdi annan Pärnus tõesti ja see on pühendatud Allar Kaasiku 60 aasta juubelile. Oleme varem küllalt palju Pärnus koos töötanud. Ta on hea tšellomängija, töötas vanasti ERSO-s, nüüd rohkem Soomes. Ta on Pärnust pärit. Üldse on Pärnust tublid inimesed tulnud! Saan seal alati paljude toredate inimestega kokku.
Kas mõtlete neile tihti?
Kogu aeg! Kõigi nende peale, kellega olen töötanud. Mul on nende näod lausa silme ees. Elmar Milkop, fagotimängija, Arnold Sepp, flöödimängija, Hugo Schüts, kontsertmeister, kes lõi ERSO. Viiuldajad Rudolf Palm, Värik, Saat ja nii edasi. Huvitav, mida vanemaks lähen, seda enam tulevad silme ette inimesed, kellega olen koos ajalugu teinud.
Juhatate ka Saaremaa ooperipäevadel. Miks just Verdi reekviemi?
Mul on igal aastal kavas ikka üks reekviem. Möödunud aastal oli Brahmsi reekviem Leigol. Tuleval aastal teen Mozarti reekviemi.
Korraldate oma dirigeerimise suveakadeemia just Eestis, mitte mujal maailmas. Miks? Kui palju inimesi Leigole teie meistriklassi tuleb?
Suveakadeemiaga on mul oma eesmärk: tutvustada Eestit maailmale. Niisugused kursused Eestile parimaid visiitkaarte. 28 soovijat oli kohe, kui selle välja kuulutasime. Nad tulevad üle maailma kokku ja tahavad just siin dirigeerimist õppida.
Eks teie toote nad ju kokku!
Jah, vaat selles ongi asi. Aga seda keegi ei tea. Kui kuulutan välja mingi konkursi, siis on sinna tavaliselt palju tahtjaid. Taheti, et ma järgmisel aastal Peterburgi lähen. Aga miks ma sinna lähen?! Toon need inimesed parem Eestisse.
Meil siin on üks kange poiss Jüri Ruut-Kangur. Temal on Eesti noorte sümfooniaorkester ja ta toob selle Leigole kohale. Tegeleme muusika ja kasvatusküsimusega, sest muusika mängimine, nagu üldse kunstitegemine, on noortele ühtlasi küsimus kasvamisest. See pole ainult nii, et anname aga kontserte ja paneme uhked riided selga. Orkestrites mängivatele noortele pillimeestele on vaja lähemalt selgitada, mis on dirigeerimise kunst, mis on muusikategemine üldse, mis on Beethoven, mis on Brahms, miks on vaja nii- või teistmoodi teha. Selgitada on vaja ka seda, kuidas muusikat kujundada, kuidas oleks seda kõige parem teha. See on dirigeerimise alus ja üks enam-vähem kogenud dirigent saab seda näidata. Ühte ja sama teost võib dirigent juhatada ju kahte- või kolmekümmend eri moodi. See on üks peenike kunst, mida ei saa sõnadega öelda, seda on vaja näidata, seda on vaja tunnetada. Hea tulemuse saavutamine on muidugi igas töös tähtis, mitte ainult muusikas.
Plaadistate praegu (intervjuu tegemise päeval plaadistas Järvi Haagis) Haagi Residentie orkestriga. Mida konkreetselt?
Juhatan ühe leedu helilooja, Dvarionase (Balys Dvarionas – toim) viiulikontserti. Erakordselt ilus muusika. Suur leedu helilooja, ka väga hea dirigent. Siin on meiega kaasas Venemaalt pärit praegu Chicagos elav tippviiuldaja Vadim Gluzman. Meil on käsil Korngoldi (Erich Wolfgang Korngold – toim) viiulikontsert. Tema oli Saksamaalt, Richard Straussi aegne juudisoost helilooja, kes läks Hitleri eest Ameerikasse ja kirjutas tohutult palju head muusikat kuulsatele Ameerika filmidele. Fantastiline helilooja. Ta kirjutas ka erakordse viiulikontserdi. Minu ettepanek oligi, et paneme plaadile teise loona Korngoldi kõrvale leedu helilooja teose. Dvarionas kirjutas selle viiulikontserdi kunagi David Oistrahhile. Tõesti hea muusika!
Teil on juba üle 400 salvestise, sinna otsa veel DVD-d. Kui palju on veel plaanis?
Lähen Bergenisse salvestama Johan Halvorseni teoseid, üht kõige kaunimat muusikat loonud norra heliloojat. Tema oli Griegi ja Svendseni kaasaegne. Salvestan Halvorseni kolm sümfooniat. Ta kirjutas palju muusikat lavateostele, ka palju viiulimuusikat. Erakordselt ilus muusika. Suur muusikaklassik ja hea dirigent.
Ja muidugi on mul suur tahtmine ka ERSO-ga midagi ette võtta.
Järgnev 2009–2010 hooaeg tuleb teil suurejooneline, juhatate maailma nelja tipporkestrit! Londoni sümfooniaorkester (London Philharmonic), Philadelphia orkester, Concertgebouw orkester, Orchestre de Paris...
Neid tipporkestreid on mul kogu aeg olnud.
Jah, on küll, kuid nüüd on need järjest ühel hooajal!
Nojah, aga ikka tahaksin Eestisse.
Kas tõesti?
Nojah! Aga järgmisel hooajal ma siia paraku ei tule. Katsungi just seetõttu selle laulupeo tervituskontserdi teha, et saaks Eestis esineda.
Septembris jätate hetkeks Euroopa ja USA ning sõidate hoopis Hiina. Mis seal toimub?
(Naerdes) Mina ka ei tea! Siiski, riikidevaheline kultuurivahetus. Anname seal kolm kontserti. Siin (Haagis – toim) on rahaprobleemid, aga mitte nii hullud kui Eestis. Ühe kontserdi anname Pekingi uues, olümpia tarbeks ehitatud saalis, siis samuti Shanghais ja Ximenis. Põnev on elada. Ja mis kõige põnevam, ma saan nüüd ikka ja jälle Eestisse tagasi tulla!
Poolteist aastat tagasi rääkisime teiega teie soovist juhatada Eestis laulupeo ajal Mahleri „Tuhandete sümfooniat”. Kahjuks see plaan teoks ei saanudki. Võiks see ehk nüüd millalgi uuesti üles kerkida?
Kerkida saab igal ajal, kui on ühtemoodi mõtlejaid. Aga koorijuhid ütlesid mulle kohe ära, et eesti koorid ei saa hakkama. Eks ole, kui on nii palju laulupeoga tegelejaid, siis ei saa nad kuidagi üksmeelele. Üks ütleb entusiastlikult, et teeme ära, teised hakkavad talle kohe vastu vaidlema: ei saa hakkama, lisatöö, aega pole jne. Igaühel on omamoodi õigus, aga nii see asi jääbki seisma. Kuid ma olen endiselt täiesti kindel, et valikkoor – paar tuhat inimest – saaks selle teosega suurepäraselt hakkama. Eestlaste võimalused ja võimed on palju suuremad, kui arvatakse. Arvame, et oleme väikesed ega saa suurte asjadega hakkama. Tegelikult saavad eestlased palju paremini hakkama, kui mõne suure rahva esindajad, sest seal on see seltskond nii kirju. Puhtprofessionaalselt pole Eesti sugugi kehvem, kui arenenud maade kultuuriorganisatsioonid. Ainult on vaja, kes seda asja ajaks ja usuks. Kui usume, siis suudame. Mina usun endiselt, et ükskord juhatan lauluväljakul „Tuhandete sümfooniat”.
Paljud asjad takerduvad ka raha taha.
Jah, aga on vaja midagi suurelt ära teha. Globaalselt. Plaadistamine hakkab varsti kaduma, aga DVD-d jäävad! Kuid öelge, kui ma tahaksin praegu kusagil Euroopas osta Eesti laulupeo DVD, kas on see võimalik? Kust seda osta võib? Võib-olla Jaapanist, sest jaapanlased käisid ise siin kunagi filmimas. Aga meil endil? Kuulsin, et nüüd teeb ERR kohe laulupeo DVD. Rahvusringhäälingu uus ülekandejaam võimaldab teha haruldasi võtteid! Miks ei võiks seesama laulupidude DVD üle maailma poodidesse jõuda? Oleks tore, kui näiteks tiim, kes tegi filmi „The Singing Revolution”, teeks ühe korraliku filmi meie suurest laulupeost, laulupidude ajaloost, Eestist ja et see on maa, kus räägitakse eesti keelt.
Nüüd seda vist enam teha ei jõua, et üle maailma.
Üleöö jah ei tee. Aga ka sellel alal peaks olema Aivar Mäe moodi mees, kes ehitas valmis kolm kontserdisaali ja teeb neljandat. Ikka ei saa ma temast üle ega ümber. Kõik peavad olema isiksused, suured isiksused nii partei, riigi kui ka linnajuhtimises, kes lõppude lõpuks viivad iga asja õnneliku lahenduseni, mitte läbikukkumiseni. Ainus nähtav otsus ja tegu Eestis on aga praegu see, et raha tuleb ära võtta igalt poolt: kultuurilt, hariduselt, ehk lõpuks pensionäridelt. Ja tõstame makse! Kas see on õige juhtimine? Kas võim on valede meeste käes?
Te olete karm kriitik, kuid mulle tundub, et õiglane.
Jah, olen. Aga näen eemalt seda, kuidas võiks olla parem. Eriti, mis puutub minu ala. Muidugi, olen mõne arvates veidi vanamoodne, aga oskan ka ette vaadata. Olen neist ettevaatamistest ka kultuuriministriga rääkinud.
Kuid meie tänase intervjuu peamine mõte on tervitada laulupidu! Laulupidu on võimas ja ühendav pidu, tuleme kokku laulma selleks, et säilitada ja hoida eesti keelt. Meie räägime teiega eesti keelt, aga ma ei saa aru, kuidas Eestis aastaid elanud inimesed ei saa aru, et nad peavad eesti keelt rääkima. Mujal maailmas räägitakse igas riigis oma keelt. Kui näiteks Rootsi tulevad mingisugused võõrad inimesed, pannakse nad kooli ja enne nad kodakondsust ei saa, kui nad on keele selgeks õppinud.
Kuidas on Hollandis, kus olete Haagi sümfoonikute peadirigent? Kas seal on keelega hästi?
Hollandis on 16 miljonit inimest ja kõik nad räägivad hollandi keelt! Eestis on ikka ja jälle vaja rahulikult selgitada, et siin tuleb rääkida eesti keelt. Ja mitte järele anda. Teate, ei saa olla rumalamat asja, kui hakata Eestis välja andma venekeelset Postimeest, sest venelased ei saavat eesti keelest aru! Mina pean inglise keelt väga hästi oskama, et maailmas suhelda ja kas või CNN-i vaadata. Aga vahe ongi selles, et ma tahan teada, millest maailmas räägitakse. See on tegelikult kultuuriküsimus. See on küsimus, kust saab rahvas oma elujõu.
Neeme Järvi annab ERSO-ga erikontserdi Seoses Neeme Järvi osalemisega peatselt algaval laulupeol, korraldavad Eesti Kontsert ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos maestroga laulupeo tervituseks erikontserdi. „Kontsert on mõeldud lisapalaks ERSO väga edukale Ameerika turneele ja avamänguks eelseisvale laulupeole,” ütles Järvi ERSO vahendusel. „Tahan tervitada kõiki laulupeolisi ja kutsuda kuulama meie rahvusorkestri Ameerika turneel publiku sooja vastuvõtu saanud ja mulle väga südamelähedasi teoseid.” 1. juulil kell 19 tulevad Neeme Järvi juhatusel Estonia kontserdisaalis ettekandele Jean Sibeliuse sümfoonia nr 2 D-duur, Antonín Dvořáki sümfoonia nr 8 G-duur ning Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) ja solist Jassi Zahharovi osavõtul Villem Kapi kooripoeem „Põhjarannik”. Kontserdi pileteid hakatakse müüma alates 1. juunist Eesti kontserdi piletikeskusest, Piletimaailma ja Piletilevi müügikohtadest üle Eesti ning internetist www.piletimaailm.com ja www.piletilevi.ee. Oistrahhi-festival toob Neeme Järvi dirigendipulti „Peame Pärnule oluliseks raskes majanduslikus olukorras festivali traditsiooni jätkumist,” selgitas David Oistrahhi nimelise festivali kunstiline juht Allar Kaasik. Oistrahhi-festival on Eesti vanim festival ja sellest on kujunenud Pärnu kaubamärk. Paraku pole linnal võimalik sellist rahvusvahelist üritust üleval pidada. Linna toetus moodustab festivali eelarvest tavapäraselt kaheksa kuni 15 protsenti. Tänavu eraldatakse sündmuse tarbeks 400 000 krooni ja korraldajad on sellega päri. Rabelevad ise „Seega, dirigentide meistrikursuste korraldamine ei tulnud enam mingil tingimusel kõne alla,” selgitas Kaasik. “Me kuuleme pea iga päev peaministri, rahandus- ja kultuuriministri soovitusi hankida raha Euroopa Liidu fondidest ja lubadusi garanteerida abi omafinantseerimisel. Kuid ilmselt on see vaid jutt, sest riik ise muudab võimatuks euroraha kasutamise, sest omafinantseerimise raha lõigatakse lihtsalt ära.” Selle aasta festivali toetust vähendas kultuuriministeerium 16 korda, kultuurkapitalilt on saadud toetust 3,5 korda varasemast vähem. Kaasik avaldas nördimust riigi kultuuripoliitika üle: Eesti Kontserdi toetust kahandati sel aastal vaid veidi üle kümne protsendi, Oistrahhi-festivalil aga 90 protsendi võrra. „Või ongi see solidaarsus? Kui lisada, et Pärnu linn toetab oma eelarvest Eesti Kontserdi üritusigi, siis võrdsus ei kannata võrdlust,” märkis ta. Kaasiku sõnade kohaselt pole tänavusel festivalil asetatud rõhk niivõrd kallistele interpreetidele, kuivõrd muusikale. Oli ju David Oistrahhi festivali eelkäija Pärnu muusikafestival. Avakontserdil esineb rahvusvahelise mainega plokkflöödimängija Genevieve Lacey Austraaliast. Festivalil dirigeerib nagu pea kõigil viimastel aastatel Pärnu aukodanik maestro Neeme Järvi. Siinsele publikule esinevad nii juba tuttavad kui uued solistid, ansamblid ja orkestrid. Väärikas traditsioon Neeme Järvi suveakadeemia toimub 9.–16. augustini Valgamaal Leigol ja Otepää kultuurikeskuses. žürii valib akadeemiale välja kümme aktiivset osalejat, kes töötavad üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri ja selle kammerkoosseisudega. Meistrikursustest osavõtjad saavad dirigeerida „Leigo järvemuusika” avalikel kontsertidel.
Neeme Järvi lõppkontsert „Nii ajaratas ringi käind…” on tuntud eesti laulu algus. Sellega kaasub alati kahjutunne, et midagi väärtuslikku on lõppenud. Teisipäeval, 5. mail, oli selleks dirigent Neeme Järvi viimane kontsert New Jersey Sümfooniaorkestri (NJSO) muusikadirektorina. Nii lõppes neljaaastane aktiivne töö NJSO muusikapõllul. Järvi jääb edasi nende kunstiliseks nõuandjaks ja juhatab vahel üksikuid kontserte (näiteks Verdi „Reekviem” jaanuaris 2010), kuid NJSO mureks on nüüd leida endale uus juht. See pole kerge, sest Järvi ametiaeg oli NJSO suurimaks sammuks ülespoole ning uut juhti võrreldakse paratamatult eelnenuga. Järvi valis oma lõpukontserdiks ainult kaks teost: esimeseks Beethoveni 5. klaverikontsert ja teiseks Bruckneri 7. sümfoonia. Nende monumentaalsete teoste valik andis kontserdile ja Järvi lahkumisele eriliselt suursuguse värvingu. Kava alguses toimus lühitseremoonia kus Järvile anti üle kaks autahvlit vastava tekstiga. Loeti ette New Jersey kuberneri Corzine’i tervitus ning mainiti, et publiku hulgas viibib ka Eesti peakonsul New Yorgist. Publiku aplaus sellele sissejuhatusele oli soe ja kauakestev. Beethoveni 5. klaverikontserti tuntakse nime all „Emperor”, ehkki see (maitselage) tiitel pandi talle hoopis hiljem. Teos valmis aastal 1809 ja ta on tunnistus Beethoveni ettenägemisvõimest nii klaveri kui mängutehnika alal. Võtame kasvõi asjaolu, et kontserdi esimese osa kadentsist (mis on traditsiooniliselt esimese osa lõpus) tegi Beethoven teose avatakti! Nii algab kontsert säravate klaveri sooloarpeggiotega, mida orkester vaid üksikute akkordidega saadab. Geniaalne idee. Selliseid kõlalisi pärle esineb kogu teose ulatuses. Pole juhus, et neli aastat varem lõpetas Beethoven oma 5. sümfoonia. Samast monumentaalsest juurest pärineb ka 5. klaverikontsert. Pianist Per Tengstrand esitas helitöö virtuoosliku tehnikaga – siin midagi soovida polnud. Ometi tundus nende ridade autorile, et puudu jäi tõlgitsuslikust küljest. Veidi harjumist nõudis ka solisti tendents siin-seal tempot erilaadiliselt varieerida. Siiski, Tengstrand sai teenitud aplausi osaliseks ja ta andis huvitava lisapala: Rootsi rokkband Ark muusikale toetuv helind klaverile, orkestrile ja sooloviiulile (mängis NJSO kontsertmeister). Peale vaheaega esitati Anton Bruckneri (1824-1896) 7. sümfoonia, mida ta lõpetas 1883. Bruckneri juhul tuleb olla ettevaatlik sõnaga „lõpetas”, sest heliloojal oli tavaks oma loomingut ikka-jälle muuta, täiendada. Nii on muusikateadlastel olnud raskusi selgitada milline variant antud teosest on see viimane, lõplik versioon. Õnneks on 7. sümfoonia üks väheseid kus sedalaadi segadust peaaegu ei esine. Teosel on neli osa: Allegro moderato, Adagio, Scherzo ja Finale. Vaikselt algav, kuid suursuguse koega esimene osa lõpeb piduliku haripunktiga. Kuna Bruckner eriliselt austas Richard Wagnerit, siis peegeldub Adagios lein Wagneri surma puhul (1883). Seevastu kihutab Scherzo nagu torm kuulajast mööda. Finale on küll kõlalt suurejooneline – katedraali suure oreli idee – kuid näib, et sümfoonia sisulise raskuspunkti moodustavad ikkagi esimesed kolm osa. Tundub, et Bruckner seda meelega nii kavandas. Bruckneri ettekandes andsid Neeme Järvi ja NJSO oma parima. Teos pole pealiskaudseks kuulamiseks – just nagu gooti katedraali ilu ning suurust ei saa haarata pilgu kiire pealeheitmisega. Suuremõõduline, sisutihe helitöö nõuab süvenemist ning detailide jälgimist. Parim viis selleks on nägemismeele väljalülitamine. Alles siis avaneb helikeele ilu, avanevad muusikalised peensused ja muutuvad mõistetavaks üksteisest läbipõimitud teemad ning nende variatsioonid. Selgub ka miks antud fraas on usaldatud just sellele pillirühmale, miks ta just siin esile voogab ning seal jälle taandub. Nagu öeldud, Järvi tõlgitsus ja NJSO ettekanne olid suur nauding. See oli nelja-aastase hoolsa töö tõeline, vaidlematu haripunkt mida kuulajaskond kviteeris kauakestvate kiiduavaldustega. Traditsioonikohaselt andis Neeme Järvi ka sel kontserdil lisapala: menuett Haydni sümfooniast nr. 96. Selles esineb oboesoolo mida eriliselt kaunilt esitati. Järvi tunnustas seda vastavalt, kutsudes mängijat – noor daam – orkestri ette kummardama. Kokkuvõttes siis – oli suurepärane elamus mis nii kergelt ei unune. Aga kahjutunne oli ka, sest üks ajastu oli sellega lõppenud.
A Music Director Bows Out With a Program of Weighty Staples NEWARK — In a recent interview with The Star-Ledger of Newark the conductor Neeme Järvi said that during his five seasons as music director of the New Jersey Symphony Orchestra, administrators had “prodded me into doing huge pieces, like Mahler’s Second Symphony.” Mr. Järvi added that the orchestra should focus instead on presenting “a creative alternative to what’s in New York.” But at a well-attended concert at the New Jersey Performing Arts Center here on Tuesday afternoon, Mr. Järvi’s final one as music director, he conducted weighty repertory staples like Beethoven’s Piano Concerto No. 5 (“Emperor”) and Bruckner’s Symphony No. 7. No permanent replacement for Mr. Järvi, a native of Estonia, has been announced for the orchestra, which is suffering the economic woes typical of many arts institutions today. (It canceled its two-week June festival, eliminated 9 out of 70 of next season’s subscription concerts and laid off three administrative staff members.) Mr. Järvi will become artistic adviser, and guest conductors will work with the ensemble next season. Tuesday’s concert began with an introduction by the orchestra’s president, André Gremillet, who presented Mr. Järvi and touted some of his achievements, including programming new music and bringing “spontaneity and fun” to performances. Mr. Järvi, who received a standing ovation after walking onstage, certainly has a sense of humor, glaring good-naturedly at latecomers and joking with the musicians. The Beethoven led the program, with the pianist Per Tengstrand as soloist. Mr. Tengstrand brought the requisite grandeur to the opening cadenza and performed with an appealing blend of muscularity and poetry throughout. Over all, though, the work lacked a certain cohesion. After intermission came an impressive, well-paced reading of Bruckner’s soaring and magisterial Seventh Symphony. This interpretation was far more convincing than the disjointed rendition of Mahler’s Second Symphony that I heard Mr. Järvi conduct in late 2007. The cellos sounded glowing in the opening theme of the first movement, as did the violins in the Adagio, written as a homage to Wagner, who died while Bruckner was composing it. Mr. Järvi conducted an energetic interpretation of the Scherzo and urged his musicians to a rousing climax in the Finale. The main problem (and a particularly unfortunate one for this symphony) was the sloppy brass playing, which rendered some of the beautiful chorales jarring. The audience rewarded the performance with an ovation. For his final encore as music director Mr. Järvi chose Haydn, whose 12 late symphonies he conducted during his tenure. Mr. Järvi led a lithe, elegant rendition of the Minuet and Trio from Haydn’s Symphony No. 96, with fine contributions from the oboist Sarah Skuster, who played with noteworthy elegance.
A musical adventurer takes his last Jersey journey Neeme Järvi might have taken the easy way out, programming his final concerts as music director of the New Jersey Symphony Orchestra with celebratory crowd-pleasers. That he chose to keep stretching the orchestra – and its audience – underscored the exploratory quality of his five-year tenure. The spontaneity and sense of fun Järvi brought to NJSO concerts were rightfully mentioned as hallmarks by orchestra president Andre Gremillet, as he introduced Saturday’s full-house concert at NJPAC with well-wishing proclamations from Gov. Jon Corzine and Newark Mayor Cory Booker. But the heart of the event was Anton Bruckner’s Symphony No. 7 – challenging, majestic music not usually in the NJSO’s purview. Bruckner’s late 19th-century symphonies have often been described as cathedrals in sound, for their vast architectural qualities and almost devotional emotional atmosphere. Their demands in style, scale and concentration have made these symphonies mostly the preserve of continental European orchestras. The NJSO rarely performs Bruckner and hadn’t played his Seventh Symphony since the late ‘80s. The Austrian composer can almost be summed up in an equation: Bach plus Wagner equals Bruckner, if a little Schubert is added in. The trick to interpreting a Bruckner symphony is to convey all of the richness of the score – the lyrical polyphony, the harmonic depth, the organlike textures, the grand play of dynamics – without meandering episodically. This is music that flows from the conductor, and Järvi led a Seventh that blended beauty in the moment with a sense of inexorable drive. Using the Haas edition of the score, Järvi’s interpretation was brisk, taking the Seventh at just less than an hour where others can take 15 minutes longer. There was a rushed melody here and there. And surely the conductor wished there would have been more rehearsal time for the brass to hone its intonation in isolated moments. Overall, though, the orchestra played beyond itself – from the cello section’s rich singing of the opening’s “Parsifal”-like theme to climaxes filled with stentorian bravura by the brass (with special Wagner tubas in tow). Although violin phrasing could have been more intense in the Adagio, the sheer lyricism had its own virtues. Although there were attractive, dynamic passages, Saturday’s “Emperor” wasn’t the most scintillating experience. Tengstrand didn’t show the variety or depth of tone in the “Emperor” that one would want, supplying prose rather than poetry. He did offer an unusual treat as an encore, though, with Jonas Nydesj’s arrangement of the song “Bottleneck Barbiturate” by Swedish glam-rock band the Ark. After the long, warm ovation that followed the Bruckner, Järvi offered his own encore, the minuet from Haydn’s Symphony No. 96, a reprise of his favorite project with the NJSO – their multi-season traversal of the composer’s 12 late symphonies. The playing was full of the rhythmic stylishness and glowing charm characteristic of Järvi. Here’s to hoping that the NJSO has now taken on those qualities – and his venturesome spirit – as their own.
Neeme Järvi Summer Academy Moves to Winter Capital You’ll know you’re not in Kansas if you come to Leigo Farm in South Estonia in August. That’s when the Leigo Lakes Music Festival takes place. Concerts, everything from rock to classical, are performed on barges on the lakes. As twilight approaches, bonfires are lit on the banks (listeners sit on the opposite shore on blankets or folding chairs). Candles are distributed on the lake surface and sent into the air attached to balloons so they look like celestial objects. With nothing but trees, water and rolling hills in the vicinity, it seems all the more magical. This summer Leigo will be host to a new event, conductor Neeme Järvi’s Summer Academy, a week-long master course for young conductors. Dates are August 9–16. Ten conductors, chosen through an application/audition process, will coach with Järvi and lead their own concerts on August 14 and 15. Participating orchestras are the Estonian National Youth Symphony and Chamber Orchestras. Students are accommodated at the farm, with meals in the main farmhouse. Interested conductors up to age 40 (1969 is the cutoff year) should apply by May 15. Complete information and an application form may be found at www.jarviacademy.ee Neeme Järvi’s Summer Academy began in 2000 in Pärnu, Estonia’s “summer capital” on the Baltic Sea, as part of Pärnu’s annual David Oistrakh Festival. After a spectacular, five-hour marathon at Leigo in August, 2008, featuring 13 members of his family, Neeme Järvi he decided to introduce his conducting students to a different aspect of his native country. To read about the 2008 event see http://www.musicincincinnati.com/site/reviews/No_Place_Like_Leigo.html Leigo has been compared to “The Shire” in “Lord of the Rings.” It is, in fact, a working farm, with no fancy hotels or touristy things. It is 10 kilometers from Otepää, so-called “winter capital” of Estonia for its ski resorts and World Cup cross country skiing events. Leigo Lake Music events are unique for their combination of natural beauty and high tech wizardry (colored lights, fountains, TV screens, etc.). Founder/artistic director Tõnu Tamm, a biologist and former documentary filmmaker, deserves the Frank Baum appellation for having realized his lifelong dream of uniting the two. Browse YouTube for engrossing footage of Leigo and Lake Leigo Music. A clip from the final work on the 2008 Järvi marathon, Brahms Requiem, may be found at http://www.youtube.com/watch?v=S6l0dKGDNsM
Symphony director’s swan song a sad note Neeme Järvi’s tenure as music director of the New Jersey Symphony Orchestra ends next week after five seasons. For many, the abiding memory will be his winks and shimmies from the podium, or the quirky loop he walked around the stage as he built anticipation for his beloved encores. Penny Vance, of Montclair, an NJSO subscriber for 12 seasons, saw the Järvi years as a peak. She said that before Järvi, many people left concerts before the last piece, eager to get their cars out of the parking lot. “But he trained the audience to wait for his encores, these surprises, these treats,” Vance said. “That built a keener attention span in the audience, this kind of electricity.” The Estonian-born Järvi, who turns 72 in June, leaves an indelible mark on the orchestra – one of the country’s top 20 and one of the few to perform across its state as a mission, playing each season to about 87,000 people in 70 subscription concerts in seven cities. Having directed orchestras from Detroit to Sweden, he also instilled a new spontaneity in the NJSO, as well as a far more adventurous palette of repertoire. Board chairman emeritus Victor Parsonnet said that while each of the previous music directors he knew took the orchestra forward, “the biggest leap – in the music and in connection with the audience – came with Neeme.” Järvi’s final concerts as music director run tomorrow through Tuesday in Princeton, Newark and New Brunswick, with the program of Beethoven and Bruckner designed to send him off with a note of grandeur. Officially, Järvi leaves with the title of artistic adviser and plans to return on occasion, including a date to lead the NJSO in Verdi’s Requiem next January. (The symphony will be under the direction of guest conductors next year.) He admits frustrations with the litany of management changes over his years with the NJSO, as well as the controversy over its acquisition and subsequent sale of the Golden Age collection of string instruments. But the conductor insisted he has loved working with the orchestra players, who he said played more stylishly with every concert. “I also enjoyed this beautiful NJPAC hall so much,” said Järvi, who has a recorded legacy unsurpassed among living conductors. “And I will miss the contact with audiences in every part of New Jersey. Introducing them to the late Haydn symphonies, for instance, or Estonian and Scandinavian music, and feeling their warm response to it all, has been important to me.” NJSO concertmaster Eric Wyrick said a hallmark of Järvi’s relationship with the orchestra has been his penchant for taking the group out of its comfort zone. The previous NJSO music director, Zdenek Mácal, might have been more dependable, according to Wyrick, but things have been fresher with Järvi. “He’s almost cagey in rehearsal, forcing you to really follow him in concert, to react on stage,” Wyrick said. NJSO board co-chair Ruth Lipper suggested the next music director must have a strong presence in the community, something Wyrick seconds. “Järvi is hands down the best conductor I have ever worked with,” Wyrick said, “but he wasn’t in New Jersey as much as we would’ve liked, as he was guesting all over the world. We need someone to have an artistic vision that is not only stated but fought for every day.” Even as he steps back, Järvi has strong opinions about the NJSO’s future. He compares NJSO president André Gremillet to President Obama: “He has a vision, and it looks good, but we’ll have to see.” The conductor advises against cutting the musicians’ salaries, and warns against the NJSO trying to prove that it is a major symphony orchestra, on par with the New York Philharmonic or Philadelphia Orchestra. “They have prodded me into doing huge pieces, like Mahler’s Second Symphony,” Järvi said. “I’m fine with doing them, but the NJSO should really play smaller Classical-era pieces, modern music, new combinations of jazz and world music – there is so much the orchestra could do to present a creative alternative to what’s in New York. The programs should bridge the divide between classical music and today’s culture.” It can sound as if Järvi is suggesting for music director his youngest son, the up-and-coming conductor Kristjan, who has a feel for new things. “Perhaps I am,” Järvi said. “It would be a great position for a young conductor. Honestly, the NJSO should be bold in choosing its next music director. I am the orchestra’s artistic adviser, and that is my advice.” Järvi and his wife, Liilia, have spawned an intercontinental musical dynasty, with each of their three children making successful careers home and abroad. His eldest son, Paavo, is music director of the Cincinnati Symphony and has become one of the most active conductors on the recording scene; daughter Maarika is a solo flutist; and Kristjan has made a name in Europe and the U.S., including guest spots with the NJSO. The Järvi brood also includes seven grandchildren. Kristjan’s oldest son, Lukas, 9, was often seen at his grandfather’s concerts at NJPAC, conducting along from his seat when he was smaller. Järvi’s contract as chief conductor of the Residentie Orchestra of The Hague in the Netherlands goes through 2011. He will return to Estonia in the summer for conducting classes and the annual choral festival, something he relishes. “I have no time to retire,” Järvi said, though he added that sticking closer to his midtown Manhattan home has its appeal. “So, I won’t be far, just across the river.” A sub pulls out all the stops Conductor Neeme Järvi unabashedly played to the crowd – which loved it. With a baton that’s probably logged more miles than a UPS truck, Neeme Järvi is one of those conductors who step in for felled colleagues, whatever the program, as if they’d planned to be there all along. At 71, his repertoire is vast and his performances authoritative – but you can’t say he was predictable at Thursday’s loopy Philadelphia Orchestra concert. In replacing the ill Emmanuel Krivine – a pity, since that seasoned Europe-based maestro could be a dark-horse music-director candidate – Järvi chucked Debussy’s Printemps and went forward with the planned Khachaturian Violin Concerto with Gil Shaham and Dvořák’s Symphony No. 8. However middle-of-the-road Järvi’s performances are and always have been, he made the concert an occasion, shamelessly leading the audience in rhythmic clapping so as to prompt encores, first from Shaham (who played some unaccompanied Bach) and later for himself (Dvořák’s Slavonic Dance No. 1), conducted with an eccentric theatricality suggesting a folk-dancing zombie. Everybody loved it – in a concert whose tone was set from the get-go by orchestra violinist Davyd Booth, whose spoken introduction to the program discussed how musicologists keep scrambling the numberings of Dvořák symphonies, quoting one of his teachers as rhyming musicology with proctology. As a musicologist myself, I find resonance in that analogy. Though Järvi has expanded the classical repertoire with high-profile recordings of neglected masterpieces and works that are so lovable they don’t have to be great, he also has a keen feeling for Dvořák’s Symphony No. 8, and wasn’t about to let it lapse into nonspecific mellifluousness with its flowing tunes and rich harmonies. Each movement emerged as a succession of musical blocks, ones he characterized with their own individual tint and manner of animation. Nobody builds a better climax than Järvi. It typically begins with a solidly motivated tempo that slowly slackens as harmonic tension builds and volume increases, expanding into unbidden grandeur. A few bars into the Khachaturian, the audience was left guessing why Järvi and Shaham abruptly left the stage (Shaham was attending to a slippery tuning peg on his instrument). Once resumed, the concerto galloped along, with motor rhythms that build tension when twice as many notes are shoehorned into the same span of musical time – which can seem like a cheap trick, but not with Shaham. He’s always after the overarching idea (facilitated by middle-weight sound and less-aggressive-than-usual articulation), so that the concerto’s transition into lyrical repose felt natural. And speaking of lyricism, I swear I heard undertones of melancholy reflection left over from Shaham’s recent Elgar Violin Concerto recording. That created a welcome emotional counterpoint to Khachaturian’s let’s-keep-moving vitality. With Järvi’s way of finding the dissonance in the piece’s lush climaxes, Khachaturian delivered rather more than the usual superficial thrills. The Substitute Neeme Järvi has no title with the Philadelphia Orchestra, and never has. But if anyone were deserving of an honorific, it’s this conductor. Something like Substitute In Chief would do. Järvi, 71, is stepping in for an ailing Emmanuel Krivine at the orchestra this week. It is the fifth time Järvi has taken over at the orchestra’s podium while apparently feeling healthy and able when others were not. In fact, Järvi has appeared here slight more as a substitute than as an originally scheduled conductor, five times to four respectively. Maybe he takes some comfort in his chummy rapport with the orchestra, and perhaps also in knowing that he has replaced only the best in the business: Riccardo Muti, Riccardo Chailly and Yuri Temirkanov, among them. An additional appearance in 1996, though, was neither as a substitute nor as the originally scheduled conductor, since no one really saw that concert coming at all. Järvi led musicians in a strike concert for that program, and technically speaking, he was working for players. Maybe his substitute-ness was in the cards. This is how his bio read in the program for his first Philadelphia Orchestra appearance in 1980 – his first with any U.S. orchestra: “Neeme Järvi was one of the last artists to receive permission to leave the Soviet Union before the recent freeze on cultural exchanges. He has departed permanently and plans to settle in the West. He arrived in the United States in late January and, paradoxically, was called upon to fill the Philadelphia Orchestra engagements originally scheduled for Yevgeny Svetlanov whose appearances in this country were cancelled by the Soviet government.” His concerts with the orchestra are Thursday, Friday, Saturday and Sunday. (Thanks to Philadelphia Orchestra associate communications director Darrin T. Britting for the research.) New directions for the NJSO With Neeme Järvi’s last concerts as music director this May, the next season was always going to be a transitional one for the New Jersey Symphony Orchestra. The plummeting economy – which has put so much stress on arts organizations dependent on giving from foundations and corporations – has given the NJSO more problems than just finding a new chief conductor. To save money on its 2009–10 schedule, announced today, the orchestra has cut its subscription concerts to 61, down from this season’s 70. The organization has yet to negotiate with players over the contracted pay for these dropped concerts, although NJSO president and CEO Andre Gremillet expects everyone to pull together. The 2009–10 lineup shows an orchestra thinking creatively, with Gremillet saying that “we’re proud of what we’re able to offer, given the world’s fiscal reality right now”. Although next season will include fewer blockbuster events entailing extra musicians, Verdi’s Requiem is set for January. Järvi will conduct the concert in his only appearance of the season as the NJSO’s conductor laureate and artistic adviser. The program will conclude the orchestra’s annual winter festival, this time on an Italian theme and held Jan. 8–31, 2009, in venues across the state. The Italian festival will also feature violinist Sarah Chang in Vivaldi’s “Four Seasons”, and it will incorporate a night of opera arias – one of the NJSO’s successful series of “Best Of” programs. Begun this year, these shorter highlights-oriented concerts have sold 15% more tickets than projected in Englewood, Red Bank and Trenton, according to NJSO marketing director Gus Gomide. With Gremillet insisting that “organizational collaborations are the way of the future”, the NJSO has embarked on a relationship with Opera New Jersey, becoming the company’s house orchestra for its summer festivals. Next February, the NJSO will also co-produce a semi-staged production of Bizet’s “Carmen” with the Princeton-based opera company. The cast will include top mezzo-soprano Denyce Graves in the title role. The NJSO is on a search for its new music director, so next season will bring return visits by some favored candidates (Jacques Lacombe, Arild Remmereit) and first-time engagements for Ludovic Morlot, Lawrence Renes, Giancarlo Guerrero and exciting New York Philharmonic associate conductor Xian Zhang. The 2009–10 season starts on Oct. 2 at Princeton’s Richardson Auditorium, with Hans Graf conducting Berlioz’s “Symphonie Fantastique” and NJSO principal Bart Feller soloing in Ibert’s Flute Concerto. On Aug. 1, as a season prelude co-presented with the New Jersey Performing Arts Center in Newark, the orchestra will join pianists Herbie Hancock and Lang Lang. The duo’s exclusive area appearance will include a special arrangement of Gershwin’s “Rhapsody in Blue”. There will be fewer star soloists engaged next season, although the lineup includes such musician’s musicians as pianist Stephen Hough playing Rachmaninoff. Headstrong Finn Olli Mustonen will also be making his U.S. dual debut as conductor and pianist (in Mozart and Sibelius), while pianist Terrence Wilson (a Montclair resident) will be returning. Two NJSO principals, violinist Eric Wyrick and cellist Jonathan Spitz, will help mark the bicentennial of Schumann’s birth with performances of his concertos. The NJSO remains committed to an initiative for minority composers, with an East Coast premiere of Puerto Rican-born Roberto Sierra’s Symphony No. 4 in October. But the orchestra may make cuts to its educational programs and parks concerts. “These cuts are temporary in our minds,” says Gremillet, “but fiscal responsibility is necessary for any artistic growth, now more than ever. Our people are passionate about what they do, and that will help sustain us as we all get out of this economic crisis eventually”. Relative Values: Neeme Järvi and his son Kristjan The conductor Neeme Järvi, 71, and his son Kristjan, 36, who has also taken up the baton. Kristjan: The family first arrived in America from Estonia with literally two suitcases and no money. I think my father had $20. I was eight years old. We settled in New Jersey, where I was brought up just like an only child. My brother and sister, Paavo and Maarika, were teenagers by then and had their own lives. Even though I’m 36 now, and a father of two sons, within the family I’m still treated as the baby. In Estonia my father was very well known. Musicians were always coming to visit us at home in Tallinn. As a boy I had no idea that people like Aram Khachaturian, Dmitri Shostakovich and Arvo Part were such important composers. Of course, they are now world-famous, but to me they were just friends of my parents. Slava [Mstislav Rostropovich] sometimes came with his cello so he and my father could make music together. Slava was one of the first people to help us when my father made the decision to emigrate, and gave him advice about things that were completely foreign to us. It was mostly to do with establishing my father’s career in America and making our life there. When Slava died in April 2007, it was a huge sadness for my father. He conducted several memorial concerts in his honour. We left Estonia because living in the Soviet Union then was like being on another planet — something I only realised when we got to America. My own recollections of Tallinn were of having a nice life. I didn’t know anything else and had no idea of the issues my parents had to deal with. But my father yearned for more artistic freedom. Everything in Estonia was so proscribed: you could only travel for a certain number of days and the government required all sorts of special permissions. It took enormous courage when my father, at the age of 40, took the decision to give up everything and leave. He and my mother were determined to give us a better future. They have a wonderful, strong marriage which has lasted over 48 years. And to their enormous credit, when we were leaving they kept everything incredibly normal and uncomplicated. I didn’t really know what was going on, because I was so completely taken care of. It was fantastic to arrive in America, where an Estonian family with kids took us in. It made the initial transition to a new country so nice. We just became part of their family. Coming from the grey Soviet Union, I couldn’t believe the colour of everything, and the amount of stuff in the shops! My father threw himself into work, and within a month he had invitations to conduct both the New York Philharmonic and Boston Symphony Orchestra. Once he became better known in America, he was rarely at home. Eventually he became music director of the Detroit Symphony Orchestra, and then came the Gothenburg Symphony Orchestra and the Royal Scottish National Orchestra. For my father, music is an essential part of life, like breathing, and he instilled in all three of us his enthusiasm and passion for music. Because of my father, I have enormous self-confidence — one of the best gifts you can give to a child. We were never forced to practise, so we never thought of it as a chore. He was always telling us: “Listen to this!” “How great is this!” Everything for him had a wow factor. And he’s amazing, in that after a lifetime of conducting and recording he still finds new repertoire to excite him. He’s open-minded about different music, too — introducing me to jazz and music which is completely off the beaten track of a regular orchestral conductor. Because of my father’s influence, I’ve forged my own way in music, but he always brings us back to where our roots are — for example, Beethoven, Brahms and Haydn. And as a conductor myself if I need encouragement or advice, he and my elder brother, Paavo, who’s also a conductor, are always there for me. With three conductors in the family, and a flautist — my sister, Maarika — we’re hardly ever all together: one of us is always travelling. My parents live in New York and my father still does a huge amount of flying to conduct orchestras. To him, holidays are boring. America has given me and our family so much, but we’re all still deeply connected to Estonia. Because people helped my father all those years ago, he’s very supportive of Estonian culture — especially the musicians and composers. Estonia is a little patch of Europe we hold close to our hearts. When we left, there was a real possibility that we might never go back. Who knew how history was going to play out? My parents were so brave. Today I can’t imagine leaving my home and taking my children to face the unknown. I look at my sons — Lukas, who’s eight, and two-year-old Finn — and I can see incredible traits of my father in them. That means so much. My father may be a world-famous conductor, but I’m so proud of him for who he is: a loving, beautiful, warm person — one of the greatest human beings I know. NEEME: When we left Tallinn, Kristjan became a real American boy very quickly. Paavo, Maarika, my wife and I all speak accented English, but Kristjan sounds American. He was a special boy — smiling, friendly and excited about everything. He adapted to first grade so naturally. We sometimes took him out of school so he could travel with us when I conducted in other countries. By the time he was 17 he looked just like I did at that age. We had the same smile. I warned him: “Kristjan, look at me, aged 71. This is your future!” Kristjan was quite a good pianist. He studied at the Manhattan School of Music, but piano wasn’t enough for him. After all, there were already two conductors in the family and he had grown up watching me on the podium. So he went to the University of Michigan to study conducting. Before he graduated, he discussed his ideas with me. “I have a father and a brother who are well-known conductors,” he said. “What kind of conductor am I going to be? What can another Järvi do?” One of his ideas, in 1993, was to gather a group of young, very diverse musicians to form the Absolute Ensemble, an electro-acoustic band. He chose to integrate rather than segregate new music, and they perform classical and jazz-rock arrangements and contemporary music — from the Beatles and Frank Zappa to Miles Davis and Jimi Hendrix. Kristjan’s innovation was to play it all alongside Bach, Stravinsky, Schoenberg and other great composers. I’ve been to some of the concerts. I’m very proud that his group has won awards and toured all over the world. In 1998, Kristjan became assistant conductor to Esa-Pekka Salonen at the Los Angeles Philharmonic, and then invitations came from other orchestras. He’s now based in Vienna with the Vienna Tonkünstler Orchestra, and working with other orchestras in Europe. He will come to me for advice, but Paavo is the one he goes to for help. Paavo is his hero. Not that he needs either of us: Kristjan is the one person I can think of who conducts The Rite of Spring by heart. It’s so difficult — as scores go, it’s the end of the world! But he thrives on risk. Because of all the travel, family life is not so easy for musicians. It was always very important for me. If you’re lucky and smart, you don’t have to make a choice between family and career, but it only works if everyone understands how important music is. Kristjan is an exceptional father. He’s extremely close to his son Lukas, who lives in New York with his mother [the violinist Leila Josefovich] and is showing signs of being a fine conductor at only eight years old. Kristjan is now happily married to his second wife, Hayley, who’s a flautist. Their son, Finn, is two and they have a new baby girl, Avalon. Now Kristjan is going to conduct my orchestra in New Jersey. I have a three-week festival planned and I’ve given over one week to him. But I’m not sure how comfortable he’ll feel with me in the audience. My son is so busy. I ask where he’ll be next week and he jokes: “Look on my website!” But there was one concert he conducted recently which I thought was the wrong choice. He already had a concert booked — a Mahler symphony with his own orchestra in Vienna — when the London Symphony Orchestra asked if he could replace a conductor who had cancelled. It was a programme of American pieces, which he loves. So he found another conductor to replace him in Vienna and agreed to go to London. I didn’t think he should have done it, and his own orchestra manager told him: “If it had been the Berlin Philharmonic I would understand, but to let us down for the LSO?” Well, the next week Kristjan had a call from the Berlin Philharmonic, asking him to step in for another conductor. He came to me, saying: “Okay, I was wrong to go to London, but now the Berlin Philharmonic have invited me.” I told him it wasn’t nice to let down his own orchestra. “You’re young: you have time to do everything. You don’t need to rush your career.” Kristjan is conducting the London Symphony Orchestra at the Barbican in London on February 26. Two great hits, one great night A great orchestra can make a few concerts each season sound like the best you have ever heard. The latest such outing by the MSO involved pianist Radu Lupu and conductor Neeme Järvi, Tuesday in Place des Arts. Both are old pros, but neither has lost interest in core masterpieces. Lupu, as bearded and bearish as ever, all but reinvented Beethoven’s Piano Concerto No. 3, promoting it from early-mid-period barnburner to something stately and romantic, the late piano concerto the composer never wrote. Tempos were slowish and the touch was deliberate, each note impressively weighted. Lupu tweaked some dotted rhythms for expression, and let his left hand speak as freely as his right. Far from disrupting the songful line, all this innovation enhanced it. What a fascinating artist. Järvi did his bit by assembling a larger-than-usual complement of strings and exploiting their expressive potential. A point sometimes neglected in this era of Beethoven downsizing is that a large orchestra playing softly makes a more interesting sound than a small band generating the same decibels. Wind solos were superb. After intermission, we heard Shostakovich’s Symphony No. 5, a work that surely means much to an Estonian who studied in Leningrad. A tall and elegant podium figure, Järvi led the great score with an understanding of both its strong primary colours and its complex politics. Sweet woodwinds, radiant strings and the incandescent harp and celesta in the Largo led to a harsh wakeup from the brass in the finale. The apparent triumph was hollow. The famously translucent MSO strings might not be obvious candidates for Shostakovich, but they lacked nothing in intensity. Their placement deeper in the Salle Wilfrid Pelletier stage appears to be paying dividends. Coughaholics were out in force. They even led Järvi to pause an extra moment after the Allegretto. All the same, it seems unfortunate that the performance was not recorded. Concerts classiques - L’extraterrestre et le grand maître Des concerts comme celui qui sera redonné ce soir par l’OSM à la Place des Arts, sont rarissimes dans une année. Alors, à bon entendeur... Radu Lupu, une semaine après Anne-Sophie Mutter, c’est du luxe. Contrairement à la violoniste allemande, on pouvait être sûr que le Roumain barbu n’allait pas faire le mariole avec son concerto. Par contre, le risque, avec lui, c’est de le retrouver en mode „pilote automatique”, musicalement indifférent. Rien de cela hier soir. L’électricité dans l’air, nous l’avons sentie dès les premières notes de l’introduction orchestrale, avec une élasticité dans le phrasé et des équilibres millimétrés. Cette sculpture de 3e Concerto de Beethoven, Lupu la conçoit en partenariat étroit avec l’orchestre, et notamment les bois – basson et flûte en tête. Le pianiste se situe aux antipodes de Brendel, viennois, prédéterminé et épuré. Avec Lupu le concerto est creusé, travaillé comme une oeuvre de musique de chambre, en recréation permanente, résultant d’une écoute mutuelle. C’est aussi une conception post-mozartienne avec orchestre élargi. Les nuances infinitésimales semblent parfois sortir de nulle part (2e mouvement). Ils sont deux en tout et pour tout à pouvoir atteindre de pareilles galaxies musicales sur notre planète pianistique: Daniel Barenboïm et Radu Lupu. Point. Le plus invraisemblable est que le style est inimitable, que seul Lupu peut se permettre de faire cela, notamment parce que personne au monde ne touche un piano de cette façon, avec cette finesse. Après le concerto, le soliste se précipite sur le chef pour le remercier. Il le peut, car Neeme Järvi a fondu l’orchestre dans son univers. Le seul musicien qui, ostensiblement, n’applaudit pas est le flûtiste. N’a-t-il pas compris ce qui vient de se passer? Beethoven nous a permis de voir qu’un grand maître était au pupitre. Chostakovitch confirme que Neeme Järvi est, sur le podium, notre invité le plus huppé et intéressant de l’année. Sa Cinquième est humaine: rageuse dans le développement du 1er mouvement, sardonique comme du Mahler dans le second, incandescente dans un Largo, où le tempo pas trop lent permet de tout faire chanter. Comme dans Beethoven, les pianissimos ont beau être impalpables, ils possèdent une intensité de braise. Le Finale est tout sauf jovial. La préparation de la coda, martelée avec lenteur, prend des allures de marche à l’échafaud. On retrouvera ce grand concert dans le „top 10” de l’année. Assurément. LES GRANDS CONCERTS Dvořak’s Requiem – Järvi and the London Philharmonic The first thing I noticed, when glancing at the LPO website before setting out for this concert, was that Karen Cargill was in it, this only a month since we last came across her in another requiem (Verdi’s). Dvořak’s Requiem is a rather different work. It is performed less often and, frankly, there seems good reason for this. That’s not to say it’s a bad work, far from it: not only was this an enjoyable performance, and one I’m very glad to have attended, but it is also always interesting to hear a work for the first time. However, it does not seem to have the same clarity of vision as the Verdi, nor the quite the same spiritual power. It is not transporting in the same way. There are some fine moments, and some good fireworks along the way, especially in the Offertory, the Hostias and the wonderful Angus Dei. However, it doesn’t quite seem to hang together as a whole. Compare, say, to his seventh symphony, which I have recently had cause to examine in some detail: there the work has a binding sense of structure and purpose. For, we were told, “artistic” reasons, an interval was added. The work is divided into two parts, and the fact that the first ends with an “amen” would seem to support that it was written with this intention. But that only suggests it was written for the same bygone age where the Verdi requiem was performed with an interval (as is the case in the DVD performance from Giulini and the Philharmonia in 1964). You wouldn’t dream of doing that these days, and I would suggest you shouldn’t with the Dvořak either. That said, I did find the second half hung together better structurally. Neeme Järvi is a fine and unmannered conductor, who previously impressed me at the Festival two years ago doing some Sibelius. He drew superb playing from the LPO, again making me question how any self-respecting critic can suggest the LSO is the only British orchestra among the world’s greatest. The soloists were good too. Cargill has impressed me several times before, and did so again tonight with her beautiful and powerful voice. However, she was finely matched by both soprano Lisa Milne and bass Peter Rose. To the extent there was a weak link in the quartet, it was tenor Peter Auty, whose voice didn’t always have quite the power one might have liked. The London Philharmonic Choir, under Neville Creed were superb, whether in terms of diction, power, or, as in the closing moments, delicacy. Indeed, their contribution was one of the highlights of the performance and it ranks them as one of the finer choirs I have heard in recent years. It seems, from the presence of a great many microphones, that the evening was being recorded for posterity, and doubtless release on the orchestra’s own label. While it will not rank as a must buy, it is probably a should buy if you’ve never heard it before. A couple of interesting notes remain. First, the organ, which sounded slightly wimpy, appears to have shrunk after the refurbishment, taking up less that half the space it used to. I’d be keen for any light anyone can shed. Secondly, in the Foyer on the (I think) blue side, at any rate, the box office side, there is a wonderful work of art: a sculpture of a symphony orchestra made of card, the card is covered with a score of a Beethoven symphony. Superb stuff. The plaque tells you it was made by a prisoner. Nothing wrong with that, you might think. Indeed, nice that someone who’s harmed society has put something beautiful back into it. To be applauded, you might argue. Unless, of course, you were the somewhat disturbed gentleman who told me, and everyone else in the men’s room on level two during the interval, how awful it was that the work of a convicted criminal (probably, he said, a murderer, though any evidence he may have had to substantiate this was not presented at the urinal) was on display when his own was not. He changed his tune somewhat, and that it was a good thing the person’s work was on display as it showed the kind of world we lived in. I decided that discretion was the better part of valour. However, I suspect there is probably a good reason his work is not on display in the South Bank Centre. London Philharmonic/Neeme Järvi – Dvořák’s Requiem Dvořák Requiem, Op.89 Opportunities to hear Dvořák’s grand “Requiem” are few and far between, so this was undoubtedly a special occasion. Though certainly not modest in scope – the work calls for large orchestra, chorus, organ, and four vocal soloists, clocking in at just over 90 minutes – it has, in modern times, been eclipsed by more dramatic and melodically memorable settings such as Verdi’s, Berlioz’s and Mozart’s. Perhaps another reason for the neglect of Dvořák’s setting is that it has little of the idiomatic folksy charm of his well-known orchestral and chamber works. Yet Dvořák evidently invested much in the work, imbuing it with striking musical cohesion, and it stands as an intense and potentially profoundly moving masterpiece. In this first-rate performance, the intense power of the “Requiem” shone as it has probably rarely – if ever – done before. From the quiet, serious opening (a unison statement of the “Requiem” motif which runs through the score) through turbulence and, finally, the sweet prayers of its close, everyone performing was 100-percent committed to the music. Under Neeme Järvi’s inspirational direction, the London Philharmonic played magnificently. The brass was impressively solid, often sending a shiver down the spine – especially when aided, as in the menacing but never histrionic “Tuba mirum”, by the glorious Royal Festival Hall organ. Sweet woodwind sonorities delighted in the wistful introduction to the “Offertory” (reminiscent of Dvořák’s Serenade, Opus 44), and strings were radiant in the romantic, almost Elgarian, sweep of the “Agnus Dei”. The team of soloists was excellent: uniformly strong voices that blended with rare sensitivity, at home with the work’s varied styles – from haunting echoes of plainchant to emotional operatic moments – and projecting with ease over the orchestra from in front of the choir. The lyrical “Recordare” quartet stood out, the writing rich in glimpses of the human warmth that was shortly to blossom in Dvořák’s “American” style. The London Philharmonic Choir was responsive, precise and full-toned. As often with large amateur choruses, a few more basses would not have gone amiss, nor would a touch more dynamism in the more agitated passages. But the singers displayed remarkable fluency, the Choir’s full-might thrilling in the vigorous “Quam olim Abrahae” fugue – surprisingly, the only one in the work but, with its distinctively Czech-inflected principal subject, its uplifting brilliance rivals anything in Brahms’s “A German Requiem”. Written to commission from the Birmingham Festival, where it was premiered in 1891, Dvořák’s “Requiem” is a product of the late-Victorian vogue for large-scale, earnest choral works. Tastes change, of course (time has not looked kindly on the likes of once ubiquitously popular works such as Arthur Sullivan’s “The Golden Legend”), but Dvořák’s Requiem remains as far more than a monument to passing fads. Yes, there are a few turgid passages; and some movements seem to end rather abruptly. But it is also full of marvellous musical invention, and the work has a sincerity and conviction that speak to parts of the soul which Verdi et al cannot reach. Järvi and company are to be congratulated on having faith in this music, and for showing that it deserves a more frequent place in the concert repertory. Presumably (and hopefully) the performance was recorded for the LPO’s CD label. Kontsert kui rahvusliku kokkukuuluvustunde akt Sada aastat vana oratoorium „Joonase lähetamine” (valminud 1908. aastal, esiettekanne 26. novembril 1909. aastal Leipzigis) on vist küll selles mõttes ainulaadne, et oma sünniloost peale on see kaasanud pingeid, kirgi, (raha)puudust, valestimõistmisi, sarkasmi ja üldse kõikvõimalikku ebaõnne. Helilooja vaevles kirjutamise ajal majanduslikus kitsikuses, Vardo Rumessenit, meie päevil teose muuseumiriiulilt päästjat ja restaureerijat ning selle ettekandmise eest Eestis ja kõikjal mujal lõvi kombel võitlejat, on süüdistatud seitsmes surmapatus ja „isikliku asja ajamises”, kuigi teda on ajendanud murdumatu usk teose püsiväärtusse ja soov see, pateetiliselt öeldes, eesti rahvale tagasi kinkida. „Joonas” on oma renessansi paarikümne aasta jooksul, suuresti tänu esmadirigent Peeter Liljele ja eriti Neeme Järvile, seda usku õigustanud, kuid mitmel moel on ebaõnn sellega ikka veel lausa uskumatul kombel kaasas käinud. „Joonase lähetamise” kui teose saatusest, selle heledatest ja tumedatest lehekülgedest annab ülevaate raamat „Joonase sõnum”, mis enne kontserti, nagu ka teose partituur ja klaviir, fuajees trükisoojana esitlemist leidis. Kurioosne oli näiteks ka kõne all oleva kontserdi proovides juhtunu. Marina Lapina, mainekas Moskva Suure Teatri sopran, kelle nimi trükituna afiššidel ja kaval võib veel sada aastat hiljemgi ajaloolasi eksitada, tuli Neeme Järvi proovi teost alahinnates ja kodutöö tegemata. Nägin seda piinlikku situatsiooni pealt: närviline solist noodivihikut lappamas, nagu oleks järg kadunud, oma etteastet mitte teades ja partiid mitte laulda suutes. Tohutu esinejate kollektiiv tema taga jäigalt ootamas... Järvi tunnistas, et see on tema kunstnikuelus täiesti ainulaadne juhtum! Õhtul pandi solist lennukile ja loodetavasti ei serveeri ta oma ärasaatmist eestlaste natsionalismina. Ettekande ja DVD-salvestuse (teostajad Jason Starr USAst ja Rahvusringhäälingu tehniline töörühm) päästis Pille Lill, kes kümmekond aastat tagasi oli sopranipartiid laulnud ja pidi nüüd ühe ööga selle nõudliku muusika taas selgeks saama. (Eks seegi tõik ole tükike kultuurilugu!) Kõik viis oratooriumi tervikettekannet aastate jooksul siinmail on läinud täissaalile, ovatsioonirikkalt, esitajate ja kuulajate suure kaasaelamisega ning alati „Sanctuse” kordamisega. Kultuurisündmusena, ikka rahva püsti seistes. Samasugusest menust kõnelevad nii meenutused kui ka meedia välismaal toimunud ettekannete kohta. Ka aastal 2003 Peterburis. Oratoorium koosneb viiest pildist ja 38 numbrist. Esinejaid – soliste, koori, suurt orkestrit – on kokku 350 inimese ringis. Teost täies mahus võrdselt kõrgel tasemel ette kanda oleks ideaal, mille poole iga koosseis pürib. Nii ka seekordne koosseis. See puudutab just suure segakoori, professionaalse oratooriumikoori küsimust. „Habemega jutt”, et pärast Eesti Televisiooni ja Raadio segakoori laialisaatmist tuleb Eestis hakkama saada kas Läti kooride või projektikooridega ning iga kord taas nullist alustada, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Ja veel oli kahju – oletan, et ka rahval, kõigil korraldajatel ja esinejatel, Neeme Järvi kaasa arvatud –, et ei president ega juhtivad poliitikud adunud Estonia kontserdisaali sündmuse väärikust ja kultuurilist väärtust. Rõhutasin teose monumentaalsust ja kollektiivi suurust, mõistes, et kõik saab õnnestuda vaid siis, kui kõikide osaliste professionaalne 0-tase on kõrge. Teos on ERSO-le tuttav ja hästi omandatud. Väga hea vokaalikultuuri ning stiilitunnetusega olid poistekoori numbrid, näiteks keerulise helikeelega nr 35 ja superilus nr 17 koos suure koori altidega. Kammerkoor Voces Musicales pakkus kohati väga kauneid hetki, sealsamas aga maadlesid naishääled kõrge tessituuriga, mis läks kätte kiledaks. Sama mure tabas ka oratooriumikoori sopraneid. Ent ikkagi on igati mõistetav Neeme Järvi rahulolu, et orkester ja koorid olid hästi ette valmistunud. Kõige nõrgemaks lüliks jäid seekord solistid, eriti nende ansamblid, mis häälte liiga suure vibrato tõttu kõlasid mustalt. Kui Juhan Tralla tuli laitmatult toime oma tenoripartiiga, olles eriti soolonumbrites ja repliikides ilmekas, musikaalne ja vaba, siis nimitegelase Joonase rollis oleks küll tahtnud kuulda sügavamat häält, puhtamat intoneerimist ja muusikanumbrite suuremat mõistmist-mõtestamist. Võib-olla polnud Rauno Elp ehk päris õige valik või tal lihtsalt ei olnud seekord parim vorm. Siiski oli ka temal üsna kordaläinud numbreid, näiteks kooriga nr 3 ja nr 13, kus solist vaid fortissimo’s pisut „üle viskas”. Merle Silmato on kauni ja kandva häälega laulja, ent tema partii oli väike ja sealjuures peaasjalikult ansamblites. Arvan, et Pille Lill ei vaja kiidusõnu ega taha mööndusi, kuid vähene proovide hulk ja eriti ajapuudusel proovita jäänud viies pilt nõudsid talt küll erakordset vaprust ja kindlust. Imetlesin tema sisusse sisseelamist, artistlikult veenvat ülesastumist ja head diktsiooni. Tegelikult – koorid kaasa arvatud, oli Pille Lill ainus, kellel ka sõnad selgelt kuuldavaks said. Ent pisiasjad, isegi intonatsiooniküsimused ja muud häirivad tegurid, muutusid selle ettekande jooksul tühiseks, sest suur muusikaline sõnum, harduse ja imetluse sõnum, toimis kui imeväel. Publik ei olnud nn staatusekontsertide oma, väga palju oli kõikide erialade kultuuriinimesi. Sellistel õhtutel tekib kuulajates eriline ühtekuuluvustunne, teadmine, et ka meie eesti muusika on väärikas ja ülev ja me ei häbene seda oma hingele mõjuda lasta. Neeme Järvi on „Joonase lähetamist” juhatanud palju. Tema seekordne lähenemine oli filosoofiliselt ehk üks sügavamaid. See eriline, „aega-küll” helidel toimida laskev nauding, see on tõenäoliselt ka tagasiside healt publikult, kes ei pea teost liiga pikaks. Ridamisi oli vaimustavalt peenelt, filigraanselt viimistletud numbreid (nr-d 10, 11, 12, koorifuuga, orkestriintermetsod jne). Välja lõi ka pisut neemelikult vallatu väline dirigendiartistlikkus, näiteks nr-tes 25, 27, 29 patuste niinivelaste koorides. Osadevahelise kontrastsuse väljamängimine oli reljeefne. Teose terviku kujundamine, vahekulminatsioonide paras doseerimine, pinge järkjärguline tõstmine dramaatilistes numbrites; koorifuugades kogu Tobiase muusika geniaalsuse imeline äratundmine ja kuulajani toomine – kõiges võis tajuda niihästi dirigendi kogemust kui ikka ja taas avastuslikku ka tema enda jaoks, mida Suur Muusika endas ju lõputult kätkeb. Klassikaraadio vahendas kontserdi sarjas „Nordic Baltic Concert Season” ka Euroopa riikidele. PS: Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” partituur lähetati kingitusena Vatikani, kus paavst Benedictus XVI selle tänuavaldusega vastu võttis. NJSO’s annual winter festival takes listeners on a trip to France Hard economic times may make far-flung travel tougher for many of us, but the New Jersey Symphony Orchestra’s annual January festival is always good for a virtual trip. With the events often devoted to a particular regional style, a concert can be like a ticket to Eastern Europe or Scandinavia or, in this festival’s instance, France. It’s a ticket across time, too. The French mode in music has always been distinctive. But, of course, that mode evolved – in one stretch from the Belle Epoque Romanticism of Saint-Saëns and Fauré to the Impressionist modernism of Debussy and cabaret lyricism of Poulenc. Running until Jan. 25, the NJSO’s “Paris: Fantasy & Discovery” festival began Friday at the New Jersey Performing Arts Center in Newark, with Neeme Järvi kicking off his last festival as the orchestra’s music director. After a spoken intro by violinist Kelly Hall-Tompkins – who spiced her usual broadcast-worthy prelude with illustrative dashes of French – Poulenc’s “Les Biches” Suite came as a fine curtain-raiser. Poulenc’s 1924 ballet “Les Biches” (pronounced “leh beesh” translating as doe or, in slang, a young woman) was commissioned for Ballets Russes by Serge Diaghilev – the agent for some of the 20th century’s greatest music, from Stravinsky, De Falla and Strauss to Satie, Debussy and Ravel. “Les Biches” has the air of the Parisian dance hall, a sexy, witty sparkle that’s easy to imagine as the soundtrack to Toulouse-Lautrec’s Moulin Rouge. That’s an elusive dish for most orchestras to whip up, particularly the NJSO, which has made heavier Central European Romanticism something of a specialty. Friday’s performance of the Poulenc was a bit buttoned-up to start, but Järvi has an inspiring feel for music that sighs and sways, so the playing took on pizzazz as it went. It was a shame that NJPAC’s Prudential Hall was only half full Friday, but those who were there got to see the orchestra team with one of the world’s most penetrating pianists, Marc-André Hamelin. The Montreal-born, 47-year-old virtuoso earned his name playing works that most virtuosos shy from or ignore, but he illuminates totemic scores, too, such as Ravel’s Piano Concerto for the Left Hand. Like left-hand concertos by Prokofiev, Britten and several other top composers, Ravel’s work was commissioned by Paul Wittgenstein – a well-off pianist who lost an arm in World War I (and who was a poor judge, disliking most of what was written for him). It’s a darker piece than Ravel’s Mozartian G Major Piano Concerto, though there also are hints of jazz that the brass section brought off with blue-hued elan. The solo part demands intense articulation and stamina, but Hamelin transmuted technique into poetry, the solo cadenza like moonlight dappling a pool. Hamelin also featured in a rarity: Saint-Saëns’ “Africa Fantasy”. Although written after the composer’s trip to North Africa, the piece sounds as if he didn’t get further than Spain. Witnessing Hamelin surmount its double-fisted hurdles was a treat, but the highlight of the pianist’s turn was his arrangement of Tchaikovsky’s song “Lullaby” as a solo encore (with Järvi having led the applause). The piano is a percussion instrument, but Hamelin’s prestidigitation created a legato illusion, hushed and ruminative. If the “Africa Fantasy” isn’t top-drawer Saint-Saëns, the composer’s Symphony No. 3 “Organ” certainly is. This is French music because it was written by a Frenchman, but the score’s melodic yearning suggests Schubert, its cyclical form Liszt (to whom Saint-Saëns dedicated the piece). The titular organ doesn’t enter until the second movement adagio, as a rich harmonic bed for long, beautiful lines in the brass and strings. The sound balance between orchestra and organ can be tricky, but the electric organ blended with the other instruments like an old master’s oils. Järvi and company capped the concert with an encore from Bizet’s “L’Arlessiene”, sending the crowd into the cold with at least a melting tune. The NJSO festival continues Jan. 16–18 in Newark and New Brunswick. Järvi conducts Franck’s Symphony in D Minor and Ravel’s “Sheherazade”, with soprano Pamela Armstrong. The festival concludes Jan. 23–25 in Newark and Morristown, with Järvi’s son Kristjan taking the baton for a program including Debussy and Milhaud.USA „Winter festivalil” dirigeerivad Neeme ja Kristjan Järvi 9. jaanuaril algab USA-s New Jerseys traditsiooniline talvefestival, kus seekord dirigeerivad nii Neeme kui ka Kristjan Järvi. Tänavune „Winter Festival” kestab 9.–25. jaanuarini ja sellel kõlab mitmes saalis kolm erinevat kava. Nii nagu nüüdki, on maestro Neeme Järvil alati olnud siinsele publikule pakkuda vähetuntud ja põnevaid teoseid möödunud aegadest. Seekordne festival kannab nimetust „Paris: Fantasy & Discovery”. Kontserdid saavad teoks orkestri residentsis New Jersey Performing Arts Center’s Newarkis, New Brunswicki State Theatre’s ja Morristowni Community Theatre’s. Kõlavad teosed valdavalt Prantsuse XIX ja XX sajandi autoritelt, nagu César Franck, Camille Saint-Saëns, Paul Dukas, Gabriel Fauré, Maurice Ravel, Darius Milhaud ja Francis Poulenc. Neeme Järvist sai New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor ja peadirigent 2005. aastal, aga juba enne siin juhatades tõi ta endaga kaasa uudset repertuaari, sh. eesti muusikat ning paar Eesti flöödikontsertigi Maarika Järvi soleerimisel. Eesti muusika on New Jerseys ning mujal USAs kõlanud kümneid ja kümneid kordi tänu eeskätt Neeme Järvile. 9. ja 10. jaanuaril juhatab ka Paavo Järvi Cincinnati Sümfooniaorkestri ees hooaja teise poole avaõhtuid, kus kavas Haydni, Schumanni ja Bartóki teosed. |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
